Vikipeedia

Jäälahing

peipsi järve jääl toimunud lahing

Jäälahing oli 13. sajandil, 5. aprillil 1242 Eestimaad ja Venemaad eraldava Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures toimunud relvakonflikt Tartu piiskopkonna, Liivi ordu ja Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši juhitud Novgorodi vabariigi sõjasalkade vahel.

Jäälahing
Facial Chronicle - b.06, page 085 - Battle of the Ice.jpg
Jäälahing. Litsevoi letopisnõi svod, miniatuur, 16. saj.
Toimumisaeg 5. aprill 1242
Toimumiskoht Lämmijärv
Tulemus Novgorodlaste otsustav võit
Osalised
Väejuhid või liidrid
Nowogród.svg Aleksander Nevski
Vladimir COA (1781).png Andrei Jaroslavitš		 Baltic coat of arms.svg Andreas von Velven
Tartu coat of arms.svg Hermann von Buxhövden
Jõudude suurus
5000[1] 2600[1]
Kaotused
Langenute, haavatute või vangi langenute arv teadmata.
Lämmijärve paiknemine kaardil (punase joonega)

Lahingu eeldusedRedigeeri

Venemaa ja nõukogude ajaloolased on tõlgendanud toimunud relvakonflikti Liivi ordu kallaletungina rahumeelsele Novgorodile, tõstes esile ainult selle konflikti pikemajalistest relvastatud vastuseisust, mis toimus 13. sajandi keskel Katoliku kiriku ja Vene õigeusu kiriku vahel oma mõjusfääride laiendamisel.

 
Aleksander Nevski

Aleksandr Nevski juhitud sõjasalga tungimisele Tartu piiskopkonna maadele eelnes Aleksander Jaroslavitši poolt Liivi ordu toetusel Pihkvas võimul olevate ordumeelsete vene soost Pihkva valitsejaid toetavate vägede võitmine ja minemaajamine nende vallutatud Pihkvast.

Lahingu põhjuseks oli Aleksander Jaroslavitš ja tema väed, kes ületasid piirijoone ning rüüstasid ja okupeerisid Tartumaad.

Pärast Vene luuresalga kokkupõrget orduvägedega põgenesid luuresalga riismed Peipsi taha, kus ootasid neid venelaste põhijõud. Ordu väed asusid Vene vägesid taga ajama, kuid pärast Peipsi järve ületamist selle kitsamas kohas Lämmijärvel, kus kohtasid aga lahingukorras järve kaldal ootavaid Vene vägesid.

Esimene edu oli orduvägedel, kes murdsid oma kuulsa seanina lahingumoodustisega, kerge Vene jalaväe lahingukorrad, kuid pärast seda sattusid raskelt relvastatud ordurüütlid paksu lumme ning kaotasid manööverdamisvõime. Mille järel sõjasulastena kaasatud eestlased asusid põgenema. Nüüd ründas rüütleid Vene ratsavägi, piiras nad ümber ja sundis seejärel taganema Peipsi järve läänekaldale. Taganemise käigus sattus osa rüütleid järve põhjapoolsemas osas olevale sügavama vee ja nõrgema jääga pinnale ning uppusid iseenda ja hobuste raudrüüde raskuse tõttu.

Erinevad allikad toimunustRedigeeri

Liivimaa vanem riimkroonikaRedigeeri

Liivimaa vanema riimkroonika põhjal oli sakslaste väe suurus 500–1000 meest. Koosnes see põhiliselt Tartu piiskopkonnast päris eestlastest sõjasulastest. Rüütleid oli paarkümmend.

Enne Jäälahingut oli sakslastel Peipsi idakaldal kokkupõrge venelaste väikese eelväega, mis lõppes sakslaste võiduga. Kuulnud suure (5000) venelaste ja mongolite/kiptšakkide[3] väe lähenemisest üritasid sakslased üle Peipsi põgeneda, kui ei jõudnud kaldale ja pidid lahingu jääl vastu võtma.

Lahing lõppes venelaste võiduga. Saksa rüütlite kaotused olid langenuid umbes 20, vange 6.

Vene kroonikas mainitud Liivi ordu 400–500 rüütli kaotus on võimatu väga lihtsal põhjusel: Liivi ordus ei olnud nii palju rüütleid.

Mõõgavendade ordus oli 1235. aastal 110–180 rüütlit, Liivi ordus oli 14. sajandil 200–300 rüütelvenda.

Pihkva vanem ja noorem leetopissRedigeeri

Jutustust Aleksandr Nevski elustRedigeeri

Venelaste müütRedigeeri

Vene väes, mis põhiliselt koosnes Novgorodi maakaitseväest, oli Vene kroonikate andmetel (väljamõeldud müüt) umbes 15 000–17 000 sõdalast vürst Aleksander Nevski juhtimisel. Ristirüütlite väes, mis koosnes Liivi ordu, piiskopi ja taani sõdalastest 10 000–12 000 sõdalast Andreas von Velveni juhtimisel.

Lahingu võitsid Aleksander Nevski juhitud väed. Surma sai üle 400 rüütli ja 40–50 võeti vangi. Paljud rasketes raudrüüdes sõjamehed uppusid, kuna jää murdus hobuste ja meeste rüüde raskuse all. Vene väes langenute hulk on teadmata.

Jäälahinguga pandi seisma sakslaste edasitung itta.

Kuid ajalugu näitab, et Jäälahing ei jäänud sugugi mitte viimaseks Liivi ordu sõjakäiguks Venemaale:

  • 1253 – Liivi ordu vägede sõjaretk suvel Pihkvasse, piiramise käigus põletati linnust ümbritsev asula.
  • 1256 – Liivi ordu, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel tegid retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse, Narva jõe idakaldapiirkonda, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist. Novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.
  • 1269 – orduvägede rünnak Pihkvamaale, Irboska vallutamine ja mahapõletamine, Pihkva piiramine 10 päeva ja rahulepingu sõlmimine.
  • 1307 – orduväed piirasid Pihkvat ning venelased olid sunnitud sõlmima Pihkvale kahjuliku vaherahu.
  • 1323 – kevadel tegid orduväed sõjakäigu Pihkva vastu ning piirasid linnust 3 päeva.
  • 1323 – mais tegid Saksa ordu Preisi väed uue sõjaretke, Kuldīga komtuurkonna komtuuri Eberhard von Monheimi juhtimisel Pihkva alla ning piirasid ja tegid tormijookse linnusele 18 päeva.
  • 1341–1343 – Liivimaa-Pihkva sõda oli Liivi ordu, Taani Eestimaa hertsogkonna ja Pihkva vürstriigi vägede vahel peetud sõjaretkedest koosnenud lahingutegevus Eesti- ja Pihkvamaal.
  • 1349 – Liivi ordu vägede sõjaretk Pihkvamaale.
  • 1501 – tungis ordumeister Wolter von Plettenberg suure sõjaväega Venemaale, oli esialgu edukas, aga siis retk katkestati 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel Vene vägesid Seritsa lahingus ja 8. septembril võtsid Ostrovi. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema.
  • 1502 – toimus uus ordu (Plettenbergi) retk Venemaale, Smolino lahing, venelased pidid taanduma.

Novgorodi kroonika järgi arvavad vene ajaloolased toonase Vene väe suuruseks 6000 meest ja Liivimaa väes 2500 meest. Novgorodi poolel osalesid ka ratsanikud-vibukütid, kas need olid mongolite poolt appi saadetud või Vene liitlased polovetsid – ajalooallikad ei kinnita, kes nad olid. Arvatakse, et nad olid igatahes toodud Aleksander Nevski venna Andrei poolt Suzdalist koos sealse družiinaga.

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 "Histoire Russe." Volume 33. University Center for International Studies, University of Pittsburgh, 2006. lk 300.
  2. ↑ "The Chronicle of Novgorod" (PDF). London. 1914. lk 87
  3. ↑ David Nicolle "Lake Peipus 1242 – Battle of the Ice" – Campaign 46, Osprey Publishers, 1996

KirjandusRedigeeri

  • Nicolle, David; McBride, Angus (1996). Campaign Series Nr.46: Lake Peipus 1242: Battle of the Ice. Osprey Publishing. Lk-d 95 lk. ISBN 1855325535.
  • Nicolle, David; McBride, Angus (2009). Suured vastasseisud. Jäälahing 1242. Kirjastus Koolibri. Lk-d 96 lk. ISBN 9985022979. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: checksum (juhend)
  • Georgi Karajev ja Aleksandr Potressov: Peipsi järve mõistatus. Sarjast Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Raamat 1969
  • Andres Adamson, 1242 Müüti murdes. ISBN 978-9949-466-86-3

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jäälahing&oldid=6350052"