Narva Hermanni linnus

linnus
(Ümber suunatud leheküljelt Narva linnus)

Narva Hermanni linnus on linnus Ida-Virumaal Narvas, Narva jõe kaldal, aadressil Peterburi maantee 2.

Narva Hermanni linnus Jaanilinna linnuse poolt vaadatuna
Hermanni linnus Venemaale viiva sillaga

Linnus muuda

Narva linnus, Narva linnuse konvendihoone, Pika Hermanni torn, Narva linnuse Suur Kivisaal, Victoria ja Honori bastionid.

Ajalugu muuda

1254. aastast pärinevad esimesed teated taanlaste ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus küll üle Narva jõe praeguse linnuse vastas. Linnus võidi ehitada 1220. aastatel – seega kohe pärast Virumaa vallutamist Taani valduste idapiiri kaitseks. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus ning mis oli Taani hindamisraamatus märgitud Narvia küla lähistel.

1277. aasta kohta kinnitavad ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard de Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.

1294. aastal põletas Novgorodi vürsti väesalk Narva linnuse.

Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.

14. sajandi vältel laiendati linnust. Esimesena rajati kastelli põhjaküljele väike eeshoov, aastail 13411342 aga suur läänepoolne eeshoov. Üldjoontes lähtusid kõik hilisemad täiendused ja ümberehitused selleaegsest põhiplaanist.

 
Hermanni linnus. Õu, vaade idast.

1. aprillil 1342 põletasid vene väed Narva linnuse ja linna teist korda, tungides missa ajal linnusesse ja tappes kõik linlased.

Linnus ja linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 kinnitas Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lübecki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal.

1346. aastal läks Narva linnus Liivi ordu valdusse ja kastell ehitati ümber konvendihooneks. Jõepoolsele küljele lisati kaevudansker. Teine dansker ehitati lääneseina. Konvendihoone eri tiivad ühendati sisehoovi ümbritseva puitgaleriiga.

Pika Hermanni torni kõrgendati 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil, et saada parem ülevaade 1492. aastal rajatud Jaanilinna linnuses toimuvast.

1. aprillil 1558 algas Narva pommitamine Jaanilinnast. 11. mail puhkes Narvas suur tulekahju. Vene väed kasutasid segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suutnud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ja neil lubati vabalt lahkuda.

15591581 oli linnus Moskva tsaaririigi valduses.

6. septembril 1581 vallutasid rootslased Narva, hõivasid linnuse ja kohandasid vana konvendihoone läänetiivas asunud refektooriumi asehalduri residentsiks. Selleks murti seintesse ka uued suured aknaavad. 1586. aastal ehitati läänehoovi Suur Kivisaal.

Aastal 1593 plahvatas Pika Hermanni tornis püssirohi, kuid torn korrastati 1638. aastal. Samal aastal rajati lääne-eeshoovi ka praeguseks lammutatud arsenal.

1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said Ingerimaa alad Rootsi Kuningriigi valdusse. Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingeri sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Jaanilinna linnusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni. Ingerimaa sai sellega iseseisvaks kubermanguks ja senisest Narva asehaldurist sai Ingerimaa kuberner, kes resideeris Narva lossis.

1642. aastast oli Narva, Liivimaast eraldatud omaette Ingerimaa provintsi (Ingermanland) halduskeskus. 1642. aastast oli Erik Karlsson Gyllenstierna Ingerimaa, Käkisalmi lääni, Narva ja Alutaguse kindralkuberner Narvas. Rootsi Ingeri keskuseks aastatel (1651–1706) oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur.

Rootsi võimud kavandasid linnuseehitiste täiendamiseks ka linnust ümbritseva Narva bastionide süsteemi, kuhu kuulusid kaheksa bastionit, millest rootslased jõudsid valmis ehitada kuus bastionit ja lisaks neile bastionilaadse kindlustuse Spes ('Lootus'), mis asus linnuse lõunamüüri ees, samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastionit nimega Justitia ('Õiglus'). Tänaseni on bastionidest paremini säilinud just jõepoolses küljes asuvad bastionid Pax bastion/Wrangeli bastion ja bastionid: Victoria bastion, Honori bastion, Gloria bastion, Fortuna bastion, Triumphi bastioni lõunapoolne müür[1] Fama bastion pole säilinud.

19. sajandi alguses müüdi Narva linnuse arhiiv kohalikule heeringakaupmehele.[2]

19. sajandi keskel restaureeriti linnust sõjaväearhitekti Modest Rezvoi projekti kohaselt, kuid Krimmi sõda katkestas tööd. Lääne-eeshoovi rajati 1850. aastatel garnisoni saun ja 1860. aastatel Nikolai kirik-maneež.

 

Narva Hermanni linnuses paiknes Eesti Vabariigi ajal 1. Jalaväerügemendi väeosa.

 
Eesti Vabariigi 229-millimeetrine kindlusemortiir (toodud Honori bastioni patareist) Narva kindluse hoovis

Teise maailmasõja ajal sai linnus tugevasti kannatada. Alates 1950. aastatest toimuvad linnuses restaureerimistööd. Garnisoni saunahoone lammutati lõplikult 1995. aastal. Seni on korrastamata veel konvendihoone idatiib.

Aastal 2007 restaureeriti linnuse põhjahoovi ja ühtlasi kujundati see selliseks, et matkib 17. sajandi varauusaegset käsitööliste linnaosa[3]. Matkivat linnaosa nimetatakse Põhjaõueks[4].

Asevalitseja residents muuda

Taani kuninga asehaldurid muuda

  Pikemalt artiklis Taani kuninga asehaldur

Liivimaa ordufoogtid muuda

  Pikemalt artiklites Narva foogt ja Narva foogtkond

Narva asehaldur muuda

1581. aastal vallutasid Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Narva ja seejärel ka Ingerimaa. Narva asehalduriks Rootsi Ingeris määrati 1582–1584 Karl Henriksson Horn (u 1550–1601), 1584[5]–1586 Narva lossi ja Narva lossilääni asehalduriks Krister Gabrielsson Oxenstierna (1545–1592), 1587–1588 asehaldur Hans Eriksson (surnud 1608), 1588–1590 Narva ja Ivangorodi asehaldur Karl Henriksson Horn. Narva oli järgnevalt Rootsi Ingeri asehaldurite residentsiks (Vaata Rootsi Ingeri#Rootsi Ingerimaa asehaldurid).

  Pikemalt artiklis Narva asehaldur, Narva ajalugu, Ingerimaa kubermang

Narva lossifoogt muuda

  Pikemalt artiklis Narva lossifoogt

Narva komandant muuda

  Pikemalt artiklis Narva komandant

Galerii muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. NARVA BASTIONID, VIRTUAALTUUR
  2. Hvostov, Andrei (11. jaanuar 2023). "Saksa ordu sügissonaat. Valmis värske teos eesti rahva süngeimast vaenlasest". Eesti Ekspress. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  3. http://www.narvamuuseum.ee/?next=muuseum&menu=menu_muuseum (vaadatud 29.07.2013)
  4. http://www.narvamuuseum.ee/?next=muuseum&menu=menu_muuseum (vaadatud 29.07.2013)
  5. Christiern Oxenstierna, www.adelsvapen.com
  6. Stubbe nr 72, www.adelsvapen.com
  7. Den introducerade svenska adelns ättartavlor, MED TILLÄGG OCH RÄTTELSER utgivna av Gustaf Elgenstierna. VII SCHILDT—STURE, Stockholm P. A. Norstedt & Söners Förlag, STOCKHOLM 1932, KUNGL. BOKTRYCKERIET P. A. NORSTEDT & SÖNER, s. 795
  8. Johan Axel Almquist, Fögderiindelningen i Estland och Livland. Fogdar på Narva slott:, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523–1630, lk 663-664, Riksarkivet, 1919
  9. Werner von Schulmann. Die zivile Staatsbeamtenschaft in Estland zur swedisdishen Zeit (1561–1710), DorpatPosen 1939, seite 79–80
  10. Lilliegren nr 1050, www.adelsvapen.com
  11. Enn Küng, Manufaktuuriettevõtlusest ja veskitest Narva jõel 17. saj. II poolel, Tuna 3/2009, lk 20

Välislingid muuda