Ava peamenüü

Vladimir Püha

(Ümber suunatud leheküljelt Vladimir Suur)
Vladimir Svjatoslavitš

Vladimir Püha (ka Vladimir Suur ja Vladimir Svjatoslavitš, Vladimir Särav Päikene (vene keeles Владимир Святославич); umbes 95015. veebruar 1015) oli Kiievi suurvürst 9801015 ja Kiievi suurvürstiriigi ristiusustaja.

Vladimir Svjatoslavitši isa oli Kiievi suurvürst Svjatoslav I ja ema, vanaema Olga kaaskondlane Maluša[1][2]. Isa suurvürstiks olemise ajal aastatel 970980 oli Vladimir Svjatoslavitš, isa Svjatoslav I poolt määratuna Kiievi suurvürstiriigi osastisvürstiriigi Novgorodi vürst (970– 978, 980).

Sisukord

Võimuvõitlus ja võimuletõusRedigeeri

Pärast isa, Kiievi suurvürst Svjatoslav I-e, surma valitsesid tema pojad igaüks talle eraldatud piirkonnas. Vanim vendadest, Jaropolk, ründas 977. aastal vend Olegi vürstkonda, soovides seda oma võimule allutada ning Oleg sai surma. Sellest kuulnud, põgenes aastatel 970–980 Novgorodi vürstiriiki valitsenud vend Vladimir Skandinaaviasse. Mõne aja pärast naasis ta varjaagidest koosneva sõjaväega ning asus Jaropolki vastu võitlusse. 978. aastal tapeti Jaropolk varjaagide poolt rahuläbirääkimistel ja Vladimir sai 980. aastal ainuvalitsejaks, Kiievi-Vene suurvürstiks.

 
Desna valgla kaart

Riigi laiendamineRedigeeri

Vladimir Suur tegi Kiievi-Vene riigi juhina sõjakäike Vjatkamaale, leedulaste, radimitšide ja bolgarite maadele. Sõjakäiguga 981. aastal Tšerveni ja Przemyśli, vallutas ta alad Poola kuningriigilt ning liitis Kiievi-Vene riigiga. Kaitseks Musta mere ääres asunud petšeneegide eest ehitas kaitserajatised Desna, Osjotra, Trubeži, Suljo ja Stugne jõgede liinil. Kiievi-Vene elanike kaitse eest rüüsteretkeid teinud petšeneegide vastu, nimetati Vladimirit ka Vladimir Ilupäike (Владимир Красное Солнышко).

Suhted BütsantsigaRedigeeri

Bütsantsil olid Musta mere põhjakallasteni laienenud Kiievi-Venega vastuolulised suhted. Bütsantsi keisri Basileios II kasutas poliitiliste eesmärkide saavutamiseks oma eelkäijate taktikat – rahva ristimist õigeusku. Kiievi-Vene ja Bütsantsi suhted paranesid oluliselt suurvürst Vladimiri ja Basileios II õe Anna abiellumisel 988. aastal ning russide ristiusku pööramisega.

  Pikemalt artiklis Bütsants#Suhted Kiievi-Venega

Ristiusu vastuvõttRedigeeri

Vladimir Püha valitsemisajal 988. aastal võeti Kiievi-Vene riigis riikliku usundina vastu kristlus. Ristimise järel võttis Vladimir endale ristinime Vassili. Kiievisse loodi Kiievi metropoolia ning Kiievisse asutati kreeka õigeusu kiriku Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi Mihhaili residents. Bütsantsi keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi Venemaa kirikute ja katedraalide ehitamisele, kus nad suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Lasi ehitada Kiievisse Jumalaema Uinumise Kirik.

Pärast Vladimir Püha surma jagunes Kiievi-Vene riik Vladimiri poegade Mstislav Vladimirovitši, kes sai maa-alad Dneprist vasakul ja Jaroslav Vladimirovitši, kes sai maa-alad Dneprist paremal, vahel. Ainuvõimu soovinud Svjatopolk, tappis vennad: Rostovi vürsti Boriss Vladimirovitši ja Muromi vürsti Gleb Vladimirovitši (Vennad kanoniseeriti pühakuiks 1072. aastal). Ellujäänud vendade vahel puhkes kodusõda, mille võitis Jaroslav, kes suutis 1016. aastal oma venna Svjatopolki väed purustada ning sai seega Kiievi-Vene suurvürstiks.

IsiklikkuRedigeeri

Vladimir Svjatoslavitš oli abielus umbes 977. aastast arvatava Norra päritolu Polotski vürstitar Rogneda Rogvolodovna (Ragnhild Ragnvaldi tütar), kuid tal oli elu jooksul vähemalt 6 seaduslikku naist, neist üks (pärast 988. aastat) oli Bütsantsi keisri Basileios II õde Anna.

Järglased[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Диба Ю. Історично-географічний контекст літописного повідомлення про народження князя Володимира Святославовича: Локалізація Будятиного села // Княжа доба. Історія і культура. Львів: Інститут українознавства ім. І. Крип'якевича НАН України. — Вип. VI. — С. 37-70
  2. Диба Ю. Батьківщина святого Володимира: Волинська земля у подіях X століття (Міждисциплінарні нариси ранньої історії Руси-України). — Львів: Видавництво «Колір ПРО», 2014. — 484 с.: іл. — (Серія «Невідома давня Україна». — 1)
  3. Князьа Феодоръа Алексеевичьа, всеа Великия и Малыя и Белыя России Самодержецъа Бархатная Книга