Kihelkonnakirik
Kihelkonnakirik on kihelkonna koguduse kasutuses olev kirik.
Kihelkonnakirik oli kihelkonna keskuseks. Kihelkonna kaugemates osades asuvad kabelid.
Taanis kujunesid kihelkonnad 12. sajandil. Kihelkonnakirikul oli õigus pidada ülal preestrit, saada kümnist ja ohvriande, seda kõike patrooni ja kihelkonnarahva nõusolekul.[1]
Kihelkonnakirikud Eestis
muuda
Nagu Lõuna-Skandinaaviaski, olid esimesed kirikud Eestis erakirikud, kuuludes kõrgaadlile, Taani kuningale või kloostrile. Kihelkonnakirikute rajamisest Põhja-Eestis on tänu Paul Johansenile ülevaade, Taani hindamisraamatus on kiriklike keskuste kujunemislugu antud lausa aastase täpsusega. Kirikute rajajaks ja patrooniks peab Johansen enamikul juhtudest maaisandat, st Taani kuningat. Mõnikord aga siiski võis olla patrooniks ka vasalliperekond (Viru-Nigula, Kadrina, Lüganuse ja Jõhvi). 13. sajandi keskpaigaks oli Harju- ning Virumaal kihelkonnakirikute võrgustik välja kujunenud ja edasine areng kulges kuni Jüriöö ülestõusuni rahulikult. Alates 14. sajandist võib rääkida kihelkonnakirikutest kogudusekiriku mõistes.[1]
Eesti kihelkonnakirikuid
muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kihelkonnakirik |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Kersti Markus: "Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale" Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, lk 3–19