Tallinna piiskopkond
 |
See artikkel räägib katoliku kiriku piiskopkonnast; EAÕK Tallinna peapiiskopkonna kohta vaata artiklit EAÕK Tallinna peapiiskopkond; MPEÕK Tallinna piiskopkonna kohta vaata artiklit MPEÕK Tallinna piiskopkond |
Tallinna piiskopkond (alamsaksa: Bisdom Reval, ladina: Episcopatus Revaliensis) oli piiskopkond Taani Eestimaal aastatel 1219–1346 ja Liivi ordu aladel aastatel 1346–1561.
Piiskopkonna asutasid Taani kuningas Valdemar II ja Lundi peapiiskop Andreas Sunesen 1219. aastal pärast Tallinna vallutamist. Esialgu kuulusid piiskopkonna diötseesi Rävala ja Harjumaa muinasmaakonnad, Virumaa ja Järvamaa kuulusid Virumaa piiskopkonda. Seejärel kui Mõõgavendade ordu 1227. aastal Põhja-Eesti vallutas, lakkas piiskopkond sisuliselt eksisteerimast. Piiskopkond taasasutati 1240. aastal, siis liideti sellega ka Virumaa piiskopkonna endised valdused. Erinevalt teistest Vana-Liivimaa piiskopkondadest, ei allunud Taani valdustes asunud piiskopkond Riia peapiiskopkonnale. Ka Taani Põhja-Eesti valduste müügi järel Saksa Ordule (1346) jäi Tallinna piiskopkond Lundi peapiiskopkonna koosseisu. Ametlikult oli ta seda kuni Liivimaa sõjani, isegi pärast seda, kui Lundi peapiiskopkond oli reformatsiooni käigus Taanis likvideeritud (1536).[1]
Erinevalt teistest Vana-Liivimaa Riia peapiiskopkonnale allunud piiskoppidest, ei olnud Tallinna piiskopil Liivi ordu aladel ilmalikku võimu ehk stifti, talle kuulusid mõned väikesed maavaldused ja Porkuni linnus. Teisalt ei olnud Tallinna piiskopkond (erinevalt Kuramaa piiskopkonnast ja Riia peapiiskopkonnast) kunagi inkorporeeritud Saksa ordusse ehk selle toomhärrad ja piiskopid ei pidanud olema Saksa ordu liikmed. Siiski oli Põhja-Eesti isandal (esialgu Taani kuningal, hiljem Saksa ordul) piiskoppide nimetamise üle suur mõjuvõim ning aastail 1352–1456 kuulusid kõik piiskopid Saksa ordusse.[2]
Piiskopkond likvideeriti pärast seda, kui Tallinn oli 1561. aastal läinud Rootsi võimu alla, likvideeriti ka reformatsiooni käigus vormiliselt katoliiklikuks jäänud Tallinna piiskopkond, seejärel läks selle ala luterliku Rootsi territoriaalkiriku võimu alla (vt Eestimaa piiskopkond territoriaalkirikuna).
Piiskopkonna haldusRedigeeri
Piiskopkonna juht oli Tallinna piiskop, kelle residents asus Tallinnas Toompeal Tallinna toomkiriku juures.
Tallinna katoliiklikud piiskopidRedigeeri
- Wesselin (1219–1227)
- Thorkill (1238/1240–1260)
- Thrugot (1260/63–1279)
- Johannes (1280–1294)
- Heinrich, OFM (1298–1322/1323)
- Olav von Roskilde, OFM (1323–1351?)
- Ludwig von Münster (Ludovicus de Monasterio) (1352–1389?)
- Johannes Rekeling (1390–1403?)
- Dietrich Tolke (1403–1405)
- Johannes Ochmann (1405–1418)
- Arnold Stoltevoet (1418–1419)
- Heinrich Uxküll (1419–1456)
- Ewerhard Call (1457–1475)
- Iwan Stoltevoet (1475–1477)
- Simon von der Borch (1477–1492)
- Nikolaus Roddendorp (1493–1509)
- Gottschalk Hagen (1509–1513)
- Christian Czernekow (1513–1514)
- Christian Bomhower, elekt (1514), ei kinnitatud paavsti poolt
- Johann Blankenfeld (1514–1524) (ka Tartu piiskop ja Riia peapiiskop)
- Georg von Tiesenhausen (1525–1530)
- Johannes Roterd (1531–1536)
- Arnold Annebat (1536–1551)
- Friedrich von Ampten (1551–1557)
- Moritz von Wrangel (1558–1560)
- Magnus von Holstein (1560–1561), viimane ametlikult katoliiklik piiskop, tegelikult luterlane
Pikemalt artiklis Tallinna piiskoppide loend
ToomkapiitelRedigeeri
Piiskopi kõrval tegutses piiskopkonna peakiriku ehk Tallinna Toomkiriku juures toomkapiitel – kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast ehk kanoonikust. Tallinna toomkapiitlis oli esialgu aga arvatavasti 6 liiget. Toomkapiitel oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. Kapiitli liikmed määras osalt Tallinna piiskop, osalt oli Kapiitli liikmetel koopteerimisõigus. Toomkapiitli ülalpidamiseks oli algselt määratud osa ühisvalduses olnud piiskopkonna maadest. Hiljem anti toomhärradele kasutamiseks isiklikud maavaldused.
Toomkapiitli üks liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ning tarbe korral juhatama Tallinna Toomkiriku juures töötavat Tallinna Toomkooli. Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust.
KirikukihelkonnadRedigeeri
Piiskopkonna halduses olevad maa-alad olid jaotatud kirikukihelkondadeks, mis moodustasid kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid.
Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid: komtuurkonnad ja foogtkonnad.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ Richard Hasselblatt. "Die Metropolitanverbindung Revals mit Lund". – Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands 1890, Bd. 14, lk 461–466.
- ↑ Klaus Neitmann. "Der Deutsche Orden und die Revaler Bischofserhebungen im 14. und 15. Jahrhundert". – Reval. Handel und Wandel vom 13. bis zum 20. Jahrhundert. Toim. Norbert Angermann, Wilhelm Lenz. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission, 8.) Lüneburg: Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, 1997, lk 43–86.
KirjandusRedigeeri
- Richard Hasselblatt. "Die Metropolitanverbindung Revals mit Lund". – Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands 1890, Bd. 14, lk 461–466.
- Klaus Neitmann. "Bistum Reval (ecclesia Revaliensis, Kirchenprovinz Lund)". – Die Bistümer des Heiligen Römischen Reiches von ihren Anfängen bis zur Säkularisation. Toim. Erwin Gatz. Freiburg: Herder, 2003, lk 614–622.
- Klaus Neitmann. "Der Deutsche Orden und die Revaler Bischofserhebungen im 14. und 15. Jahrhundert". – Reval. Handel und Wandel vom 13. bis zum 20. Jahrhundert. Toim. Norbert Angermann, Wilhelm Lenz. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission, 8.) Lüneburg: Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, 1997, lk 43–86.