Izjaslav I
Izjaslav I (1024–1078) oli Vana-Vene suurvürst aastatel 1054–1068, 1069–1073 ja 1076–1078, Novgorodi vürst, Kiievi vürst ja Volõõnia vürst.
Elulugu
muudaIzjaslav oli Jaroslav Targa ja tema abikaasa, Rootsi kuninga Olaf Skötkonungi tütre Ingegerd Olafsdotteri poeg. Ta ei olnud Jaroslavi vanim poeg, kuid pärast vend Vladimiri surma 1052. aastal sai temast Novgorodi vürst ja Kiievi troonipärija. Varem oli ta olnud Turovi vürst. Izjaslav abiellus Poola kuninga Kazimierz I õe Gertrudaga ja neil oli kolm poega: Jaropolk Izjaslavitš, Mstislav Izjaslavitš ja Svjatopolk Izjaslavitš ehk Svjatopolk II.
.jpg)
1054. aastal, kui Jaroslav suri, saigi Izjaslav Kiievi suurvürstiks. Esialgu valitses ta koostöös vendadega, kuid peagi tekkisid tal konfliktid. 1068. aastal pidi ta rahvaülestõusu järel Kiievist lahkuma, ning valitsejaks Kiievis kutsuti Polotski vürstiriigi vürst Sveslav Brjatšislavitš, kuid järgmisel aastal sai Izjaslav I Poola kuninga toel trooni tagasi. 1073. aastal ta kukutati aga juba vendade poolt, kuid kolm aastat hiljem õnnestus tal välisjõudude abil siiski valitsejaks naasta. Kuid 1078. aastal hukkus ta kodusõjas Oleg Svjatoslavitši ja Boriss Vjatšeslavitši vastu.
Sõjakäigud Eestisse
muudaVene kroonikate andmetel käis Izjaslav Eestis kaks korda sõjaretkel. Teatavasti oli tema isa Jaroslav 1030. aastal vallutanud Tartu linnuse ja rajanud sinna Jurjevi linnuse. Izjaslav püüdis oma isa valdusi ilmselt laiendada. Izjaslavi esimese sõjaretke asjaolusid kirjeldab Novgorodi Sofia I kroonika järgmiselt:
Ja Izjaslav tuli Kiievi linnusesse ja määras Ostromiri Novgorodi. Ja läks Ostromir koos novgorodlastega tšuudide vastu ja tšuudid tapsid ta ning koos temaga langes palju novgorodlasi. Ja uuesti läks Izjaslav tšuudide vastu ja vallutas Kedepivi linnuse, see on Päikese Käsi.[1]
Enamik kroonikaid paigutab Izjaslavi sõjaretke 1054. või 1055. aastasse ehk Izjaslav pidanuks sinna sõjaretkele minema vahetult pärast suurvürstitroonile saamist. Kuid lisaks sellele, et Izjaslav tegeles toona ilmselt pigem võimu kindlustamisega Kiievis, räägib sellele ajastusele vastu ka fakt, et kroonikas mainitud possaadnik Ostromir oli veel 1057. aastal tõenäoliselt elus, sest sel aastal koostati tema käsul "Ostromiri evangeelium". Et Vene kroonikate kuni 5-6-aastased dateerimisvead on tavalised,[2] siis on ka tõenäoline, et Ostromiri sõjakäik ja sellele järgnenud Izjaslavi retk toimusid alles 1050. aastate lõpus, umbkaudu 1057–1059.
Teine probleem seoses Izjaslavi sõjaretkega on see, kus asus Kedepiv ehk Päikese Käsi. Enamik uurijaid on arvanud, et selleks oli Keava linnus, mis tol ajal ilmselt oli Kesk-Eesti olulisim keskus. Kuid sellele on vastu vaieldud seetõttu, et kroonikatekstis esineb Kedepivi ees termin osek (oceк), mis ei tähista mitte linnust (nagu on ka ülalolevas tõlkes), vaid pigem raidtõket, puutara või metskindlustust.[3] Seetõttu pole Kedepivi asukoht kindel.
Izjaslavi teine, tuntum sõjaretk leidis aset 1060. aasta paiku. Seda kirjeldab kroonika järgnevalt:
Samal suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani neid maksma andamit 2000 grivnat aastas. Nemad aga olles [algul] nõus maksma, ajasid maksukogujad minema; kevadel [seega aastal 1061] aga tulid ja vallutasid külad Jurjevi ümbruses, põletasid linnuse ja majad ning tegid palju kurja, jõudes sõdides kuni Pihkvani. Ja nende vastu läksid taplusse pihkvalased ja novgorodlased, venelasi langes 1000, sossole aga arvutult.[4]
Kes olid sossolid, pole siiani päris selge. Erinevad uurijad on toetanud peamiselt kolme versiooni: saarlasi, sakalasi või põhjaeestlasi. Põhjaeestlased on tõenäoline variant siis, kui Izjaslav varem vallutas Keava, kuid see pole kindel. Sakalased on tõenäolised seetõttu, et nad asusid Vene võimu all olevale Ugandile kõige lähemal. Saarlaseid on peetud tõenäoliseks seetõttu, et nad olid jõukad ja võisid laevadel teha pikki sõjaretki. Kuid samas on raske uskuda, et Izjaslav suutnuks neid nõnda maksustama pääseda, et ta poleks pidanud enne alistama suurt osa ülejäänud Eestist, näiteks Sakalat või Kesk- ja Lääne-Eestit.[5] Igal juhul on selge, et Izjaslavi sõjaretked eestlaste vastu lõppesid läbikukkumisega ja Kiievi võim Kagu-Eestis varises kokku.
Isiklikku ja järglased
muudaIzjaslav abiellus Poola kuninga (1040–1058) Kazimierz I õe Gertrudaga ning neil oli kolm poega:
- Jaropolk Izjaslavitš,
- Mstislav Izjaslavitš ja
- Svjatopolk Izjaslavitš ehk Kiievi suurvürst (1093–1113) Svjatopolk II, kes abiellus (1094) polovetsi khaani tütrega. Polotski vürst 1069–1071, Novgorodi vürst ja Pihkva vürst 1078–1088, Turovi vürst 1088–1093.
Izjaslavi õde oli Poola kuninga (1076–1079) Bolesław II abikaasa.
| Eelnev Jaroslav Tark |
Kiievi suurvürst 1054–1068 |
Järgnev Vseslav Brjatšislavitš |
| Eelnev Vseslav Brjatšislavitš |
Kiievi suurvürst 1069–1073 |
Järgnev Svjatoslav II |
| Eelnev Svjatoslav II |
Kiievi suurvürst 1076–1078 |
Järgnev Vsevolod I |
Viited
muuda- ↑ Tõlge võetud Andres Tvauri doktoritööst Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. Tallinn-Tartu, 2001. Lk 225
- ↑ Sulev Vahtre. Kiovan Venäjä ja Viro 1030-1061. In: Suomen varhaishistoria. Rovaniemi: Pohjois-Suomen historiallinen yhdistys, 1992. Lk-d 622-630.
- ↑ Е. Л. Назарова, Заметки к истории похода на чудь 1054 г. In: Норна у источника Судьбы. Сборник статей в честь Елены Александровны Мельниковой. «ИНДРИК», Москва 2001. Lk-d 282-288.
- ↑ Tvauri, Muinas-Tartu, lk-d 226-227.
- ↑ Sossolite problemaatikast: Tvauri, Muinas-Tartu, lk-d 227-229.