Konvendihoone

See artikkel on linnuse eritüübist; üliõpilasorganisatsiooni ametlike ruumide kohta vaata artiklit Konvendikorter.

Konvendihoone on kastell-linnuse eritüüp.

Täisnurkne konvendihoone koosnes sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast, kuhu pääseb kindlustatud värava kaudu, Hoone oli väliskülgedelt tugevasti kindlustatud. See hoonetüüp kujunes välja Teutooni ja Liivi ordu aladel 13.–14. sajandil, suurejoonelisim oli Malborki linnuse konvendihoone.

Ruumide jaotuselt sarnanes konvendihoone kloostritega: olemas olid kapiitlisaal, refektoorium, dormitoorium ja kabel vastavalt valdajate, vaimuliku rüütliordu liikmete (konvendi) elulaadile. Ordu ühiselureegüte kohaselt oli konvendihoones mitu saalruumi, mida ühendas sisehoovi ümbritsev galerii (ristikäik).

Eestis olnud ja säilinud konvendihooneid

Eestis olid suured konvendihooned Viljandis (varemeis) ja ümber ehitatud Tallinna ordulinnus ning ennistatud Kuressaare piiskopilinnuses.

Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone siseõu

Kuressaare piiskopilinnus

Kuressaare piiskopilinnuse konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise kaitsetorni Sturvolti kõrgus on 37 m. Ringmüüri peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik rajati selle praegusel kujul alles 1980. aastatel, lähtudes Hermann Seuberlichi 20. sajandil teostamata jäänud kavandeist. Samuti Seuberlichi kavandite järgi rajati 1980. aastatel ka linnuse värava kohal asuv kahekorruseline eenduv nooltekoda ehk ärkel. Nooltekoja alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive, kuuma pigi, tõrva ja vett pähe visata või nooli lasta. Kui praeguse kaitsekäigu osas võib veel oletada sarnase ehitise olemasolu varasematel aegadel, siis nooltekoda selle praegusel kujul pole Kuressaare linnusel varem ilmselt eksisteerinud. Pigem on kahe torni vahel olnud mingi suurem, massiivne puidust kaitseehitis, mille kinnitusjälgi on praegu võimalik näha Pika Hermanni torni loodeküljel. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik sai oma praeguse kuju 1980. aastate esimesel poolel. Kunagi sealsamas olnud sarnast kaitsekäiku mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes.

Värava kohale paigutati 1876. aastal Saare-Lääne piiskopkonna kotkakujutisega raidvapp. Värava kõrval seintes on avad, millesse asetatud riivpalgiga sai sissepääsu kindlalt sulgeda.