Tallinna Reaalkool

gümnaasium Tallinnas
See artikkel See artikkel räägib 1881. aastal asutatud koolist. Teiste Tallinna reaalkoolide kohta vaata artiklit Tallinna Reaalkool (täpsustus).

Tallinna Reaalkool on gümnaasium Tallinnas, mis on asutatud 1881. aastal.

Tallinna Reaalkool
Tallinna Reaalkooli hoone Estonia puiesteel
Asutatud 1881
Kooli tüüp põhikool, gümnaasium
Direktor Ene Saar
Õpilasi 1003
Asukoht Tallinn, Harju maakond
Aadress Estonia puiestee 6, Tallinn 10148
Kooli ajaleht Reaali Poiss
Deviis Üks kõikide, kõik ühe eest!
Koordinaadid 59° 26′ 2″ N, 24° 44′ 57″ E
Koduleht http://www.real.edu.ee

Ajalugu muuda

Asutamine muuda

19. sajandi teisel poolel jõudis tööstuslik pööre Venemaale, sealhulgas Eestisse. Kui 1857. aastal kaotati Tallinna kindlusevöönd ja 1870. aastal avati Balti raudtee, sai Tallinna kaubandus ja tööstus kiiresti arenema hakata. See aga tekitas vajaduse senist hariduselu reformida. 1872. anti Venemaa keisririigis välja kooliseadus, mille alusel rajati olemasolevate kõrvale uus koolitüüp – reaalkool. Sidudes vajaduse uue haridusasutuse järele samal aastal olnud Peeter Suure 200. sünniaastapäevaga, sai rajatava kaheklassilise kooli nimeks Tallinna Peetri Reaalkool (vene keeles Ревельское Петровское реальное училище), mida toetasid Tallinna Linnavalitsus ja gildid ühiselt 1700 hõberublaga.[1]

Algul oli õppetöö saksakeelne ja toimus vastu linnamüüri paiknenud kolmekorruselises kivimajas aadressil Lai 49, kuid juba aastal 1883 koliti ümber vast valminud koolihoonesse Estonia puiesteel. Esimeseks direktoriks sai matemaatikaõpetaja Peter Osse.[2]

Tsaariaeg muuda

Tsaar Aleksander III algatatud venestuspoliitika tulemusena muudeti paljud õppeained venekeelseks. Vene õppekeelele üleminekuga venitati, kuid 1890. aastal sai see siiski teoks. [3]

Aadressil Karjavärava promenaad 2/24 asunud Tallinna Peetri Reaalkooli direktor oli 1915. aastast Nikolai Kann, kes valiti ka 1. augustil 1920 Tallinna I Reaalkooli direktoriks. Ta oli esimene eestlasest avaliku keskkooli direktor. Kann õpetas saksa keelt ja ajalugu ning poisid kutsusid teda direks.[1]

Tegevus Eesti Vabariigi loomisel muuda

Nii iseseisva riigi rajamisel kui selle kaitsmisel vabadussõjas oli oluline roll ka Tallinna Reaalkooli õpilastel ja õpetajatel, eriti võimlemisõpetajal Anton Õunapuul. Ei tasu muidugi unustada, et ka paljud teised Reaalkooli õpetajad eesotsas hilisema direktori Karl Koljo, kauase võimlemisõpetaja Voldemar Resel-Resevi ja joonistusõpetaja Roman Nymaniga käisid sõjas. 1917. aasta suvel sai Tallinna Reaalkooli õpetajast Anton Õunapuust ühtlasi Tallinna miilitsakomissar[viide?]. Õunapuu asutas 1917. aastal õppuritest erilise üksuse (skaudirühma), mille ta nimetas Õppiva Noorsoo Rooduks. ÕN roodus osales 340 õpilast, kellest 82 olid Tallinna Reaalkoolist. Õunapuu loodud roodust sai esimene rahvusliku meelsusega jõud Tallinnas.[1]

 
Tallinna Reaalkool 1930. aastatel

1917. aastal jätkus Venemaa sisemine lagunemine I maailmasõja tõttu. Kuigi oktoobripöördega võimule tulnud bolševikud võtsid eesmärgiks Venemaa väljatoomise I maailmasõjast, ei realiseerunud see plaan veel kohe. Saksamaa jätkas idarindel pealetungi ning 1917. aasta sügisel langesid Lääne-Eesti saared Saksamaa okupatsiooni alla. Saksa vägede edasiliikumine jätkus ning 23. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Tallinna lähedale. Samal ajal valmistus enamlik võim evakueerumiseks – rüüstati, rööviti ladusid, kaos oli üldine. Vaja oli kord luua ja korra loojaks sai Õppiva Noorsoo Rood. Anton Õunapuu juhtimisel suutis Õppiva Noorsoo Rood täies koosseisus ja Omakaitse üksus 24. veebruaril kindlustada linnas julgeoleku. Kooliõpilaste ülesanne oli pärast relvade saamist kaitsta Eesti Panga hoonet, Toompead, reaalkooli ja postkontorit enamlaste ja siia jäänud vene sõdurite vastu. Tänu õpilaste hoolsale turvateenistusele Eesti Panga hoones õnnestus Päästekomiteel seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus. Juba järgmisel päeval langes Tallinn Saksa okupatsiooni alla.[1]

Vabadussõda muuda

28. novembril 1918 algas vabadussõda. Suurel osa rahvast ja enamikul maailmasõjast tüdinenud sõdureist puudus usk vabadussõja mõttekusse ja iseseisvuse säilivuse võimalusse. Meestenappus ja madal võitlusmoraal sundis sõjaväe juhtkonda astuma otsustavaid samme, et täiendada rindeväeosi, eriti soomusrongide meeskondi. Uute väeosade komplekteerimiseks läksid Johan Laidoner, Peeter Kann ja Johan Pitka Beljajeva kooli noori värbama. Tänu sütitavale kõnele suudeti 200 poisist värvata 125, kellest kaksteist olid realistid. Kui kindral Aleksander Tõnisson uusi vabatahtlikke üksusi üle vaatas, pidi ta tõdema, et jalaväeüksuseks on neid liiga vähe, ja seetõttu määrati nad soomusrongile nr 2. Realistide üksuste tarbeks eraldati kaks esimest vahet rongi otsas. Soomusrong nr 2 läks sõtta kõigest kümne vaguniga, kuid sõja lõpus oli neid juba tervelt kakskümmend. Algul baseerus soomusrong Aegviidus, kust esimene lähetus oli 28. detsembril 1918 Tapa linna tagasivallutamine, mis aga ebaõnnestus. Esimesed tõelised tuleristsed sai üksus samal päeval Anna mõisa all. Rindel oli olukord kehv, ligi 12 000 mehest 6000 olid väeüksusest deserteerinud ning koju läinud. Kõige parem olukord oli soomusrongidel. Soomusrongide koosseis püsis, sest see koosnes pea üksnes vabatahtlikest ja ohvitseridest.[1]

Detsembris 1918 pandi Tallinna Reaalkooli hoonetes lipnik Leopold Tõnsoni algatusel alus Kalevlaste Malevale, ametlik luba sõjaministeeriumist anti 16. detsembril 1918. Organiseerijate hulgas oli reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu, kellest sai kalevlaste kuulipildujakomando pealik, ja Otto Tief. Juba 20. detsembril 1918 alustas reaalkooli kantseleis tegevust vabatahtlike vastuvõtubüroo, mida juhtis Leopold Tõnson. 22. detsembriks oli kalevlastel koos üle kahe rühma jagu mehi. Kalevlased olid vaevalt nädala õppust saanud, kui Johan Pitkalt tuli käsk teha dessant Loksale, millest võttis osa 60 meest. Enne lõplikku Viru rindele Jõelähtmesse minekut oli Kalevlaste Malevas 250 meest. Just kalevlaste ja ka soomlaste abiga suudeti taganemisele lõpp teha. Kuuldused lisavägede saabumisest innustasid ka teistel rinnetel olevaid sõdureid niivõrd, et kõik vaenlase rünnakud löödi tagasi. Seda momenti koos inglaste laevastiku saabumisega võib pidada vabadussõjas[1] pöördeliseks.

 
Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele pühendatud mälestusmärk, mida kutsutakse ka Reaali Poisiks

Esimene realistist õppursõdur, kes vabadussõjas 8. detsembril 1918 hukkus, oli Harald Triigel. Esmalt maeti ta Järve mõisa ühishauda, kuid tema isa kaevas 1919. aastal surnukeha sealt välja ning mattis Haraldi surnukeha ümber praegusele Siselinna kalmistule. 9. mail 2000 paigaldas Tallinna Reaalkool kangelassõduri mälestuse jäädvustamiseks tema hauale väärika hauatähise, mille juures käivad realistid iga aasta 8. detsembril. Kolmteist päeva hiljem, 21. detsembril 1918, langes järgmine realist – Gunnar Dobka. Matusetalitlus toimus Niguliste kirikus ja ta maeti Tallinna Kopli surnuaiale. Matmispaik on kadunud olematusse koos rüüstamiste ja tasandamistega. Mõniste mõisa kaitstes langes kalevlaste ridades kolmas realistist õppursõdur – Eugen Seeberg. Matus toimus Jaani kirikus ning ta maeti Kopli surnuaiale – haua saatus on sama mis Dobkal. Artur Sisask oli soomusrongi nr 2 sõdur. Ta hukkus 19. märtsil 1919, kui soomusrongi dessantrühm mereväelaste ja soomusrongi nr 1 meestega läks Orava mõisa tagasi vallutama.[1]

Märt Karmo väitel osales vabadussõjas 84 realisti, kõik ei olnud siiski rindel. Gustav Adolfi Gümnaasiumis oli õppursõdureid 129. Kõigi Tallinnast vabadussõjas langenud õpilaste ja õpetajate auks seisab Tallinna Reaalkooli kõrval 1927. aastal rajatud monument – Reaali Poiss – mis on ühtlasi vanim vabadussõja monument Tallinnas. Skulptor oli Ferdi Sannamees ja arhitekt reaalkooli vilistlane Anton Soans. Peale monumendi on vabadussõjas langenud neljale õpilasele ja Õunapuule tehtud marmortahvel, mis asub reaalkooli aula seinal, mis avati 24. veebruaril 1923.[1]

Teine maailmasõda muuda

Kuna 1939. aasta 23. augustil Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepinguga läks Eesti NSV Liidu mõjusfääri, kutsus Hitler Eestis elavad baltisakslased tagasi kodumaale. 1939. aasta sügisel lahkus seetõttu ka 1919. aastal Tallinna Reaalkoolis tööd alustanud matemaatika-, füüsika- ja komograafiaõpetaja Paul Ederberg, hüüdnimega Pudi. Saksamaal töötas Pudi samuti õpetajana, viimased teated pärinevad tema kohta 1945. aasta maist. Peale Paul Ederbergi lahkus veel teisi õpetajaid ning õpilasi.[1]

1940. aasta sügisel, pärast Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, algas õppeaasta paljude muudatustega: osaliselt oli muutunud õpetajaskond, palju muutusi oli õppetöös. Kool nimetati Tallinna II Keskkooliks. Näiteks tagandati 7. augustist 1940[4] ametist 1936. aastast kooli direktorina töötanud Karl Koljo. Veel 25. jaanuaril 1940 oli direktor Koljo pannud klassijuhatajatele südamele, et nad vankumatult kaitseksid ja sisendaksid õpilastele Eesti iseseisvuse säilitamise üllast mõtet. 1940. aasta sügisel tühistati Eesti Vabariigi koolisüsteem ning tekkis kurioosum: kolmanda klassi õpilased tagandati teise klassi. Samas muutus kooliõpilaste hulgas populaarseks male mängimine. Olud soodustasid ka pimesimänge, sest kui kooli kogunemistel pidi kuulama igavaid poliitilisi kõnesid, siis jäid poisid grupiti seisma ja veetsid aega malet mängides – üksteisele vaikselt käike pomisedes.[5] 19. augustist 1940 kuni 1. augustini 1941 nimetati Tallinna II Keskkooli direktori kohuste täitjaks Anton Lipping[6].

1940. aastal võeti aulast maha marmortahvel. Punavõimud võtsid 1940. aasta sügisel maha ka vabadussõjas langenud õpilaste ja õpetajate auks püstitatud mälestussamba ehk Reaali Poisi. Pärast võimuvahetust 1941. aastal andsid Saksa okupatsioonivõimud loa mälestussamba taastamiseks, aulas taasavati ka marmortahvel. Edasi toimus koolitöö enamjaolt normaalselt kuni 1944. aasta märtsipommitamiseni, mille tõttu katkestati ka koolitöö. Kuigi pommitamise käigus sai reaalkooli hoone tugevalt kahjustada, ei olnud purustused sedavõrd karmid kui kõrval asuva Estonia omad – teater oli täiesti varemeis. Kuigi ümberringi oli hävitustöö suur, pääses Reaali Poiss imekombel pommitamisest puutumatuna.[1]

Pärast punavõimude uut võimuletulekut kõrvaldati 1945. aastal taas reaalkooli aulas asuv marmortahvel ja 1948. aastal hävitati ka Reaali Poiss. Õppetöö jätkus 16. oktoobril 1944 ja segase aja tõttu vahetusid direktorid tihti.

Nõukogude okupatsioon muuda

Aastatel 1945–1949 vahetus direktor viis korda. Siis sai Tallinna 2. Keskkool esimese naisdirektori – Emilie Pertelsi, kes oli reaalkoolis ametis aastatel 1949–1953. Kuigi Pertels oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige, ei kõnelnud ta parteipoliitikast kunagi ega ilmutanud ka entusiasmi ametliku ideoloogia propageerimiseks. Samuti polnud ta leppimatult eestikeelse õppe ega eestimeelsete ilmingute vastu. Pertelsi peamiseks jäljeks Tallinna Reaalkooli ajaloos loetakse lõpukella traditsiooni, mis tema ametiajal tekkis.[7]

Pertelsile järgnes Aleksei Tsõgankov, kelle hüüdnimi oli Paša (ametis aastatel 1953–1970). Tsõgankov õpetas ka NSV Liidu ajalugu. Ajapikku sai temast kooli patrioot, kes tuli edukalt toime ideoloogiliste suuniste ja kooli praktilise elu sidumisega. Ta pani 1955. aastal aluse jaanuarikuistele vilistlaspäevadele, mis asendasid 29. septembril peetavaid vilistlaspäevi. Tänini peetakse reaali vilistlaspäeva jaanuari viimasel laupäeval. Tema ajal muudeti kool segakooliks ning ehitati peahoone kõrvale algklassidele mõeldud abihoone hüüdnimega Väike Maja.[8]

Tähiseid Tallinna Reaalkooli ajaloost muuda

  • 1881 – asutati saksa õppekeelega Tallinna Peetri Reaalkool.[9] Tallinna Peetri Reaalkooli hoone[10] on tunnistatud kultuurimälestiseks nr 1072.
  • 1884 – valmis peahoone, esimene kooliks projekteeritud hoone Tallinnas, arhitekt Max Höppener ja insener Carl Gustav Jacoby.
  • 1885 – I lend lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli.
  • 1918 – õppursõdurid liitusid Kaitseliiduga ja läksid Vabadussõtta.
  • 1921 – võeti kasutusele must-kuldne koolimüts.
  • 1927 – avati Reaali Poiss – mälestussammas Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele.[11]
  • 1954 – kool muudeti segakooliks.
  • 1958 – valmis uus õppehoone, nn Väike Maja.
  • 1981 – tehti suurem remont kooli juubeliks.
  • 1993 – taastati Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas.
  • 2000 – kool jätkas tööd põhjalikult renoveeritud koolihoones.

Kooli nimed muuda

Direktorid muuda

Sümbolid muuda

Koolimaja muuda

1881. aasta 10. juunil võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse ehitada Tallinna Peetri Reaalkoolile uus koolihoone. Asukohaks valiti avar ja suur väljak praeguse Estonia puiestee ja Georg Otsa tänava nurgal.[1] Tallinna Reaalkooli peahoone on ehitatud uusklassitsistlikus stiilis ning püstitati 1881–1883 rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil väljavalitud projekti järgi, arhitekt Max Höppener, insener Carl Gustav Jacoby. Kolmekorruselise, lameda kelpkatusega historitsistliku hoone peafassaadi liigendab rustikaalsete pilastritega portikus, mille lõpetab kolmnurkne frontoon. Peakorruseid kaunistavad pilastrid ja karniisid. Külgfassaadile avanevate aula akende vahele on paigutatud karüatiidid, skulptor August Volz.[13]

Hoone on üldjoontes säilitanud oma algse plaanilahenduse. Ruumid on paigutatud ümber keskse piduliku trepikoja ja selle kõrval läbi II ja III korruse ulatuva aula, millesse galeriina avanevad III korruse koridorid.[13] Paraadtrepp annab majale pidulikkust, tagades ühtlasi koridoridele piisava valguse. Peatrepp ühendab omavahel kolme korrust 106 astmega, kõrvaltrepid viivad aga neljandale korrusele 196 astmega.[14] Peatrepil kõnnitakse traditsiooniliselt ainult nii, et käsipuu jääb alati paremale käele.

 
Karüatiidid Georg Otsa tänavapoolsel fassaadil

Aastatel 1999–2000 restaureeriti Tallinna Reaalkooli põhjalikult arhitekt Katrin Etverki ja sisekujundaja Tiiu Lõhmuse projekti järgi, töid teostas AS Merko Ehitus. Hoonele lisati IV korrus, hoone ajaloolist välisilmet ei muudetud.[13] Võimaluste piires on taastatud teadaolevad algsed värvilahendused. Töid alustati 1999. a välisvõrkude paigaldamisega, paralleelselt alustati ettevalmistusi välisviimistlustöödeks ja uute trepikodade juurdeehitamiseks, siseruumides tehti lammutustöid ja avati konstruktsioone.[14]

  • Väike Maja
  • 20. sajandi lõpus kavandatud uus maja
  • 21. sajandi algul kavandatud uus maja[15]

Koolimüts muuda

 
Ilmar Mikiverile kuulunud 1930-ndatel valmistatud Tallinna Reaalkooli koolimüts

Levinuim Tallinna Reaalkooli sümbol on koolimüts, mis on oma pika ajaloo vältel ka muutunud. Lõpliku, praeguseni kestva kuju ja värvi andis reaali mütsile kunstnik ja Tallinna Reaalkooli kunstipedagoog, joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Selle kujunduse kiitis heaks nii pedagoogikanõukogu kui ka aasta hiljem haridusministeerium. Ilmselt sel ajal sai ka reaalkooli mustast riidest müts, kuldsete triipudega äärtel ja siksakkidega mütsipõhjas, eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kahekümneks aastaks. 1923. aastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu muuta koolimütsi kandmise kohustuslikuks. Pärast koolireformi tegi haridusministeerium koolimütside üldises ettekirjutuses muudatusi, mille tulemusel ei tohtinud enam põhikooli õpilaste mütsipõhjas kuldseid siksakke olla, kuid gümnasistidel see õigus säilis. Nüüdisajal panevad Tallinna Reaalkooli õpilastele koolimütsi pähe õppeaasta avaaktuse eel kooli direktor ja klassijuhataja.[1]

Koolisõrmus ja lõpumärk muuda

Koolimütsi kõrval on Tallinna Reaalkooli sümbolid lõpumärk ja koolisõrmus. Lõpumärk oli kuuldavasti juba 20. sajandi algusaastail kasutusel, kuid vanim märk, mis on õnnestunud leida, pärineb 1918. aastast, kuigi ka 1916. aasta vilistlane Georg Meri on väitnud, et nende lennul oli olnud sarnane märk. 1924. aastal korraldati esimene disainikonkurss märkide tarbeks, lootusega, et valides enimmeeldinud kujunduse, suudetakse edaspidi põlistada kindlam ja ühtsem kujundus. [1]

Järgmisel aastal, 1925., korraldati aga juba uus konkurss, mille võitis Alfred Kang-Kaingi. Tema loodud kujunduses võib juba ära tunda kõigi hilisemate reaali lõpumärkide algkuju. “Endisaegne romb oli kaotanud oma võrdkülgsuse ning asendatud kahe rombi ja ühe kolmnurgaga. Väiksem, valge romb märgi ülaosas kannab lennu numbrit. Sinivalgete püstkriipsudega (Tallinna ja reaalkooli lipu värvid) kolmnurk on aluseks väiksemale rombile ning kannab teise kihina teksti “T I R”. Rombi läbivad musta ja kullaga kaunistatud stiliseeritud tiivad (kummalgi kuus hoosulge) viitavad reaalkooli mütsi värvidele”.[1]

Juba 1920. aastate teisel poolel hakati lõpumärke pidulikult jagama kooli aastapäeva aktusel ehk 29. septembril. Kõigepealt jagas tolleaegne direktor kiitust tublidele sportlastele ja muusikutele ning seejärel jagati tervele abituuriumile nende märgid. Abituriendid kinkisid seejärel austuse tähisena lõpumärgid direktorile, inspektorile, klassijuhatajatele (ordinaariustele) ja ka paarile soositumale õpetajale, ülendades neid sedasi auabiturientideks. Märkide kättejagamise tseremoonia kõrval kehtis traditsioon ka need sisse õnnistada ja seda pidu nimetati märgipulliks. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt 1940. aasta juuni keelati lõpumärkide tegemine ära. Hruštšovi sula ajal, 1957. aastal, lõpumärkide tegemine taaselustati, kuid sugugi mitte päris endisel kujul.[1]

Punaokupatsiooni ajal tekkis vajadus sümboli järele, mis ühendaks kõiki reaalkooli lõpetajaid, nagu varem oli teinud lõpumärk. Valik langes lõpusõrmuste kasuks. See komme jätkus ja kinnistus Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944), kuigi sõrmuste tegemine ja kandmine oli koolipoistele ka siis keelatud. Väidetavalt tehti esimesed sõrmused juba 1938. aastal. 1939. aasta sõrmusel oli ovaalsel plaadil R-täht ja tammelehed. Seega ei saa väita, et üksnes lõpumärkide keelustamine oli põhjus, miks lõpusõrmuseid valmistama hakati. Samas oli lõpumärkide keelamine üks põhjusi, miks sõrmuste tegemine muutus traditsiooniks.[1]

1940. aasta sügisel otsustas tollane lõpuklass, et tellib endale samuti kooli lõpusõrmused ning esialgu sooviti eeskujuks võtta 1939. aasta sõrmusest. Siis jõuti aga järeldusele, et too tammelehtedega versioon ei sobi, ning lõpuklassis õppiv Heino Juurikas, kes oli hea joonistuskäega, tegi uue kavandi – ümmargusel mustal emailplaadil tosinnurga sisse R-tähe. Heino Juurikas joonistas ja sõrmusele ka reaali deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest”.[1]

Nõukogude okupatsiooni ajal olid koolisõrmused kujunduselt üsna sarnased praegustega. Need olid samuti hõbedast, keskel mustal taustal koolimärk. Põhiline erinevus seisnes selles, et praegu on sõrmustel R-täht ja tol ajal oli IIK. Lisaks oli tammelehtede ning teksti kujundus veidi teistsugune ja koolimärki ümbritsevatel sakkidel puudus punkt, mis praegustel sõrmustel on. Nii praegustel kui ka tollastel sõrmustel on kooli deviis, kuid sõnastus on veidi erinev. 100. lennu sõrmustel on kiri “Üks kõikide, kõik ühe eest” ning praegustel “Kõik ühe eest, üks kõikide”.[16]

Hoolimata sellest, et sõrmused ei tohtinud olla R-tähega, lasid pea igast lennust mõned inimesed omale R-iga sõrmused teha. Kõiki sõrmuseid pidi küll kontrollima, kuid väga suure põhjalikkusega seda siiski ei tehtud. Osa õpilastest lasi hiljem IIK R-i vastu välja vahetada. Need, kellel oli sugulasi, kes olid varem reaalkoolis õppinud, kandsid vanu sõrmuseid, millel oli samuti R-täht.[16]

Lipp muuda

1881. aastal rajatud Tallinna Peetri Reaalkool sai esimese lipu lastevanematelt kingitusena 1884. aastal, kui avati pidulikult reaalkooli uus õppehoone.

1989. aastal 21. aprillil kinnitati ametlikuks kooli lipuks lipp, mille keskel oli punase tõrvikuga lõpumärk ja R-täht, mis oli ümber kujundatud Rooma number kahe sarnaseks. Üleval kaares oli kooli deviis ning all Tallinna 2. Keskkool. Lipu esikülg oli sinine ning kiri kollane. Lipu teine pool oli kujundatud Tallinna linna lipu põhivärvidega sini-valgetriibulisena.

28. septembril 1991 ehk 110. aastapäeva eelpäeval pühitseti Kaarli kirikus uus koolilipp, millel oli kirjas Tallinna Reaalkool ning lõpumärgil R-täht.

Tallinna Reaalkooli 120. aastapäeva puhul 2001. aastal õnnistati Kaarli kirikus sisse tänini kasutusel olev koolilipp, kus enam ei olnud tõrvikut ning kirjad olid valget värvi. Lippu kasutatakse riiklikel tähtpäevadel ja kooli pidulikel üritustel: esimesel koolipäeval, lõpumärgi ja viimase koolikella aktusel, vilistlaspäeval, kooli juubeliaktusel ja laulupidude rongkäikudel. Lippu kannavad abituriendid, lipu üleandmine toimub kevadel lõpuaktusel.[17]

Marmortahvel muuda

Reaalkooli ajalooliseks väärtussümboliks on kujunenud marmortahvel. Marmortahvel avati 1923. aastal kooli aulas Vabadussõjas langenud õpetaja Anton Õunapuule ja neljale realistile – Harald Trigelile, Gunnar Dobkale, Artur Sisaskile ja Eugen Seebergile. Lisaks nimedele on tahvlil märgitud ka langemise aasta ja koht.

Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, 1940. aastal, kõrvaldati aulast marmortahvel. Saksa okupatsiooni ajal, 1941. aastal, marmortahvel taastati. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal tahvel hävitati ning selle kohale paigutati Lenini ja Stalini bareljeef. Tahvel taastati uuesti alles perestroika lõppjärgul 1990. aastal enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.

Igal vabariigi aastapäeva aktusel pühendatakse hetk marmortahvli vaatamisele ja langenute meenutamisele.[18]

Traditsioonid muuda

Pudi rida muuda

Pudi rida on realistidele iseloomulik liikumisviis, mida kasutatakse nii tähtsatel koolisündmustel kui ka väljaspool kooli, näiteks spordivõistlustel auhinnale järele minnes. Pudi reas kõnnitakse üksteise järel, käed selja taga, tõsine ilme näol. Kindlasti tuleb välja kõndida kõik täisnurgad.

Pudi Rida on saanud nime legendaarselt eestiaegselt füüsikaõpetajalt Paul Ederbergilt (hüüdnimega Pudi). Tema õpilased on kirjeldanud, et ta kehastas oma õpetatavaid aineid ehk oli täpne, abstraktne ja kuiv. Ilmselt just tänu sellele kujunes õpilastel Pudi klassi minnes välja komme õpetaja kõndimisviisi matkida. Kuigi selline kõndimisviis oli seotud ühe kindla õpetaja ja tema õpilastega, on see komme kestnud tänini ning omandanud olulise koha Reaali identiteedis. [19]

Märgiaktus ja -pidu muuda

Viimase aasta sügisel saavad abituriendid ja nende poolt valitud õpetajad märgiaktusel lõpumärgid.

Õhtusel tantsupeol osalevad kõik gümnaasiumi õpilased. Kell 21.00 laulavad abituriendid nooremad õpilased majast välja salmiga: “Välja, välja koolimaja seest, sest aeg on minna tudule, kel märki pole ees!”. Seejärel lunastatakse märgid kindla rituaali järgi.[20]

Sõrmuste pidu muuda

See on traditsiooniline, väljaspool maja toimuv üritus, mille organiseerivad sõrmuste saajad ise. Sõrmused lunastatakse kindla rituaali järgi (rapiir, sõrmused, hõbekarikas, küünlad, ladinakeelne deviis).[20]

Uute gümnasistide ristimine muuda

Uute gümnasistide ristimine on mitteametlik nädalapikkune gümnaasiumisse sisseelamise periood, mida korraldavad abituriendid. Ristimine algab laupäevale langeva tutvumispeoga, hõlmab erinevaid võistluseid ning kulmineerub flash mob'i ja uute gümnasistide sisseõnnistamisega.

Lõpukell muuda

Viimasel koolipäeval tullakse kooli rahvariietes. Toimub aktus, mille lõpetab Konstantin Türnpu “Lahkumise laul”. Viimast korda heliseb kell 12 korda. Pärast seda, kätest kinni, käiakse läbi kooliruumid, staadionipiirded ja Raekoja plats. Pidu lõpeb Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis pikniku ja rahvalike mängudega.[20]

Särgava pea pesu muuda

Ernst Peterson Särgava oli kauaaegne Reaalkooli eesti keele õpetaja ja kooliinspektor. Talle püstitatud mälestusmärk asus algselt Kadrioru pargis. 1998. aastal paigaldati sammas realistide ettepanekul ümber Tallinna Reaalkooli ees olevale haljasalale.[21] Samal aastal sai alguse ka Särgava peapesu traditsioon, mida järgides pesevad kooli abituriendid igal aastal Särgava sünniaastapäeval 29. aprillil ta pea puhtaks. Kuna samba hüüdnimi on Habe, kutsutakse seda toimingut ka Habe(me) peapesuks. Särgava haual Metsakalmistul süüdatakse traditsiooniliselt küünal kell 18.00.[20]

Vilistlaste päev ehk Reaali Sumin muuda

Iga aasta jaanuari viimane laupäev on vilistlaspäev. Päeval võetakse õpilastega mõõtu korvpalli- ja võrkpalliturniiril Grand Prikk.[22]. Õhtul on klasside kokkusaamised koolimajas ehk Reaali Sumin.[20]

Reaali Ramm muuda

Georg Lurichi mälestuseks peetakse võistlust Reaali Ramm, kus selgitatakse välja tugevaim realist.[20]

Vabariigi aastapäeva tähistamine muuda

 
Mälestusüritus monumendi juures Vabadussõjas langenutele Reaalkooli juures. Iseseisvuspäev

Igal aastal vabariigi aastapäeva eel asetavad Vabadussõjast osa võtnud kolme Tallinna kooli (Tallinna Reaalkooli, Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi) õpilasesindused ja direktorid ühise pärja Vabadussõjas langenud õpilaste ja õpetajate ausambale. Tseremoonial osaleb Tallinna linnapea.[20]

Presidendiaktus muuda

Eesti Vabariigi juubeliaastapäeval, iga viie aasta järel, toimub Reaalkooli aulas aastapäeva aktus vabariigi presidendi osavõtul. Pidulikul aktusel osalevad Vabadussõjast osa võtnud Tallinna koolide (Tallinna Reaalkooli, Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi) esindajad.[20]

Kooli aastapäev muuda

Kooli aastapäeva tähistatakse iga aasta 29. septembril ühise piduliku sünnipäevatordi söömisega, kus autasustatakse kõige väljapaistvamaid õpilasi (näiteks rahvusvaheliste olümpiaadide võitjaid). Samas antakse õpilastele üle ka Tallinna Reaalkooli tegevuse edendamiseks loodud fondide stipendiumid.[20]

Õpilastegevus muuda

Reaali Esinduskoda muuda

Tallinna Reaalkooli gümnaasiumiosa õpilasesindus on Reaali Esinduskoda (REK) ning põhikooliosa esindab Põhikooli Esinduskoda (PEK). REKi presidendi valimised toimuvad iga aasta oktoobrikuus. Reaali Esinduskoda kuulub G5 õpilasesinduste liitu, mille eesmärgiks on viie Tallinna kesklinna kooli vahelise koostöö arendamine. Üle aasta külastavad REKi esindajad Hugo Treffneri Gümnaasiumi ning samamoodi külastavad üle aasta HTG õpilaskogu esindajad Tallinna Reaalkooli.

Reaali Poiss muuda

Reaali Poiss on Tallinna Reaalkooli ajaleht, mis on ilmunud 1997. aastast saadik sagedusega üks kord kuus. Leht ilmub juhtkonnast sõltumata ning kajastab nii koolielu puudutavaid teemasid kui avaldab ka õpilaste arvamusartikleid.

Õpetajaid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Andreas Holst (2016). "Tallinna Reaalkooli ajalugu kajastavad teabetekstid: uurimistöö". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  2. 2,0 2,1 http://www.real.edu.ee/index.php/ajalugu/tallinna-reaalkooli-direktorid
  3. https://www.real.edu.ee/ajatelg/venestamisaegne-kool-1887-1917.html
  4. 1103. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 261., Riigi Teataja, nr. 108, 23 august 1940
  5. Mehed Vabaduse Puiesteelt. Uppsala, Rootsi: Arostryk Uppsala. 1972. Lk 346.
  6. 1104. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 265., Riigi Teataja, nr. 108, 23 august 1940
  7. https://www.real.edu.ee/ajatelg/emilie-pertels.html
  8. https://www.real.edu.ee/ajatelg/aleksei-ts%c3%b5gankov.html
  9. Tähiseid Tallinna Reaalkooli ajaloost (vaadatud 26.02.2018).
  10. 1072 Tallinna Peetri Reaalkooli hoone, 1881-1884.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  11. 16. september 2006, Üks kõikide, kõik ühe eest, err.ee
  12. 1104. Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 265., Riigi Teataja, nr. 108, 23 august 1940
  13. 13,0 13,1 13,2 Tallinna Reaalkool. "Tallinna Reaalkooli hoone". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 28.08.2021.
  14. 14,0 14,1 Toming, Heilike (2011). "Tallinna Reaalkooli koolitreppide ajalugu ja geoloogia". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  15. K 04. mai 2022 kell 12:20, Tallinn kuulutas välja reaalkooli arhitektuurikonkursi võitja. Reaalkool on juurdeehitist oodanud juba 1990. aastatest alates.
  16. 16,0 16,1 Puur, Liisa - Maria (2013). "Tallinna Reaalkooli 100. lend: uurimistöö". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  17. Tallinna Reaalkool. "Lipp". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 29.08.2021.
  18. Tallinna Reaalkool. "Marmortahvel". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 29.08.2021.
  19. Tallinna Reaalkool. "Pudi rida". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 29.08.2021.
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 20,5 20,6 20,7 20,8 Tallinna Reaalkool. "Traditsioonilised üritused". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 28.08.2021.
  21. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=2239
  22. Tallinna 2. Keskkool 1960. aastatel, 1961-1970
  23. Tiit Lauk, Džässi ja rahvamuusika suhetest Eestis 20. sajandi I poolel, Kirjandusmuuseum
  24. 22 Jan 2010, Teadaanne, Eestlased Kanadas, Realistide Koondis Kanadas teatab, et koondis on otsustanud oma tegevuse lõpetada „poiste“ vähesuse tõttu, eesti.ca

Kirjandus muuda

  • Revalscher protestantischer Kalender für das Jahr 1898 : welches ein Gemeinjahr von 365 Tagen ist : nebst Adressbuch für Estland, 1898, lk. 95
  • Mehed Vabaduse Puiesteelt : Tallinna Peetri Reaalkooli, Tallinna I Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi kunagiste õpilaste poolt koostatud mälestusteos oma auväärt kooli 90-nda aastapäeva tähistamiseks. Uppsala : Realistid vabas maailmas, 1972 (Uppsala : Arostryck). Teavik Tallinna Reaalkool E-kataloogis ESTER
  • Reaali Teine Raamat : Tallinna Reaalkooli kunagiste õpilaste poolt koostatud : mälestusteos meie lugupeetud kooli 110-nda aastapäeva tähistamiseks, New York ja Toronto, 1991. Teavik Tallinna Reaalkool E-kataloogis ESTER
  • Ühe Vabadussamba lugu. 1993. ISBN 9985-801-12-1
  • Tallinna Reaalkool 1881–2001: vilistlased. 2002. ISBN 9985-849-23-X
  • Märt Karmo, 2011. Must-kuldne müts me peas... II, Tallinna Reaalkool 1920–1940, Saksa Reaalkool 1919–1939.
  • "Reaal ajas" (2006, film, lavastaja Hardi Volmer)

Välislingid muuda