Ava peamenüü

Valmar Adams

Eesti kirjanik
Valmar Adams 1930. aastatel

Valmar Adams (sünninimi Vladimir Karl Moritz Adams; aastatel 19241933 Vilmar Adams; 30. jaanuar 1899 Peterburi15. märts 1993 Tartu) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane. Ta kasutas ka pseudonüümi Vladimir Aleksandrovski.

Tema luule oli mõjutatud vene luulekoolkondadest.

EYS Veljesto vilistlane.

Valmar Adams oli viimane Eesti Kirjanike Liidu liige, kes oli sündinud 19. sajandil.

RaamatudRedigeeri

  • "Suudlus lumme" [1] (1924; esikluulekogu)
  • "Valguse valus. 1925. aasta intermezzo" (1926; luuletused)
  • "Maise matka poolel teel" (1932; luulekogu)
  • "Põlev põõsas" (1937; luulekogu)
  • "Tunnetuse tund" (1939; lüürikat)
  • "Sinu sekundid" (1971; mõttepäevik)
  • "Vene kirjandus, mu arm" (1977; kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid)
  • "Õhtune valgus" (1982; uut luulet)
  • "Oomega" (1985; esseid ja murdmemuaare)
  • "Esta astub ellu" (1986; esseeromaan)

ValikkogudRedigeeri

  • "Nooruse tolmunud kuld" (1972; valitud värsse ja mõttelooteid 1924-1969)
  • "Punased nelgid" (1982; luulevalimik)

KoguteosedRedigeeri

  • "Eesti nüüdislüürika" (1929; uuemate luuletajate värsipõimik)

IsiklikkuRedigeeri

 
Valmar Adamsi haud

Valmar Adamsi poeg on Jüri Adams.

KirjandusRedigeeri

  • Kalle Kurg. Autoportree noorest kirjanikust. (Arvustus raamatule "Sinu sekundid." Mõttepäevik.) – Keel ja Kirjandus 1972, 1, lk 49–51.
  • Rein Veidemann. Valmar Adamsi eluhoiakust ja maailmamõistmisest. – Keel ja Kirjandus 1979, 1, lk 5–10.
  • Tiit Hennoste. Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. (Vaidlus irdriimi üle.) – Vikerkaar 2007, 9 [2]

ArtiklidRedigeeri

VälislingidRedigeeri