Soopoolitse
Soopoolitse ehk Sobolits oli muinaskihelkond (ja võib-olla omaette väikemaakond) Peipsi läänerannikul Emajõest põhja pool.
Kihelkonda on mainitud 1224. ja 1229. aasta maadejagamisürikutes (kujul Soboliz ja Sobolitz) kõrvuti Ugandi, Sakala ja Kesk-Eesti väikemaakondadega. Samas Henriku Liivimaa kroonika ja Taani hindamisraamat, peamised ajalooallikad 13. sajandi alguse Eesti ala haldusjaotuse kohta, Soopoolitset ei nimeta. Kuna Alatskivi mõisa kutsuti tõenäoliselt kuni 16. sajandini Soblitz ja muudes regiooni piirkondades asusid teadaolevalt teised muinaskihelkonnad, siis arvatakse Soopoolitse olevat asunud hilisema Kodavere kirikukihelkonna territooriumil. Vene kroonika teates 1242. aasta Jäälahingu kohta öeldakse, et lüüasaanud sakslasi ja tšuude jälitati 7 versta kuni Subolitši kaldani (до Суболицского берега). Kuna Kodavere jääb lahingu oletatavast toimumispaigast kaugemale, siis on Enn Tarvel välja pakkunud, et Soopoolitse nime võis kanda ka Ugandisse kuuluv Emajõest lõuna pool asunud kihelkond. Tema hinnangul sobib selle oletusega kokku asjaolu, et Emajõest lõunasse jääv ala, hilisem Võnnu kirikukihelkond, on olnud kultuuriliselt sarnane vadjapärase Kodavere ja laiemalt ka kogu Peipsi ümbrusega. See võib osutada, et tegu oli omavahel hõimusidemetes oleva rahvastikuga ja seletada ühesugust nime.[1]
_p651_links-unten.jpg)
Soopoolitse staatus pole kindlalt teada – võimalikuks on peetud nii selle eksisteerimist omaette väikemaakonnana, mis piirnes läänes Vaiga ja Jogentaganaga, aga ka kuulumist Vaiga või Ugandi koosseisu.[1][2][3][4] Soopolitse keskus oli arvatavasti Alatskivil, kus asusid noorema rauaaja lõpus rajatud linnus Alatskivi linnamäel ja sellest vanem linnus Peatskivi Kalevipoja sängi kohal.[4]
Soopoolitse on rekonstrueeritud oletuslik nimekuju, mida esimest korda kasutati 1936. aastal välja antud "Eesti ajaloo" raamatusarja 1. köites. Soopoolitse nime on arvatud pärinevat sõnadest soo ja pooline ("poolne"). Alternatiivse tõlgenduse kohaselt on see nimi seotud aga Räpina ümbruses ja setude juures kasutusel olnud väikest ahvenat tähistanud sõnaga sobal või sobul.[1][5]
1224. aastal läks Soopoolitse Tartu piiskopkonna koosseisu.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Enn Tarvel. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. Keel ja Kirjandus 1968, 10: 586–596
- ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 214
- ↑ Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis. Kogumikus Eesti aastal 1200, koostaja ja toimetaja Marika Mägi. Tallinn 2003. Lk 9–10
- ↑ 4,0 4,1 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 405
- ↑ Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Lk 620