Hans Vanaveski

Hans Vanaveski VR I/3 (9. november (vkj) / 21. november 1888 Mõisaküla, Juuru vald, Harjumaa – 13. jaanuar 1976 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), fotograaf, tõlkija ja koduloolane.

Hans Vanaveski 1932. aastal. (Sõdur nr 20)

Oma sõjaväelist karjääri alustas ta teenimisega Riia 115. jalaväepolgu koosseisus esimeses maailmasõjas. Hiljem osales ta Vabadussõja lahingutes ja jõudis viimaks 1919. aastal tankideklassi- ja pataljoni ülemaks. Teise Nõukogude okupatsiooni järel viidi ta polkovniku auastmes üle Punaarmee 22. territoriaal-laskurkorpuse finantsosakonna ülemaks. Ta pääses küll 1941. aasta repressioonidest, kuid alandati ametikohalt 140. laskurpolgu majandusülemaks. Sama polgu koosseisus sattus ta juulis 1941 Porhovi all Saksa vägede kätte vangi, kus aasta lõpul kõik eesti päritolu sõjavangid vabastati. Aastatel 1950–1956 viibis ta mitmes vangilaagris Eestis ja Irkutski oblastis.

Fotograafiaga hakkas ta tegelema juba kooliajal ning oli lühikest aega tööl ka kopeerijana päevapiltnik Alex Jurichi kunstfotoateljees. Sõdadest naasnuna astus ta Eesti Foto Klubi liikmeks ja osales fotovõistlustel. Tema loomingus domineerisid maastikuvaated ja aktid, mis tõid talle auhindu. Hiljem kujunes temaatikaks Tallinna vanalinn, loodusvaated ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise tegevus. Vanaveski oli Tallinna Fotoklubi auliige.

Elulugu

Ta sündis Miku talus Härgla mõisa rendiperemehe Hans (1852–1923) ja Mari Vanaveski (sünd. Müürisepp, 1859–1929) üheksalapselise pere neljanda lapsena.

8-aastaselt läks ta Purila ja seejärel Järlepa vallakooli. 1905. aastal lõpetas ta Tallinna Vene tänaval asunud neljaklassilise linnakooli. Edasiõppimist takistas tuberkuloosi haigestumine. 1906. aastal sai ta tööd kopeerijana Alex Jurichi fotoateljees. 1909. aastal lõpetas ta Tallinna Reaalkooli. Aastatel 1909–1912 õppis ta Odessa sõjakoolis. Ta võttis ohvitserina osa esimesest maailmasõjast ja vabadussõjast. Seejärel lõpetas Kõrgema Sõjakooli (1926) ja Prantsuse Kõrgema Intendandikooli (1931) ning jäigi elukutseliseks sõjaväelaseks. 1938. aastal ülendati ta koloneliks. 1940. aastal viidi üle Punaarmeesse. Aastatel 1942–1949 töötas Vanaveski vaikselt Jõhvi vallas oma Tammiku talus ning põgenes 1949. aastal lähenevate repressioonide eest Novgorodi, kust MVD ta siiski üles leidis. Ta arreteeriti ja oli aastatel 1950–1956 mitmes vangilaagris, 1956. aastal naasis Tallinna. 1957. aastal töötas ta Invaliidide Kooperatiivartellis Salvo. Aastatel 1958–1963 tõlkis ilukirjandust Loomingu Raamatukogu ja Eesti Riikliku Kirjastuse jaoks. 1965. aastast surmani võttis ta osa Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi tööst.

Tegevus sõjaväelasena

Hans Vanaveski mõtles: "Miks soldatiks minna, kui ohvitseriks võib õppida!" ning asus 1909. aastal õppima Odessa sõjakooli, mis andis ühtlasi keskhariduse. Selle lõpetamise järel 1912. aastal teenis ta ohvitserina Riia 115. jalaväepolgus, mille koosseisus tegi kaasa ka esimese maailmasõja. Sõjas sai ta kahel korral haavata ja tema vaprust tunnustati Püha Anna IV järgu ordeniga ning Püha Stanislavi ordeni III järgu mõõkade ja lehviga. 1915. aastal sattus Vanaveski XX armeekorpusega piiramisrõngasse ja oli sunnitud ülejäänud kolm sõja-aastat veetma Saksa sõjavangis.

1919. aasta veebruaris mobiliseeriti ta Eesti sõjaväkke, kus võttis osa Vabadussõja lahingutest järgemööda 2. diviisi tagavarapataljoni õppekompanii ülema, Ülemjuhataja Staabi komandandi ja viimaks 1919. aasta novembrist tankideklassi- ja pataljoni ülemana. 1920. aastal autasustati teda Vabadusristi I liigi 3. järguga. Pärast sõda teenis Vanaveski tankikompanii ülemana ja Kaitseväe Staabis jaoskonnaülemana. 1926. aastal lõpetas ta Kõrgema Sõjakooli ja 1931. aastal Prantsuse Kõrgema Intendandikooli. 1936. aastal autasustati Vanaveskit Kotkaristi III klassi teenetemärgiga. 1938. aastal ülendati ta koloneliks ja määrati sõjaväe varustusvalitsuse raha-arveosakonna ülemaks.

1940. aasta okupatsiooni järel viidi Vanaveski polkovniku auastmes üle Punaarmee 22. territoriaal-laskurkorpuse finantsosakonna ülemaks. 1941. aasta repressioonidest ta pääses, kuid siiski alandati ametikohalt 140. laskurpolgu majandusülemaks. Selle polgu koosseisus sattus ta sama aasta juulis Porhovi all Saksa vägede kätte vangi, kust ta aasta lõpul kõigi eesti päritolu sõjavangidega vabastati.

Vanaveski arreteeriti 26. aprillil 1950 Novgorodis, kuhu ta oli põgenenud repressioonide kartuses, ning talle määrati sama aasta 15. novembril § 58-1b alusel standardne karistus 25 + 5 aastat. Seejärel viibis ta mitmes laagris Eestis ja Irkutski oblastis kuni 23. maini 1956, mil ta karistus loeti amnestia põhjal kantuks ning ta naasis kodumaale.

Tegevus fotograafina

Tee fotograafia juurde

Fotograafiaga hakkas Vanaveski tegelema juba kooliajal Tallinnas, pildistades enda tehtud aparaadiga. Kuna esimestel katsetustel foto alal juhtus tal palju äpardusi ja tekkis palju küsimusi, millele ta soovis vastuseid saada, asus ta 1906. aastal ajalehekuulutuse peale kopeerijana tööle päevapiltnik Alex Jurichi kunstfotoateljeesse Tallinnas Pikal tänaval. Selle ameti kõrval õppis ta kergesti selgeks kogu praktilise päevapildikunsti, olles seega kunstfotograaf Jurichi õpilane. Alex Jurich oli enne esimest maailmasõda suurim autoriteet professionaalsete fotograafide hulgas.

Viibides Esimese maailmasõja ajal Saksa vangilaagris, kus enamik vange mängis kaarte, õppis Vanaveski prantsuse keelt, maalis ja pildistas, kasutades kuueläätselist Ica aparaati. Kui vangilaagris valitses toidunappus, siis fotograafiakaupu liikus seal piisavalt. Omandatud maalimisoskus reproduktsioonidest hiljem kaugemale ei ulatunud, ent tuli kindlasti kasuks fotograafiaga tegelemisel.

Eesti Foto Klubis

Sõdadest naasnuna astus Hans Vanaveski Eesti Foto Klubi (EFK) liikmeks. Selles klubis oli ta koos Johannes Mülberi ja Richard Olbreiga põhijõuks, kuulus pidevalt juhatusse, algul abiesimehena (1921–1925) ja hiljem laekurina.

Ta võttis osa EFK korraldatud fotovõistlustest, pälvides 1925. aastal I auhinna. Vanaveskile kui fotograafile tõi esimese suurema tunnustuse – kuldmedali – esinemine 1926. aasta mais peetud I rahvusvahelisel fotonäitusel Tallinnas, kus ta esines peamiselt maastikuvaadetega. Soome-Eesti esimesel fotomaavõistlusel Heade Lootuste karikale 1927. aastal sai ta pronksmedali aktide eest. Teisel maavõistlusel 1928./1929. aastal üllatas ta kahe õnnestunud aktifotoga, mis said samuti auhinnatud. Esimestele medalitele järgnesid uued, kuni teenistuskohustused viisid ta 1929. aastal Prantsusmaale, mistõttu ajutiselt katkesid sidemed klubiga, ent mitte fotograafia endaga.

Tallinna teenistuses

Oma elu viimasel perioodil jätkus Vanaveski agar osavõtt fotokunsti näitustest ja võistlustest. Samuti tegi ta ka fotosid kirjastustele raamatute ja albumite illustreerimiseks. Kuna ta huvialaks oli ka kodu-uurimine, ta oli Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi aktiivne ja kohusetruu liige, siis domineeris tema piltide temaatikas vana Tallinn, varasemast tegutsemisajast armsaks jäänud loodusvaated ja ringi ettevõtmised rikastades seeläbi ringi fotokogu suure hulga fotodega. Ta oli Tallinna Fotoklubi auliige.

Tallinna täitevkomitee kultuuriosakonna tellimusel tegi ta ka 250 fotot kalmistute monumentidest ning rändas palju koos kunstimälestiste hindajate ja arvelevõtjatega.

Fotograafia jäi Vanaveski eluaegseks meelistegevuseks. Tema fotosid leidub Tallinna Linnamuuseumis ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi fotokogus. Suurem osa vanematest fotodest aga hävis sõjatules 1944. aastal.

Looming

Tehnika

Vanaveski kasutas n-ö EFK perioodil enamasti Kodaki paberit Kodura, mis heledate valguste kõrval andis sügavad varjud ning võimaldas otse ilmutamisega saavutada mitmesuguseid värvitoone. Negatiivide ilmutamiseks kasutas ta Rodinali. Tol ajal kasutas ta kõige sagedamini 6,5×9 cm suurust plaatkaamerat, millele reisil olles lisas filmpakk-kasseti, hiljem aga rullfilmkasseti. Objektiiviks oli 12 cm fookusega ja 1:6,8 valgusjõuga kuueläätseline kaksikanastigmaat Maximar Compur-katikus. Lisaks oli tal enda konstrueeritud aparaat 10x15 sm, mille objektiiviks oli kas Goerzi Dagor 1: 6,8, 21 cm fookuskaugusega või sama pikkuse fookusega, kuid 1:4,5 valgusjõuga antigmaat. Harvem kasutas ta pika lõõtsaga 9x12 cm suurusega puust kaamerat, millele ta võis ette seda kas 35, 24, 12 või 9 cm fookuskaugusega objektiivi. Hiljem pildistas ta veel Zeniti, Zorki ja Icontale fotoaparaatidega.

Temaatika

Hans Vanaveski loomingus domineerisid maastikuvaated (nt Lõuna-Eesti maastik) ja aktid, mis tõid talle mitu auhinda. Hiljem aga kujunes temaatikaks Tallinna vanalinn, loodusvaated ja Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise tegevus.

Vanaveski oli fotograaf, kes on pannud oma töödesse rohkesti isikupära. Tolleaegne arvustaja Hanno Kompus iseloomustas Vanaveskit rändurina või vähemalt jalutajana, kes siin-seal peatub, ümbrust silmitseb, mis mulje jättis, ka kaameraga kinni peab.

Fotokunstnikust

Hans Vanaveski on öelnud:

• "Meid ümbritsevas reaalses elus, looduses on küllalt ilusat ja huvitavat, mida tihti ainult kunstnikud tähele panevad, ja mis väärt on pildina alalhoidmiseks."
• "Fotokunstniku ülesanne ei ole mitte otsida nägemusi vaimuilmast, vaid tema ülesanne on kinni püüda ja teistele arusaadavaks teha ilu ja huvitavaid nähtusi meid ümbritsevas elus. Kunstinäljaselt ruttab tõeline valguspiltnik välja loodusesse, et ilust ilusam välja otsida ja pildistada".
• "Kes fotoaparaati tahab käsitada kunstniku tööriistana, see peab enne omandama tarvilikud teadmised ja osavuse töös. Tehnilise vilumuseta äpardub iga ettevõtmine. Kuid tehnilist osavust ei tule lugeda lõppeesmärgiks, vaid tähtsam on arendada oma kunstilisi võimeid. Valguspiltniku eesmärk ei pea olema saada aparaadi masinistiks, vaid ta püüdku oma piltidele karakter anda, neile hing sisse puhuda."

Teoseid

• Gaasisõda meie oludes. Tallinn 1926
• Kaitseväe administratsioon. Konspekt H. Vanaveski loenditest K. S. sõjamajanduse alal 1934/35. õppeaastal. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutised. Tallinn 1935

Tõlkeid

1950.–1960. aastail tõlkis ta eesti keelde prantsuskeelset ilukirjandust:

• Vercors. Mere vaikus. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959
• François Mauriac. Ussipesa. I ja II osa. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959
• Aafrika jutte. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959
• Henri Crespi. Sigaret. Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960
• Maurice Pons. Kingsepp Aristoteles. Kaastõlkija Marta Sillaots. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961
• Honore de Balzac. Lühipalad. Kirjanduskriitilised artiklid. Valitud kirjad. Kaastõlkija Nora Kaplinski. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962

Isiklikku

Hans Vanaveski abiellus 1920. aastal Selma Karroga (1897–1957). Abielust sündis poeg Kaido (s. 1927) ja tütar Are (1923–1990). Are oli abielus ajakirjanik Gert Helbemäega. Nende tütar Ene Helbemäe-Grieve asutas Londonis filmistuudio, mis kandis vanaisa auks nime Kolonel Vanaveski.

Kirjandus

• EAA, fond 1211 (EELK Juuru kogudus)
• Eesti Foto-klub: 1921–1926. Eesti Foto-klubi. Tallinn 1926
• Sõdur 20/ 1932
• Kaljula Teder. Eesti fotograafia teerajajaid. Eesti Raamat. Tallinn 1972
• Fotomehe tabamusi. Kultuur ja Elu 12/ 1973
• Kaljula Teder. Suri vanim eesti fotokunstnik. Kodumaa, 21. jaanuar 1976
• Eesti Vabadusristi kavalerid. Välis-Eesti & EMP. Stockholm 1984
• Kodu-uurimise teatised 13. Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimisringi tegevusest. Tallinn 1988
• Peeter Tooming. Ikka fotost. Eesti Raamat. Tallinn 1995
• Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi biograafiline teatmik. Koost. Marju Vilbaste. Tallinn 2000
• Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased IV. Koost. Mati Õun. Sentinel. Tallinn 2005

Välislingid

• Eesti ohvitserid 1918–1940
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Kalev Kask. "Hans Vanaveski – Juuru vallast pärit mitmekülgne Vabadusristi kavaler". Nädaline, 19. veebruar 2011, lk 8–9
• Haud Tallinna Liiva kalmistul