Ava peamenüü

Alutaguse kihelkond (Alentagh) oli muinaskihelkond Virumaal 13. sajandi alguses. Alutaguse piirnes läänes Askälä ja võib-olla ka Lemmu kihelkonnaga, põhjas Soome lahega, idas Narva jõe ja Novgorodi vürstiriiki kuuluva Vadjamaaga ning lõunas Peipsi järvega.[1][2] Kihelkond hõlmas Ida-Viru maakonna endise Vaivara, Illuka, Alajõe, Iisaku, Jõhvi ja Toila valla ning osaliselt Lohusuu, Tudulinna ja Kohtla valla alasid. Nimi tulenes sellest, kuidas lääne pool elanud Virumaa rahvas kutsus Alulinna taga asuvaid maid.[viide?]

Sisukord

Alutaguse muinasajalRedigeeri

 
Vadjalaste kääbaskalmistu Jõugal

Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, Kohtla-Järve ja Jõhvi ümbrusse. Narva juures oleva jõeületuskoha juures on oletatud sadama, kaubitsemiskoha ja linnuse olemasolu. Ülejäänud Alutaguse piirkonnad jäid väheasustakuks. Vaid kihelkonna lõunaossa tekkis alates 11.–12. sajandi vahetusest sisserände tulemusel uusi vadja külasid. Arheoloogilise materjali järgi kestis vadjalaste, kelle kultuurile oli iseloomulik kääbaskalmistute rajamine, juurdetulek kuni 14. sajandi alguseni.[3][4] See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda.[5] Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud Virumaaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud.[2] Arvestades muinaskihelkonna suurust ja iseseisvust võis oletada, et kihelkonnas oli välja arenemas oma sisemised hõimuterritooriumidest lähtuvad suhted, millest oleks võinud pikema aja jooksul välja areneda iseseisev maakond.[viide?]

Alutaguse keskajalRedigeeri

Aastatel 12191220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa ning Alutaguse kihelkonnas vahetus neil aegadel 12 korda peremees.[viide?] 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses.

Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Taani revisionide andmeid analüüsides läbis 1241. aastal Alutaguse kihelkonda kaks põhilist ajalooliselt välja kujunenud teed. Tänapäevaseid kohanimesid kasutades kulgesid need Narvast Toolsesse ja sealt edasi suundub tee RakvereTartu või Rakvere–Kadrina suunas. Teine tee oli ühenduses VasknarvaRannapungerjaLaiuse kaudu Kesk-Eestiga. Kohaliku tähtsusega küladevaheliste teede kulgemist võib ainult oletada, kuid kindlasti oli olemas mööda Narva jõe läänekallast kulgenud tee Narva sadama ja Vasknarva vahel.

1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, esialgu küll üle Narva jõe, tänapäevase linnuse vasta. 1346. aastast olid ka esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas. Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kirikukihelkonnad.

  Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Alutaguse uusajalRedigeeri

 
Alutaguse, 1659. aasta Adam Oleariuse Carte de la Livonie ou Lifland kaardil

17. sajandi alguses asusid Alutaguse piirkonda põgenikud Venemaalt, põgenedes Peipsi järvest lääne pool toimunud Ingeri sõja ja Segaduste aja eest. Sajandi lõpus rändasid vene vanausulised Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis.

  Pikemalt artiklis Vanausulised Eestis

Ümberasunud vene õigeusklike luteri usku ümberpööramise soodustamiseks ehitati piirkonda Iisaku kirik ning moodustati ka eraldi Iisaku kirikukihelkond. Usuvahetuse omaksvõtnute kohta tuli kasutusele nimetus poluvernikud (pooleusulised).

Rootsi ajal, aastast 1623 nimetati Narva kihelkonda Vaivara kihelkonnaks (Waywerschen Kerspel). 1654. aastal moodustati Jõhvi ja Vaivara kihelkonna kaugematest osadest Iisaku kirikukihelkond, mis sellistes piirides eksisteeriris iseseisvana aastani 1744. Uuesti moodustati Iisaku kihelkond 1867. aastal.

Ajaloolist Alutaguse kihelkonna nime, kui ajaloolist territoriaalset mõistet, mis hõlmas antud territooriumil asuvaid väiksemaid haldusüksusi, kasutati kuni 19. sajandini paralleelselt antud ajal kehtiva haldusjaotusega. Uuemal ajal muutus Alutaguse tähendus rohkem mõisteks Alutaguse metsad, tähistamaks suuri metsaalasid Ida-Viru maakonna kesk- ja lõunaosas.

Samuti oli rahvasuus kasutusel Alutaguse, kui koondmõiste nelja idapoolse kihelkonna kohta. Eesti iseseisvumisel kaaluti omaette Alutaguse maakonna loomist koos Narva linnaga. Alutaguse nimi kerkis arutlustes ka hiljem haldusüksuse nimevariandina üles.

Alutaguse kihelkonna kronoloogiaRedigeeri

Taani riikRedigeeri

  • 1219–1220 – Taani allutas ja ristis Virumaa ning Alutaguse kihelkonna alad.
  • 12231224 – saarlaste algatatud ülestõusust võtsid osa ka alutaguslased. Ülestõusu käigus vabastati vallutajatest peaaegu kogu Eesti (v.a Tallinn).
  • 1238 – Stensby lepinguga tagastati Taanile 1227. aastast Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu) käes olnud maad (Harjumaa, Revala, Virumaa).
  • Taani hindamisraamatus, mida koostati kuni 1241. aastani, oli Alutagusel Alentagh 316 adramaad.
  • 1253 – novgorodlased ja karjalased laastasid maa-alad lääne pool Narva jõge.
  • 1255 – toimus venelaste rüüsteretk üle Narva jõe Põhja-Eestisse
  • 1256 – esimesed teated Narva linnusest, mille olid Narvia küla lähistele ehitanud taanlased.
  • 1267 – toimus kaks venelaste rüüsteretke läbi Alutaguse Rakvere alla.
  • 1268 – jaanuaris tuli mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe ning läksid Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse põgenenud eestlasi. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti.
  • 1268. aasta 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing venelaste ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased said lahingus lüüa. Novgorodi vürst Daumantas rüüstas tagasiteel Virumaad.
  • 1294 – Novgorodi vürsti väesalk põletas Narva
  • 13. sajandil – moodustati Alutaguse kihelkonna aladele Jõhvi ja Narva kirikukihelkond (hilisem Vaivara kihelkond).
  • 18. veebruar 1268 – ründasid kihelkonda Novgorodi vürst Dmitri ja Pihkva vürst Daumantase väed.
  • 14. sajandini – ei olnud Alutaguse kihelkond halduslikult jagatud.
  • 1341 – venelased põletasid teist korda Narva asula
  • 1346 – esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.
  • 1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüs pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnusega) Saksa ordule umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347 Liivi ordule.

Liivi orduriikRedigeeri

  • 1347. aastal algas Alutagusel Liivi ordu võimuperiood. Moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala.
  • 1347 – alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist.
  • 1349 – moodustati Vasknarva foogtkond, samal aastal ehitati kihelkonna maa-alale esimene Vasknarva ordulinnus, kuid pihkvalased hävitasid selle sõjakäiguga samal aastal.
  • 1354 – mainiti esmakordselt Jõhvi kihelkonda Alutaguse kihelkonna koosseisus.
  • 1367 – venelased põletasid kolmandat korda Narva.
  • 140729. juunil tungisid pihkvalased vürstide Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
  • 14271442 ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusest sai Vasknarva foogtkonna keskus.
  • 1501 – venelaste vägi, kus oli palju tatarlasi, tungis röövides ja rüüstates Alutaguse ja Virumaa kaudu Harjumaale. Sõjaväel olid kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida. Teine vene vägi tegutses samal ajal Lõuna- ja Kesk-Eestis. Kuuenädalase rüüstamise järele hävitati palju majapidamisi ja vähenes kohutavalt rahvastiku arv. Üks kaasaegne allikas märkis ära 40 000 tapetut ja vangivõetut.

Liivi sõdaRedigeeri

Rootsi riikRedigeeri

Vene riikRedigeeri

  • 1700 – algas Põhjasõda. Venelaste esimesed rüüstesalgad tungisid septembris Alutagusesse. Algas Narva piiramine venelaste poolt. 19. novembril toimus Põhjasõjas esimene Narva lahing
  • 17031704 – venelaste korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.
  • 1704 – venelased vallutasid Narva lahingus linna.
  • 1704 – eraldati Narva maakond Alutaguse kihelkonnast ja liideti Ingerimaaga.
  • 1708 – Narva ja Tartu kodanikkond viidi Venemaale sundasumisele, kes osaliselt pääsesid tagasi alles viis aastat hiljem, väga paljud aga surid asumisel.
  • 1708–1722 – oli Alutaguse kihelkond koos Viru- ja Tartumaaga Narva maakonna nime all Peterburi kubermangu koosseisus kui vallutatud ala.
  • 10. septembril 1721 sõlmiti Uusikaupunki rahu, mis lõpetas Põhjasõja. Rootsi loovutas sellega Eestimaa kubermangu, Hiiumaa, Ingerimaa, Liivimaa kubermangu ja Saaremaa.
  • 1771 – Alutaguse kihelkonda moodustati üks kahest Virumaa praostkonnast.
  • 1783 – loodi Narva kreis, kuhu kuulusid osa Alutaguse kihelkonna maid ja osa Narva jõe taguseid alasid.
  • 1797 – eraldati Narva kreisile allunud maadest Narva linn, ülejäänud maad liideti Eestimaa kubermanguga.
  • 17981888 – moodustati Alutaguse kihelkonna adrakohtu ringkond, kuhu kuulus Iisaku, Jõhvi, Vaivara ja Viru-Nigula kihelkonna alad.
  • 1816 – jõustus Eestimaa talurahvaseadus, mis vabastas talupojad pärisorjusest, kuid ei lahendanud maaküsimust.
  • 18565. juunil anti välja uus talurahvaseadus, mis võimaldas talupoegadel maad rentida või osta päriseks.
  • 1867 – moodustati uuesti Jõhvi kihelkonna lõunapoolsetest aladest Iisaku kihelkond.
  • 1892 – liideti enamik mõisavaldu (mõis oli vallakeskus) suuremateks valdadeks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  2. 2,0 2,1 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 403
  3. Tõnisson 1982, lk 352–356, 403
  4. Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 247–248
  5. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 213

KirjandusRedigeeri

  • Arnold Schulbach Õitsituled, 1922. Eesti Ajakirjanikkude album. Koguteos I. Eesti Ajakirjanikkude Ühingu väljaanne nr. 1. Eesti Kirjast. Ühisus, Tallinn.

VälislingidRedigeeri