Kirumpää piiskopilinnus

Kirumpää linnus.

Linnuse üksikud müürid.

Kirumpää piiskopilinnus on linnus, mis asub Võru linna põhjapiiril ringtee ääres Võhandu jõe kõrgel kaldaseljandikul.

Esimesed kirjalikud allikad Võhandu jõe kaldal asuvast Tartu piiskopile kuuluvast Kirumpää piiskopilinnusest pärinevad 1322. aastast, mil Leedu vürst Gediminas selle purustas.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan, 1801. Eduard Philipp Körberi joonis Johann Christoph Brotze kogust

Sisukord

Linnuse rajamineRedigeeri

Linnus rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks ajalooliselt tähtsa Tartu–Pihkva kauba- ja sõjatee äärde, kus viimane ületas Võhandu jõe kui olulisima loodusliku veetõkke. Tõenäoliselt oli see mingil kujul olemas juba 13. sajandi lõpul.

Jüriöö ülestõusuga alanud eestlaste mäss oli seotud ka Kirumpäega. 26. maist 1. juunini toimunud Otepää-Vastseliina lahingu ajal oli tolleaegses Kiräpäs ordu väeosade peakorter eesotsas lõunarinde ülemjuhataja Dietrich von Ramboviga. Otepäel asus samal ajal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel.

Hoone juurdeehitusedRedigeeri

Algne linnus kujutas endast väikest tornlinnuselaadset kindlustatud maja, mida peeti arvatavasti piisavaks sõja- ja kaubatee kaitsmiseks ja sealse liikluse kontrollimiseks. Hiljem on linnust mitu korda laiendatud – esmalt laiendati tornlinnust kabeliga, hiljem täiendati seda lisaehitustega, mis muutis selle ruudukujulise põhiplaaniga (küljepikkusega ligikaudu 45 meetrit) kastell-linnuseks. Umbes 1500. aastast on teada, et linnust täiendati ümartorni ja eeshooviga.

Linnuse hävingRedigeeri

Linnus sai tugevasti kannatada Liivi sõja alguses, mil lahkuvad ordu- ja piiskopiväed selle süütasid. Lõpliku hävimise hoidsid ära kohalikud elanikud.

Aastal 1558 hävitasid Vene väed linnuse, kuid 1627 võeti see siiski uuesti kasutusele. Linnus hävis lõplikult ühe järjekordse Vene–Rootsi sõja ajal 1656. aastal.

Kirumpää asulaRedigeeri

Enamiku Eesti alade linnuste ümber kujunesid kaupmeeste ja käsitööliste asulad – alevid. Kirumpää asula on olnud omalaadsete seas üks suuremaid. Sõjavägede ehk leeride peatumine siin on andnud nime Leerimäele – linnuseseljandiku idapoolsele kõrgele osale, mis asus/asub teisel pool maanteed.

Teadaolevalt peatusid siin 1701. aasta septembris, Põhjasõja ajal, Rootsi väed.

Kirumpää alev hävis arvatavasti 18. sajandi algul Põhjasõja käigus, mille järel seda enam ei taastatud. Kui 1784. aastal rajati mõne kilomeetri kaugusele uus kreisi- ehk maakonnalinn Võru, muutus Kirumpää lõplikult kõrvaliseks paigaks, mida jäi läbima ainult kaugmaantee. Võru rajamisel kasutati linnusevaremeid kivimurruna, mistõttu praeguseks on linnusest säilinud vaid mõned üksikud kõrgemad müüritulbad.

Kui 1970ndate algul avati liikluseks Tartu–Võru uus noolsirge maantee, jäi Kirumpää ka maanteedevõrgu suhtes kõrvalisse kohta. Sealtkaudu kulges vaid Postitee nime all tuntud vana maantee. Linnusevaremed paistavad üsna hästi ka teisel pool Võhandu jõge kulgevale Võru ringteele, eriti aastaaegadel, mil puud lehes ei ole.