Vikipeedia

Rõuged

nakkushaigus

Rõuged (ladina keeles variola, variola vera) on rõugeviiruste põhjustatud, valdavalt inimeste lööbeline viiruslik nakkushaigus. Rõugeteks võidakse nimetada ka rõugeviiruste poolt laborinakkuse tulemusel tekkinud haigust.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. versioonis kodeeritakse rõuged jaotises [B03].

Rõugeid põhjustavad kaks viirust: Variola major ja Variola minor.[1] Haigus on tuntud ka ladinakeelsete nimedega Variola või Variola vera, mis on tuletised ladinakeelsest sõnast varius, mis tähendab täpiline, või sõnast varus, mis tähendab vistrikku. Terminit rõuged kasutati esmalt 15. sajandil Euroopas, et eristada variola't süüfilisest.[2] Viimane teadaolev loomulik rõugejuhtum (Variola minor) diagnoositi 26. oktoobril 1977.

Rõugetega nakatunud tüdruk, Bangladesh 1973

Rõugeid tekitav viirus asub väikestes naha, suu ja kurgu veresoontes. Nahal tekib iseloomulik makulopapuloosne lööve ja hiljem kõrgemad vedelikuga täidetud villid. V. major tekitab tõsisema haiguse, millel on 30–35% suremus. V. minor tekitab kergema vormiga haiguse, mis tapab umbes 1% nakatunutest.[3] V. majori hilisem tüsistus on omapärased armid, tihti näol, mida esineb umbes 65–85% ellujäänutest.[4] Harvemini esinevad (u 2–5% juhtudest) tüsistused on sarvkesta haavandi ja armistumise tõttu pimedaks jäämine ning osteomüeliidi (luuüdipõletiku) põhjustatud jäsemete deformatsioonid.

Arvatakse, et rõuged ilmusid umbes 10 000 aastat eKr.[2] Varaseimaks tõendiks rõugete kohta peetakse Egiptuse vaarao Ramses V muumialt leitud pustuloosset (mädavillilist) löövet.[5] 18. sajandi lõpul tapsid rõuged umbes 400 000 eurooplast aastas. Ohvreid oli kõigis ühiskonnaklassides – teiste hulgas suri rõugetesse sel ajal viis valitsevat monarhi.[6] Rõuged põhjustasid kolmandiku kõikidest pimedaks jäämistest.[3] 20–60% nakatunutest (sh üle 80% nakatunud lastest) surid rõugetesse.[7] 20. sajandil arvatakse rõugete ohvreid olevat umbes 300–500 miljonit.[8][9] Näiteks 1967. aastal suri Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul 15 miljonist nakatunust 2 miljonit.

Alates 19. sajandist võideldi rõugete vastu ulatusliku vaktsineerimisega ning 1979. aastal teatas Maailma Terviseorganisatsioon, et looduslike rõugeviiruste poolt tekitatud rõuged on ilmselt likvideeritud. Rõuged olid esimene kahest hävitatuks kuulutatud viirushaigusest. Teine, veiste katk, kuulutati likvideerituks 2011. aastal.[10][11]

Liigitus

muuda

Rõugeid leidub peamiselt kaht kliinilist vormi:

  1. Variola major on tõsisem ja levinum vorm, mis on laialdasema lööbe ja kõrge palavikuga.
  2. Variola minor on vähem levinud ja kergema kuluga. Selle ajalooline suremus on olnud 1% või vähem.

Samuti on täheldatud subkliinilist (sümptomiteta) variola viirust, kuid see pole levinud. Lisaks on olemas vorm nimega Variola sine eruptione (lööbeta rõuged), mis on tavaliselt avaldunud vaktsineeritud inimestel. Sellele vormile on iseloomulik palavik, mis tekib pärast peiteaega. Seda vormi saab kinnitada ainult rõugeviiruste vastaste antikehade uuringutega; harva ka pärast viiruse isolatsiooni.

Tundemärgid

muuda
 
Variola major'iga nakatunud laps

Haiguse peiteaeg alates nakatumisest kuni esimeste selgete haigustunnuste ilmnemiseni on umbes 12 päeva. Variola major'i sissehingamisel tungib viirus orofarüngeaalsesse (suu ja kurgu) või hingamisteede limaskesta, kust liigub lähedalasuvasse lümfisõlme ja hakkab paljunema.

Algses kasvufaasis liigub viirus rakust rakku. Umbes 12. päeval algab haigete rakkude lagunemine ja viirus levib vereringes. Teine paljunemise laine leiab aset põrnas, luuüdis ja lümfisõlmedes. Algnähud sarnanevad teiste viirushaiguste, näiteks gripi ja nohu omadega: palavik vähemalt 38,5 °C, lihasevalu, halb enesetunne, peavalu ja masendus. Kuna haigusega on seotud seedekulgla, esineb tihti ka iiveldust, oksendamist ja seljavalu. Esimene faas kestab tavaliselt 2–4 päeva. 12–15 päeva möödudes ilmuvad esimesed visuaalsed märgid: väikesed punakad täpid suu, keele, suulae ja kurgu limaskestal. Kehatemperatuur langeb selles haiguse staadiumis peaaegu normaalsele tasemele. Haiguskolded suuõõnes laienevad kiiresti ja rebenevad, levitades suures koguses viirust sülge.

Rõugete viirus ründab eelisjärjekorras naharakke, põhjustades iseloomulike vistrikke. Lööve ilmub nahale 24–48 tundi pärast haiguskollete tekkimist limaskestale. Tavaliselt ilmuvad vistrikud kõigepealt otsaette ja levivad siis kiiresti üle kogu näo ning seejärel üle kogu keha. See protsess võtab aega umbes 24–36 tundi. Sealt edasi uusi kahjustusi enam ei ilmne. Siinkohal võib Variola major kulgeda väga erinevalt. Dr Ayyagari Ramachandra Rao klassifikatsiooni järgi võivad rõuged areneda nelja moodi: tavaliselt, muundunult, pahaloomuliselt (või lamedalt) ja veriselt.[12] Ajalooliselt on rõugetesse suremus 30%, kuid pahaloomuline ja verine vorm on teistest surmavamad.[13]

Dr A. R. Rao klassifikatsioonid
muuda
Tavaline
muuda

Vaktsineerimata inimestel on üle 90% rõugejuhtudest tavalist tüüpi. Selle vormiga haigetel muutuvad vistrikud teisel päeval paapuliteks (mügarikeks). Kolmandaks või neljandaks päevaks täituvad paapulid piimja vedelikuga, muutudes villideks. 24–48 tunni jooksul muutub see vedelik läbipaistmatuks ja sogaseks, jättes mulje nagu oleks tegu mädavillidega. Tegelikult on villid täidetud mitte mäda, vaid nn rakuprahiga.

Kuuendaks või seitsmendaks päevaks on kõik nahakahjustused muutunud mädavillideks. 7.–10. päeval mädavillid küpsevad ning saavutavad oma maksimaalse suuruse. Mädavillid on teravalt kõrgendatud, tavaliselt ümmargused, puudutamisel pinges ja kindlad. Mädavillid on sügavalt juurdunud nahaaluskoesse, jättes mulje, nagu oleks väike rant nahas. Teisel nädalal hakkab vedelik aeglaselt mädavillidest lekkima ning need hakkavad kokku kuivama, moodustades koorikud (või kärnad). 16.–20. päeval hakkavad villid kaduma ja üle kõigi kahjustuste moodustuvad kärnad, jättes alles depigmenteerunud armid.[14]

Tavaliselt kutsuvad rõuged esile diskreetse lööbe, mille puhul asetsevad mädavillid nahal eraldi. Lööve on kõige tihedam näol ja jäsemetel omakorda tihedam kui kerel. Enamikul juhtudel esineb ville ka peopesadel ja jalataldadel. Mõnikord villid liituvad ja moodustavad kokkuvalgunud lööbe, mis hakkab eraldama välimist nahakihti selle aluseks olevalt lihalt. Patsiendid, kellel on kokkuvalgunud rõuged, jäävad sageli haigeks ka pärast seda, kui üle kõigi kahjustuste on kärnad moodustunud. Ühel vaatlusel oli suremus kokkuvalgunud rõugetesse 62%.

 
See mees põeb verist tüüpi rõugeid

Muundunud

muuda

Muundunud rõuged tekivad enamasti eelnevalt vaktsineeritud inimestel. Sel puhul varased haigusnähud küll ilmuvad, kuid on palju leebemad kui tavalisel juhul. Harilikult ei esine lööbe arenemise ajal palavikku. Nahakahjustusi kipub olema vähem ja nad arenevad kiiremini; need on pigem pindmised ja ei pruugi omada tüüpilisi rõuge tunnuseid.[14] Muundunud rõuged pole üldiselt surmavad. Seda Variola major'i avaldumisvormi on lihtsam segi ajada tuulerõugetega.

Pahaloomuline (nim ka lamedad rõuged)

muuda

Pahaloomulist tüüpi rõugetega jäävad kahjustused nahaga peaaegu samale tasapinnale; ehkki moodustuvad villid ise on kõrgemad (nagu tavalise avaldumisvormi puhulgi). Selle avaldumisvormi põhjused on teadmata. Ajalooliselt moodustas see 5–10% juhtudest, millest enamik (72%) olid lastel.[15] Pahaloomuliste rõugetega kaasneb tõsine varajaste sümptomite faas, mis kestab 3–4 päeva. Sümptomiteks on pikaajaline kõrge palavik, raske baktereemia ning keelel ja suulael on ulatuslik lööve. Nahakahjustused küpsevad aeglaselt – 7. või 8. päeval on nad lamedad ja näivad nahka maetuna. Erinevalt tavalisest rõugete tüübist sisaldavad villid vähe vedelikku, on puudutamisel pehmed ja sametised ning võivad sisaldada verejooksu. Pahaloomulised rõuged on peaaegu alati surmavad.

Verine (nim ka mustad rõuged)

muuda

See on rõugete raske vorm, millega kaasneb ulatuslik verejooks nahka, limaskesta ja seedetrakti. Verist vormi täheldati umbes 2% haigetest ning see esines peamiselt täiskasvanutel. Nakatunul ei teki ville, st nahk jääb siledaks. See-eest esineb nahaaluseid verejookse, mis muudavad naha ilme söestunult mustaks, mistõttu on see vorm tuntud kui mustad rõuged.[16]

Verejooks ilmub teisel või kolmandal päeval. Subkonjunktiivi verejooks muudab haige silmavalged tumepunaseks. Verised rõuged põhjustavad ka tumeda punetusega petehhiaid (täppverevalumeid) ja verejooksu põrnas, neerudes, serooskestas, lihastes ning harva südamekelmes, maksas, munandites, munasarjades ja põies. Surm saabub sageli ootamatult 5. ja 7. päeva vahel – ajal, kui näha on ainult mõned ebaolulised nahakahjustused. Haigetel, kes elavad kauem, on 8.–10. päev lööbeline periood, kus esineb verejookse. Lööve on lame ega arene vesikulaarsest (villilisest) staadiumist kaugemale. Verised rõuged on harilikult surmavad ning moodustavad kuni veerandi surmajuhtudest.[13]

Levimine

muuda

Viirus levib inimeselt inimesele peamiselt pikaajalise lähedase kontakti tulemusena. Võib levida ka otsekontaktis nakatunu kehavedelikega või saastunud esemetega nagu voodipesu või riided. Õhu kaudu levimine on harv. Maksimaalseks levimise kauguseks arvatakse 1,8 meetrit. Ei ole teada, et rõugeid levitaksid putukad või loomad. Samuti pole tuvastatud asümptomaatiliste kandjate olemasolu. Viirus võib läbida platsenta, kuid kaasasündinud rõugete esinemissagedus on suhteliselt madal.

Rõuged on nakkavad kogu põdemise perioodi, seejuures kõige nakkusohtlikum on lööbe esimene nädal, kui nahakahjustused on veel terved. Esimeses faasis ei ole rõuged kuigi nakkavad, kuid nakkusoht tõuseb lööbe ilmumisel. Nakkavus väheneb 7.–10. päeval, kui nahakahjustustele moodustuvad kärnad. Haige on nakkusohtlik kuni viimaste kärnade eemaldumiseni.[17]

Rõuged on väga nakkavad, kuid üldiselt levivad aeglasemalt ja vähema ulatusega kui mõned teised viirushaigused. Põhjuseks võib olla asjaolu, et nakatumine eeldab tihedat kontakti haigega ning suurem nakkusoht tekib pärast lööbe avaldumist. Parasvöötme aladel oli nakatunute arv kõrgeim talvel ja kevadel. Troopilistel aladel oli hooajaline jaotus vähem ilmne ja haiguse kohalolu oli aastaringne.

Vaktsineeritutel immuunsus aja jooksul väheneb ja tõenäoliselt on kõigil peale hiljuti vaktsineeritud elanikkonna immuunsus kadunud. Näiteks Eestis lõpetati rõugete vastu vaktsineerimine 1980. aastal.[18]

Diagnoos

muuda

Rõuged on haigus, millega kaasneb palavik üle 38,3 °C. Sellele järgneb lööve, mida iseloomustavad kindlad sügavad villid või mädavillid samas arengustaadiumis. Rõugete diagnoos kinnitatakse laboratoorsete testidega.

Pärast rõugete likvideerimist aeti neid tihti segamini tuulerõugetega. Tuulerõugeid ja rõugeid saab eristada mitme meetodiga. Erinevalt rõugetest ei ilmu tuulerõuged pihkudele ja taldadele. Lisaks, erinevalt rõugetest, leidub tuulerõugete löövet rohkem rindkerel, vähem jäsemetel. Tuulerõugete villid on erineva suurusega, kuid rõugete villid on kõik peaaegu ühesuurused.

  •  
    Erinevalt rõugetest, leidub tuulerõugete löövet rohkem rindkerel, vähem jäsemetel.

Immunopatoloogia

muuda

Rõugete immunopatoloogiat seostatakse hüpertsütokineemiaga.[19]

Viited

muuda
  1. ↑ Ryan KJ, Ray CG (editors) (2004). Sherris Medical Microbiology (4th ed.). McGraw Hill. Lk 525–8. ISBN 0838585299. {{cite book}}: parameetris |author= on üldnimi (juhend)
  2. ↑ 2,0 2,1 Barquet N, Domingo P (15. oktoober 1997). "Smallpox: the triumph over the most terrible of the ministers of death". Ann. Intern. Med. 127 (8 Pt 1): 635–42. DOI:10.1059/0003-4819-127-8_Part_1-199710150-00010. PMID 9341063. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |doi_brokendate=, kasuta parameetrit (|doi-broken-date=) (juhend)
  3. ↑ 3,0 3,1 Behbehani AM (1. detsember 1983). "The smallpox story: life and death of an old disease". Microbiol Rev. 47 (4): 455–509. PMC 281588. PMID 6319980.
  4. ↑ Jezek Z, Hardjotanojo W, Rangaraj AG (1981). "Facial scarring after varicella. A comparison with variola major and variola minor". Am. J. Epidemiol. 114 (6): 798–803. PMID 7315828.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ Hopkins, Donald. "Ramses V:Earliest known victim?" (PDF). WHO. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. september 2007. Vaadatud 6. juulil 2010.
  6. ↑ J. N. Hays (2005). "Epidemics and pandemics: their impacts on human history". ABC-CLIO. p.151. ISBN 1851096582
  7. ↑ Riedel S (2005). "Edward Jenner and the history of smallpox and vaccination". Proc (Bayl Univ Med Cent). 18 (1): 21–5. PMC 1200696. PMID 16200144.
  8. ↑ Koplow, David A. (2003). Smallpox: the fight to eradicate a global scourge. Berkeley: University of California Press. ISBN 0-520-24220-3.
  9. ↑ How Poxviruses Such As Smallpox Evade The Immune System, ScienceDaily, February 1, 2008
  10. ↑ Tognotti E. (juuni 2010). "The eradication of smallpox, a success story for modern medicine and public health: What lessons for the future?" (PDF). J Infect Dev Ctries. 4 (5): 264–266. PMID 20539058.
  11. ↑ "'The world is free of rinderpest'". The Mail and Guardian. 25. mai 2011.
  12. ↑ Rao, A. R. (1972). Smallpox. Bombay: Kothari Book Depot.
  13. ↑ 13,0 13,1 Hogan CJ, Harchelroad F. "CBRNE – Smallpox". eMedicine. Vaadatud 23.09.2006.
  14. ↑ 14,0 14,1 "Smallpox Disease and Its Clinical Management" (PDF). From the training course titled "Smallpox: Disease, Prevention, and Intervention" (www.bt.cdc.gov/agent/smallpox/training/overview). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10.05.2016. Vaadatud 26.12.2007.
  15. ↑ Fenner, Frank (1988). Smallpox and Its Eradication (History of International Public Health, No. 6) (PDF). Geneva: World Health Organization. ISBN 92-4-156110-6. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2015. Vaadatud 17. aprillil 2012.
  16. ↑ Preston, Richard (12. juuli 1999). "A reporter at large: Demon in the Freezer". The New Yorker. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2001. Vaadatud 3.01.2008.
  17. ↑ Henderson DA, Inglesby TV, Bartlett JG; et al. (1999). "Smallpox as a biological weapon: medical and public health management. Working Group on Civilian Biodefense". JAMA. 281 (22): 2127–37. DOI:10.1001/jama.281.22.2127. ISSN 0098-7484. PMID 10367824. {{cite journal}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |author= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  18. ↑ Terviseameti koduleht "Rõuged"
  19. ↑ Grant McFadden (29. jaanuar 2010). "Killing a Killer: What Next for Smallpox?". PLoS Pathog DOI: 10.1371/journal.ppat.1000727 (inglise). Vaadatud 18.09.2014.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rõuged&oldid=6809086"