Kirumpää piiskopilinnus

Kirumpää piiskopilinnus on linnus, mis asub Võru linna põhjapiiril ringtee ääres Võhandu jõe kõrgel kaldaseljandikul.

Kirumpää linnus.
Linnuse üksikud müürid.

Esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast Tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest pärinevad 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan, 1801. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust

Linnuse rajamine

muuda

Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke ja ühtaegu ka veetee. 2005. aasta arheoloogiliste kaevamiste põhjal on linnus rajatud 13. sajandi keskpaiku või kolmandal veerandil.

Jüriöö ülestõusuga alanud eestlaste mäss oli seotud ka Kirumpäega. 26. maist 1. juunini toimunud Otepää-Vastseliina lahingu ajal oli tolleaegses Kiräpäs ordu väeosade peakorter eesotsas lõunarinde ülemjuhataja Dietrich von Ramboviga. Otepäel asus samal ajal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel.

Hoone juurdeehitused

muuda

Algne linnus kujutas endast väikest tornlinnuselaadset kindlustatud maja, mida peeti arvatavasti piisavaks sõja- ja kaubatee kaitsmiseks ja sealse liikluse kontrollimiseks. Hiljem on linnust mitu korda laiendatud – esmalt laiendati tornlinnust kabeliga, hiljem täiendati seda lisaehitustega, mis muutis selle ruudukujulise põhiplaaniga (küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit) kastell-linnuseks. Umbes 1500. aastast on teada, et linnust täiendati kahuritele mõeldud ümartorniga edelanurgas ja eeslinnusega.

Linnuse häving

muuda

Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõja alguses, mil lahkuvad ordu- ja piiskopiväed selle süütasid. Arndti kroonika (1747) teatel olevat kohalikud talupojad tulekahju ära kustutanud, joonud õlut, mõdu ja veini ning teatanud venelastele, et sakslased on läinud. . Aastal 1579 vallutasid ja põletasid linnuse leedulased. 1599. vallutasid selle rootslased, kuid Poola-Leedu väed võtsid selle 1602. aastal tormijooksuga tagasi. Viimast korda vallutati linnus 1656. aastal Vene-Rootsi sõja ajal. Siit alates jäi oma sõjalise tähtsuse kaotanud ja ajale jalgu jäänud linnus varemetesse.

Sõjavägede ehk leeride peatumine Kirumpääl on andnud nime Leerimäele – linnuseseljandiku idapoolsele kõrgele osale, mis asus/asub teisel pool maanteed. Teadaolevalt peatusid siin 1701. aasta septembris, Põhjasõja ajal, Rootsi väed.

1701. aastal, mil Rootsi kuninga Karl XII vägedega Eesti aladelt Poola vastu liikus, jäi Läänemere-provintside Rootsi vägede ülemjuhatajaks ooberst Wolmar Anton von Schlippenbach. Tema käsutuses oli 2300 ratsaväelast ja 800 jalaväelast. Peakorter asus esialgu Aluliinas, kuid viidi kuninga käsul peagi üle Kirumpääle.[1]

Kirumpää asula

muuda

Enamiku Eesti alade linnuste ümber kujunesid kaupmeeste ja käsitööliste asulad – alevid, mille kõrgaeg oli 13. sajandil ja 14. sajandi algupoolel - enne Musta Surma. Kirumpää alev asus linnuse varjus, olles kaitstud vallikraavi ja Võhandu jõe kääruga, ja on olnud omalaadsete seas üks suuremaid. Selle hävitamist mainitakse Vene leetopissides 1369. või 1370. aasta all. Siis on alevis olnud ka kivikeldritega hooneid, kuhu varjunuid venelased kuumuse ja suitsuga tapsid. Kirumpää alev hävis 1656.-1661. aasta Vene-Rootsi sõjas, mille järel seda enam ei taastatud.

Kui 1784. aastal rajati mõne kilomeetri kaugusele uus kreisi- ehk maakonnalinn Võru, muutus Kirumpää lõplikult kõrvaliseks paigaks, mida jäi läbima ainult kaugmaantee. Võru rajamisel kasutati linnusevaremeid kivimurruna, mistõttu praeguseks on linnusest säilinud vaid mõned üksikud kõrgemad müüritulbad. Suurimate puhul on tegemist peatorni tugipiilarite jäänustega.

Kui 1970ndate algul avati liikluseks Tartu–Võru uus noolsirge maantee, jäi Kirumpää ka maanteedevõrgu suhtes kõrvalisse kohta. Sealtkaudu kulges vaid Postitee nime all tuntud vana Võru maantee. Linnusevaremed paistavad üsna hästi ka teisel pool Võhandu jõge kulgevale Võru ringteele, eriti aastaaegadel, mil puud lehes ei ole.

Pildid

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Piirimäe, Helmut; Laur, Mati; Tannberg, Tõnu (2003). Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: Ilmamaa. Lk 33. ISBN 9985-77-062-5.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda