Tartu piiskopkond

 See artikkel räägib endisest katoliku kiriku piiskopkonnast; Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskopkonna kohta vaata artiklit Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tartu piiskopkond.

Tartu piiskopkond (ladina keeles Ecclesia seu Dioecesis Tarbatensis) oli Rooma-katoliku kiriku Riia peapiiskopkonna piiskopkond Kagu-Eestis. Piiskopkonna koosseisu kuulusid asutamisel Ugandi, Sakala, Soopoolitse, Sakala, Mõigu, Alempois ja Nurmekund (Ugenois cum Waigel, Sobolitz, Saccala cum Moicke, Alumbus et Nurmegunde), kuid selle lääneosa läänistas piiskop edasi Mõõgavendade ordule ja nii jäi talle oma valduse lääneosa üle ainult kiriklik ja suverääniõigus. Piiskopkond kuulus 1255. aastal moodustatud Riia kirikuprovintsi.

Tartu piiskopkond
Ecclesia Tarbatensis (ladina keeles)
Bistum Dorpat (ülemsaksa keeles)


12241558
Tartu piiskopkonna diötsees (helesinise joonega piiratud ala) ja stift (helesinine). Liivi ordu valdused on kujutatud valgena
Pealinn Tartu
Religioon ristiusk (katoliiklus)
Pindala 9600 km²
Peamised keeled ladina keel, alamsaksa keel, eesti keel
Rahaühik
Vana-Liivimaa valitsejate vappe aastast 1556. Tartu piiskopkonna vapp (nelitatud piiskop Hermann Weseli perekonnavapiga) on vasakpoolne
Maavaldused Maarjamaal 1260. aastal

Moodustamine muuda

Tartu piiskopkond loodi pärast Tartu alistamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt 1224. Aastatel 1223–1224 oli piiskop resideerinud Otepääl. Piiskopi ametinimetus loodi 6. novembril 1235, kuni selle ajani oli ta katoliku kiriku hierarhias ametlikult Lihula piiskop. Seda seetõttu, et esimene Tartu piiskop Hermann von Buxhövden, Riia piiskopi Albert von Buxhoevdeni vend, oli varem määratud just Lihula piiskopiks, kuid maa vallutamise järel määrati talle hoopis Ugandi. Paavst kinnitas uue nimetuse alles kümme aastat hiljem, kui Lihulas oli end sisse seadnud Saare-Lääne piiskop.

Territoorium muuda

Pärast Eesti territooriumi vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt 13. sajandi esimesel veerandil jagati piiriala Peipsimaa mitme valdaja vahel. Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu, kuna Alutaguse sattus Taani võimu alla. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.

Piiskopkonna maavaldused olid enamjaolt läänistatud piiskopi vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Dolenid, Kawerid, Tiesenhausenid, Uexküllid, Kursellid, Löwenwolded, Luggenhusenid, jt), kelle olulisim kohustus oli teenistus piiskopi sõjaväes. Ajapikku vasallide poliitiline tähtsus kasvas ja nad saavutasid üha suurema iseseisvuse piiskopi suhtes. Piiskopkonna maadest kuulusid piiskop Hermannile 1224. aasta suvest Ugandi, Soopoolitse ja pool Vaiga maakonnast. Otepää linnuse ehitamise järel jagas Hermann läänimeestele: Ugandi maakonna keskne kihelkond Otepää läks Hermanni vennale Theoderichile, Puhja anti Hermanni õemehele Engelbert von Thysenhusenile, ääremaad Rannu Johann von Dolenile ja Sangaste-Karula Helmold von Luneborchile. Tarbatu kihelkonna aga jättis piiskop endale ja toomkapiitlile. Oma venna Rothmar von Buxhövdeni seadis Hermann Tartusse toompraostiks ja annetas toomkapiitli ülalpidamiseks samuti 24 küla[1].

Valitsemine muuda

Kiriklikult allus Tartu piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile, ilmalikult oli ta Saksa-Rooma keisri vasall ja kuulus seega Saksa riigivürstide hulka.

 
Tartu piiskopkonna stift (helesinine) ja selle olulised keskused. Valgega on tähistatud Liivi ordu ja halliga Pihkva vürstiriigi valdused.

Tartu piiskop oli ühtaegu nii ilmalik kui ka vaimulik võimukandja. Stifti (piiskopi vahetu ilmalik võimuala) ja diötseesi (vaimulik võimuala) piirid olid erinevad.

Tartu piiskopi diötseesi kuulusid ka Liivi ordu läänid Edela- ja Kesk-Eestis. Piiskopkonna keskus oli Tartu, kus Toomemäel asus Tartu piiskopilinnus ja toomkirik.

  Pikemalt artiklis Tartu piiskoppide loend

Vaimulikku järelevalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil. Ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaim eesõigus oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut. Kiriku majandusküsimusis oli piiskopi tähtsaim abiline toompraost. Ilmaliku administratsiooni ja sõjaliste küsimustega tegeles stiftifoogt. Pool piiskopkonnast oli läänistatud Liivi ordule.

 
Saksa ordu ja Liivi ordu ning piiskopkondade maavaldused 1410. aastal. Putzger historischer Weltatlas (1877)

Riigikaitse muuda

Tartu piiskopkonna olulisimad linnused olid Otepää, Vastseliina ja Kirumpää piiskopilinnus. Neist Otepää oli üks ajaloolise Ugandi kahest keskusest Tartu kõrval, olles ühtlasi piiskopkonna esimene kivilinnus (varaseimad kiviehitised püstitati 1224 või isegi 1223). Kirumpää ja Vastseliina linnused olid rajatud ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde viimase kaitseks. Peipsi järve ja Tartut ühendava Emajõe äärde rajati kaks kivilinnust (veetõkkelinnust), Vana- ja Uue-Kastre. Tartu–Põltsamaa ajaloolise maantee ääres Amme jõe alamjooksul asus võimas Valkena (Falkenau, Kärkna) kindlusklooster.

Tartu piiskopkonnal tekkis 16. sajandi keskel konflikt Moskva suurvürstiriigiga Tartu maksu pärast. Ivan IV Julm nõudis maksu tasumist, mida Tartu olevat Jaroslav Targale lubanud, aga mida polnud teadaolevalt kordagi makstud. Ivan nõudis kõigi vahepealsete aastate maksu tasumist. Piiskop keeldus ja see ajendas Ivani algatama Liivi sõda, milles Liivi ordu lüüa sai ja hävis.

 
Vana-Liivimaa aastal 1534

Likvideerimine muuda

Piiskopkond lõpetas oma tegevuse Liivi sõja ajal, kui Moskva tsaari väed 18. juulil 1558 Tartu vallutasid[2]. Samal aastal vallutas Moskva ka ülejäänud piiskopkonna alad. Moskvasse tsaar Ivan IV juurde vangi viidi Tartu stiftifoogt Elert Kruse ja endine Tartumaa meeskohtunik ja stiftinõunik Johann Taube, kelle kohta tehti pealekaebus, et nad olevat omastanud 500 000 marga väärtuses piiskopi varakassa[3].

Vanadel kaartidel kannavad Tartu piiskopi valdused Odenpoa (ka Oldenpoa) nime. Odenpoa on seotud Otepää latiniseeritud nimega Odenpe[4].

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Kersti Markus, MISJONÄR VÕI MÕISNIK? TSISTERTSLASTE ROLL 13. SAJANDI EESTIS, Acta Historica Tallinnensia, 2009, 14, lk 6–7
  2. Tartu stiftfoogti Elert Kruse teade Riia peapiiskopile Wilhelmile 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.469–477
  3. Johann Taube kiri, Vienna Hofkammerarchiv, 24. november 1563
  4. Liivimaa kaardid, Rahvusraamatukogu