Nikolai Karamzin

Nikolai Mihhailovitš Karamzin [nikol'ai mihh'ailovitš karamz'inn] (vene keeles Николай Михайлович Карамзин) (12. detsember (vkj 1. detsember) 1766 Mihhailovka – 3. juuni (22. mai) 1826 Peterburi) oli vene ajaloolane ja kirjanik, Peterburi Teaduste Akadeemia auliige. Tema mitmeköiteline suurteos "Vene riigi ajalugu" oli üks esimesi Venemaa ajalugu üldistavaid teoseid.

Elulugu

Nikolai Mihhailovitš Karamzin sündis 1. detsembril (vkj) 1766 Mihhailovka külas Simbirski lähedal (praegu Volgogradi oblast). Isa Mihhail Jegorovitš Karamzini mõisas üles kasvades sai ta koduse hariduse. 14-aastaselt siirdus Karamzin õppima Moskvasse, kus ta juhendajaks oli saksa-šveitsi päritolu õpetlane Matthias Johann Schaden.

Aastal 1783 astus Karamzin isa soovil Peterburi kaardiväepolku, kuid läks peagi erru. Kuigi aktiivse tõlketööga oli Karamzin tegelenud varemgi, pärinevad esimesed kirjandusalased katsetused just teenistusajast. Teenistusele järgnenud kuus aastat veetis Karamzin Simbirskis, Peterburis ja Moskvas. Viimases tutvus Karamzin kirjanike Aleksandr Petrovi, Nikolai Novikovi ja Aleksandr Kutuzoviga.

1797. aastal avaldatud "Vene ränduri kirjad" tiitelleht

Reis Euroopasse

Aastatel 1789–1790 rändas Karamzin mööda Euroopat, külastades muu hulgas Immanuel Kanti Königsbergis ja Pariisi Prantsuse revolutsiooni päevil. Selle reisi mõjul sündis kuulus teos "Vene ränduri kirjad", millega Karamzin pälvis otsekohe tõsiseltvõetava kirjamehe maine. Mõned filoloogid peavad seda šedöövrit moodsa vene kirjanduse alguseks.

Pöördumine Venemaale

Saabunud tagasi kodumaale, asus Karamzin 1791. aastal välja andma esimest venekeelset kirjandusajakirja Moskovski Žurnal. Lisaks erakordset populaarsust kogunud "Vene ränduri kirjadele" ilmusid selles teedrajavas väljaandes mitmed tõlked ning teos "Vaene Liisa". Karamzinist kujunes sentimentalistliku liikumise liider Venemaal.

Aastal 1803 pakkus keiser Aleksander I Karamzinile historiograafi tiitlit, millega kaasnes 2000-rublane aastapalk. Võtnud pakkumise vastu, pühendas Karamzin oma ülejäänud eluaastad ajaloole, jättes unarusse nii aja- kui ka ilukirjanduse. Tema suurteose "Vene riigi ajalugu" esimesed 8 köidet ilmusid 1816. aastal, lõpetamata jäänud 12. köide avaldati postuumselt. Karamzin võttis osa ka dekabristide ülestõusust 1825. aastal. Järgmise aasta 1. juunil (vkj 22. mail) suri Karamzin külmetuse tagajärjel.

Tähtsus

Sentimentalism

Venemaal sai sentimentalismi levik alguse tänu Karamzinile, kelle teosed "Vene ränduri kirjad" ning "Vaene Liisa" kogusid enneolematut populaarsust. Sentimentalism vastandus oma inimlike väärtuste ning looduse ülistamisega varem domineerinud klassitsismile. Sentimentalismi levik oli eelduseks romantismi pealetungile; Karamzin on mõjutanud nii Puškini, Žukovski ja teiste "Arzamassi" liikmete loomingut.

Luule

Karamzini sentimentalistlik luule erines kardinaalselt Venemaal seni valitsenud traditsioonilisest poeesiast, mis oli välja kasvanud Lomonossovi ning Deržavini loomingust.

Karamzinile pakkus välise maailma kirjeldamisest enam huvi karakterite psühholoogiline lahkamine. Erinevalt vana koolkonna luuletajatest oli ta keelekasutus lihtne ja ladus.

Nikolai Karamzini monument Uljanovskis, 1845

Karamzin ajaloolasena

Huvi ajaloo vastu tärkas Karamzinis 1790. aastate keskel. Pärast õukonna historiograafiks määramist Aleksander I poolt 1803. aastal keskendus Karamzin oma suurteosele "Vene riigi ajalugu". Kuigi Venemaa ajaloost oli kirjutatud varemgi, jõudis just see teos esimesena laiema publikuni. Puškin on öelnud, et "kõik, isegi suurilma daamid sööstsid lugema oma isamaa ajaloost, mis oli neile seni tundmatu olnud. Nüüd oli see neile taas avatud. Nõnda nagu Kolumbus avastas Ameerika, osutus Karamzingi ununenud Venemaa avastajaks". Teos leidis palju vastukaja ja pooldajaid.

Oma töödes pööras Karamzin tähelepanu pigem keele ilule, kui täpsusele; faktidega eksimist ta ei kartnud. Eesmärgiks ei olnudki objektiivsus – suhtumist erinevatesse sündmustesse ja valitsejatesse pole püütudki varjata.

Keelereform

Karamzin võitles meelekindlalt kiriklike ringkondade poolt kasutatava sõnavara ja grammatika vastu, võttes eeskuju prantsuse keelest. Karamzin võttis kasutusele mitmeid tollal uusi, kuid tänapäeval laialt kasutatavaid sõnu, nt ответственность (vastutus), вольнодумство (vabamõtlemine) ja человечный (inimlik). Neologismide kasutus tekitas ohtralt poleemikat ning selle tagajärjel tekkisid kirjanduslikud rühmitused Arzamass ja Besseda.

1818. aastal valiti Karamzin Venemaa Akadeemia liikmeks.

Tähtsamad teosed

"Евгений и Юлия" ("Jevgeni ja Julia", 1789) – jutustus
"Письма русского путешественника" ("Vene ränduri kirjad", 1791–1792), eesti keeles katkend kogumikus "Postitõllaga läbi Eestimaa", koostanud Sergei Issakov, Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 43–47, tõlkinud Hans Vanaveski
"Бедная Лиза" ("Vaene Liisa", 1792) – jutustus, eesti keeles 1974, tõlkinud Otto Samma
"Наталья, боярская дочь" ("Bojaaritütar Natalja", 1792) – jutustus, eesti keeles 1974, tõlkinud Otto Samma
"Чувствительный и холодный" ("Tundeküllane ja külm", 1803)

Kirjandus

Valmar Adams, "Vene kirjandus, mu arm. Kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid", Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 58–73 ("Karamzin dialektilises vaatluses") ja lk 74–83 ("Karamzin Eestis")

Välislingid

История государства Российского ("Vene riigi ajalugu", 12 köidet) [1]
«Вестник Европы» (ajakiri Vestnik Jevropõ)
Juri Lotman «Поэзия Карамзина»
Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu
Nikolai Karamzin Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA