Jaroslav Tark

Jaroslav Tark
	Ainuke teadaolev Jaroslav Targa kujutis, mis tehti tema eluajal

Jaroslav Tark ehk Jaroslav Vladimirovitš ehk Jaroslav I (arvatavasti 978 – 20. veebruar 1054); ukraina keeles Ярослав Володимирович Мудрий, vene keeles Ярослав Владимирович Мудрый, Skandinaavia allikais Jarisleif või Jarisleifr Valdamarsson) oli Rjurikovitšite soost Vana-Vene valitseja, kes oli aastatel 987–1010 Rostovi vürst, 1010–1036 Novgorodi vürst, 1016–1018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst.

Ehkki Jaroslavi tarkust kroonikates korduvalt kiideti, ei pärine liignimi Tark vürsti eluajast. Selle andis Jaroslavile alles 19. sajandil vene ajaloolane Nikolai Karamzin, et eristada teda teistest Jaroslav Vladimirovitši nimelistest vürstidest.

Kiievi-Vene 1015–1113

NoorusRedigeeri

Isa Vladimir Svjatoslavitš pani Jaroslavi juba noores eas valitsema osastisvürstina Rostovis, seejärel Novgorodi vabariigis. Aastal 1014, kuuldes, et isa pärandas võimu Kiievis nooremale vennale Boriss Vladimirovitšile, lõpetas Jaroslav andami maksmise Kiievile. Vladimir kavatses sõnakuulmatut poega jõuga korrale kutsuda, kuid Jaroslav põgenes Rootsimaale ja kutsus appi varjaagid. 1015. aastal Vladimir suri, jõudmata sõda alustada.

Võimuvõitlus Kiievi suurvürsti tiitli pärastRedigeeri

Vladimir Svjatoslavitši surma järel Kiievis võimu haaranud vanim poeg, kasupoeg Svjatopolk I saatis poolvendade vastu palgamõrtsukad, kuid Jaroslavi hoiatas tema õde Predslava. Kroonikate järgi kogus Jaroslav tuhat varjaagi ja kolm tuhat novgorodlast, läks Svjatopolki vastu ja lõi tema kiievlastest ja petšeneegidest vägesid Ljubetši all 1016. aastal. Svjatopolk põgenes Poolasse oma äia kuningas Bolesław I Chrobryi juurde, Jaroslav hõivas Kiievi. Sõja käigus langesid muuhulgas Jaroslavi kolm venda (Svjatoslav, Boriss ja Gleb). Puudub ühtne seisukoht selle kohta, kes nad surmas; mõne allika järgi oli mängus Jaroslavi enda või talle alluvate varjaagide käsi.

Aastal 1018 ründas Bolesław I Chrobry, Svjatopolkiga Jaroslavi ja võitis teda Volõõniamaal Bugi jõe ääres, Jaroslav põgenes Novgorodi ning Bolesław I Chrobry hõivas Kiievi. Kroonikate andmetel veensid sealsed elanikud teda uuesti Bolesław I Chrobry ja Svjatopolki vastu astuma. Viimane oli vahepeal äiaga tülli läinud, Bolesław I Chrobry lahkus linnast, kuid liitis oma valdustega osa läänepoolseid alasid (Galiitsias). Svjatopolk ei suutnud Jaroslavile vastu seista, petšeneegide abiga üritas ta 1019 veel kord Kiievit tagasi võita, kuid asjatult. Alte lahingus sai ta lüüa ja põgenes välismaale.

1020. aastatel Kiievis valitsedes pidi Jaroslav veelgi oma sugulaste vastu sõdima. 1021 võitis ta oma vennapoega, Polotski vürsti Brjatšislav Izjaslavitšit, kellele andis valitsemiseks Viciebski ja Usvjatõi. 1024. aastal sõdis varjaagide abiga, noorema venna Tmutarakani vürsti Mstislav Vladimirovitši ja severjaanide, tšerkesside, kasaaridega. Mstislav Vladimirovitšiga jagati suurvürstiriigi alad ning Mstislav jäi valitsema Tšernigivis Dnepri idakalda maade üle Tšernigivi vürstina.

VälispoliitikaRedigeeri

Jaroslavi välispoliitika aluseks olid sidemed Skandinaaviaga ja Bütsantsi mõju õõnestamine.

Võimu kindlustamiseks Jaroslav muuhulgas naitis oma tütred Prantsuse (Anna abiellus Kapetingide dünastia Prantsuse kuningas Henri I-ga), Ungari (Anastassia abiellus Árpádi dünastiast, hilisema kuninga András I-ga) ja Norra kuningatega (Jelizaveta abiellus Norra kuningas Harald Hardråde ehk Harald III Sigurdssoniga), ühe poja (Izjaslav Jaroslavitš abiellus Poola kuningas Kazimierz I õega) Poola, teise poja (Svjatoslav abiellus Idamark (Austria) markkrahvi tütrega), kolmanda poja (Vsevolod Jaroslavitš abiellus Bütsantsi printsessiga) Ida-Rooma keisririigist, neljanda poja (Igor abiellus Saksamaalt pärit printsessiga), oma õe aga naitis Poola kuningaga, millega Jaroslav pani aluse Kiievi-Vene valitsejate sidemetele Euroopa õukondadega.

Kiievisse laskis ta rajada püha Kiievi Sofia katedraali, kaks kloostrit ja mitu kindlust Rossi jõele.

SõjaretkedRedigeeri

1030 (6538 bkj). aastal võttis Jaroslav koos Vladimiri ja Novgorodi vägedega^[viide?] ette sõjakäigu tšuudide vastu, võitis neid ja lasi senise Tartu muinaslinnuse kohale ehitada oma kindluse, mille nimetas oma kaitsepühaku Püha Georgi järgi Jurjeviks (Gjurgev, Гюргев). Jurjev püsis 1061. aasta kevadeni, mil sossolid (arvatavasti mõni Eesti või Põhja-Läti ala hõim) selle hävitasid, liikudes sõjakäiguga kuni Pihkvani.^[1] Harrastusajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv ja tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn.^[2] Siiski on akadeemiline ajalookirjutus selle seisukoha väheveenvaks arvanud, sest Tartu toonane arheoloogiline leiumaterjal ning sündmuste üldine loogika viitavad üpris kindlalt Tartule kui Jaroslav Targa rajatud Jurjevile.^[3]

1031. aastal tegi Jaroslav sõjaretke Poola kuningriiki, ning liitis aastatel 1018–1031, pärast Kiievi vallutamist Poola kuningriigi vägede poolt Poola kuningriigi võimu alla läinud Galiitsia.

1038 ja 1040. aastal tegi Jaroslav sõjaretki balti hõimude, jatvigide maale.

1038–1042 sõdis Jaroslav Bütsantsiga, samuti leedulaste ja eestlastega.

1043. aasta edutut sõjakäiku Bütsantsi vastu juhtis juba tema poeg Vladimir, see lõppes küll russide lüüasaamisega, kuid suhteliselt soodsa rahulepinguga.

SisepoliitikaRedigeeri

Pärast venna, Mstislav Vladimirovitši surma 1036 võttis Jaroslav tema valitsusjärje Tšernigivis üle ja sai taas kogu Vana-Vene riigi valitsejaks peale Izjaslavi alluvuses olnud Polotski vürstiriigi. Novgorodi pani ta valitsema oma vanima poja Vladimir Jaroslavitši. Saavutanud varjaagide, kiievlaste ja novgorodlaste väega veel kord võidu Kiievit rünnanud petšeneegide üle, kindlustas ta endale mõneks ajaks rahu.

1051 valis Jaroslavi käsul Vene piiskoppide kogu munk Illarioni Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks, rõhutades sellega sõltumatust Konstantinoopoli patriarhist.

Vene ajalookirjanduses peetakse alates kroonik Nestorist Jaroslavi üldiselt andekaks sõjameheks ning võimekaks riigijuhiks, kelle valitsusajal Kiievi-Vene poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt tähelepanuväärselt arenes. Jaroslav kujundas omanimelise õigussüsteemi, edendas kirjatarkust ja kroonikakirjutamist.

Tema võimu jagamine poegade vahel pani aga aluse riigi feodaalsele killustumisele. Pärast Jaroslav Targa surma jaotati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigivi, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavli, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolenski, viiendale Igorile Vladimir, Volõõnias.

11. sajandist pärinev fresko, mis kujutab Jaroslav Tarka ja tema perekonnaliikmeid

Isiklikku ja järglasedRedigeeri

Jaroslavi isa oli Vladimir Svjatoslavitš Suur (Vladimir Püha, Vladimir Särav Päikene). Tema ema oli arvatavasti Norra päritolu Polotski vürstitar Rogneda Rogvolodovna (Ragnhild Ragnvaldi tütar). Jaroslav oli Norra kuningate (1015–1028) Olaf Püha ning (1045–1066) Harald Hårdråde äi ja Rootsi kuninga (994–1022) Olaf Skötkonungi väimees. Ta kasutas palju varjaagide ehk viikingite sõjalisi teeneid, eriti Novgorodis. Skandinaavia saagades esineb Jaroslav nime all Jarisleif Lombakas, sest noolehaava tagajärjel lonkas ta üht jalga.

Jaroslavi ristinimi oli Georgi ehk Juri. Ta abiellus 1019 Rootsi kuninga Olaf III Skötkonungi tütre Ingegerdiga (hiljem ristitud Irina). Kroonikad räägivad ka Jaroslavi abikaasast Annast, siis on vaieldud, kas Anna oli tema esimene naine või oli see hoopis nimi, mille Irina võttis hiljem nunnaseisusse astudes.

Jaroslav on maetud Kiievi Püha Sofia peakirikusse.

Järglased ja Jaroslavitšite dünastiaharude rajajad:

Ilja Jaroslavitš (võimalik, et poeg esimesest abielust Annaga),
Vladimir Jaroslavitš (1020–1052), Novgorodi vürst (1036–1052)
Izjaslav Jaroslavitš, Kiievi suurvürst Izjaslav I (1054–1068, 1069–1073 ja 1076–1078)
Svjatoslav II Jaroslavitš, Tšernigovi vürstiriigi vürst ja Rjurikovitšide Tšernigovi vürstidünastia rajaja;
Vsevolod Jaroslavitš, Perejaslavli vürst (1054–1073), Kiievi suurvürst Vsevolod I (1078–1093), abielus Makedoonia dünastiast Bütsantsi keisri (1042–1055) Konstantinos IX Monomachose tütrega. Kiievi suurvürst 1113–1125 Vladimir Monomahhi isa.
Vjatšeslav Jaroslavitš (1033–1057), Smolenski vürst (1054–1057)
Igor Jaroslavitš (1036–1060), Volõõnia vürst (1054–1057), Smolenski vürst (1057–1060)
Anna Jaroslavovna, (u 1036 – pärast 1075), abiellus Kapetingide dünastiast Prantsusmaa kuninga (1027–1060) Henry I-ga ja oli Prantsusmaa kuninga (1060–1108) Philippe I (1052–1108) ema
Anastassia Jaroslavovna, abielus Árpádi dünastiast Ungari kuninga (1047–1061) András I-ga
Jelizaveta Jaroslavovna, abielus Norra kuninga (1045–1066) Harald III Hårdrådega.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

UkrainaRedigeeri

Tema järgi on nimetatud Jaroslav Targa nimeline õigusteaduste ülikool
Ukrainal on kasutuses Vürst Jaroslav Targa orden

Eelnev '	Novgorodi vürst 1010–1036	Järgnev Vladimir Jaroslavitš
Eelnev Svjatopolk	Kiievi suurvürst 1016–1018	Järgnev Svjatopolk
Eelnev Svjatopolk	Kiievi suurvürst 1019–1054	Järgnev Izjaslav I

Vaata kaRedigeeri

Jaroslav Vsevolodovitš

ViitedRedigeeri

[1] Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 47–49

[2] Enn Haabsaar. Kas Vene kroonikate Jurjev oli tõepoolest Tartu? Sirp, 21.09.2001

[3] Mäesalu, A. Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu. Sirp, 12.10.01

[1]

[2]

[3]