Kadrina kirik

Kadrina Katariina kirik on Eesti kindluskirik Lääne-Viru maakonnas Kadrinas. Kirikut kasutab EELK Viru praostkonna Kadrina Katariina kogudus.

Kadrina Katariina kirik
Kadrina kirik.jpg
Kadrina kirik juulis 2009
Üldandmed
Liigitus Sakraalhoone
Ehituse lõpp 15. sajandi keskpaik
Renoveeritud 1990 ja 2000 alguses
Koordinaadid 59° 20′ 29,2″ N, 26° 7′ 43,8″ E

Kadrina Katariina kirik oli Kadrina kihelkonna peakirik. Algselt kandis kirik nimetust Tristfer. Kirikul oli ka abikirik, kabel Ilumäel ja Viitna järvede ja Viitna kõrtsi juures. Kirik hävitati Põhjasõjas 1702. aastal ning taastati hiljem.

Nii kirik kui ka seda ümbritsev kirikuaed on arvatud kultuurimälestisteks.

KirjeldusRedigeeri

Kadrina kirik on hilisgooti sakraalehitis, mille algkavatis koosnes nelinurksest kooriruumist ning kaks korda pikemast laiast pikihoonest. Hoone välisnurkadel on kantkividest nurgaketid. Pikihoone oli algselt võlvimata, kuid koori katab roieteta ristvõlv. Võidukaar on ehitatud puhtaist kantkividest, selle madal teravkaar toetub lühikestele palendipiilaritele. Võidukaare esikülje faasitud servad lõpevad reljeefse kolmiklehega. Koori idaseinas on suur nelinurkne sakramendinišš. 15. sajandi lõpus kaeti ka pikihoone roieteta ristvõlvidega ja kindlustati tugipiilaritega. Hoonel on kolm sissepääsu, peaportaal läänes, eeskodadega sissepääsud ka lõuna- ja põhjaküljel.

Interjööris on hilisemate lubjakihtide all säilinud dekoratiivsed seinamaalingud hiligooti ja barokkstiili perioodist.

AjaluguRedigeeri

Praegune Kadrina Katariina kirik, mis algselt kandis nimetust Tristfer (kirikuraamat 1595), oli Kadrina kihelkonna peakirik. See on 15. sajandi keskpaigast pärinev sakraalehitis, mille puhul on tõenäoline oletada kaitsefunktsiooni. Sellele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknaavad, mis hiljem on ümber ehitatud. Paksud müürid ja võlvipealsed võimaldasid kasutada kirikut pelgupaigana.

Esmalt, ca 15 sajandi III veerandil, asus samas paigas väiksemast nelinurksest võlvitud koorist ja võlvimata pikihoonest koosnev tornita algkirik. Sama sajandi lõpus võlviti see 3-lööviliseks gooti stiilis kodakirikuks ja selle juurde ehitati samasugune madala võlviga käärkamber. Ilmselt samast ajast pärinevad ka kirikut väljast toestavad tugevad kontraforsid. Kiriku lääneseinas varem asunud kaks romaani stiilis petiknišši viivad mõtte sellele, et ehitust alustati romaani stiilis, jätkati aga gooti stiilis. Ristvõlvid on servjoonelised, piilarid 4-tahulised, konsoolid trapetsikujulised.

Põhjasõja ajal, 1702. aastal sai kirik tulekahjus rängalt kannatada. Kogudus püüdis kirikut võimalikult ruttu korrastada, et jumalateenistused võiksid toimuda, ehitati hoonele ajutine laudkatus. Aastatel 1741–1752 tehti kirikus põhjalik remont, mille käigus kirik ja torn said ka uue katuse.

1818. aastal sai Kadrina kirik uue kellatorni.

SisustusRedigeeri

 
Gustav Johannes Beermann Kadrina kiriku altari ees 1930ndatel. Näha on ingli kuju, mida asus üks mõlemal pool altarimaali. Kujud purunesid teise maailmasõja ajal
  Pikemalt artiklis Kadrina kiriku orel

Kirikus on Läti tisleri Karlis Hermanise (1847–1926) 19. sajandi II poolel lõigatud oreliprospekt, mis valmis algselt 1877. aastal Peterburi Jeesuse kiriku saksa-läti koguduse jaoks, kuid toodi 1895. aastal Kadrinasse, kui kirik otsis endale senisest suuremat orelit. Kiriku kroonikaraamatus on kirjas, et 18 registriga oreli läks maksma 1350 rubla ning kirik sai selle detsembris 1895.[1]

Varasem orel osteti 1849. aastal Tallinnas korraldatud oksjonilt ning pärast uue oreli saabumist müüdi edasi Haljala kiriku Käsmu kabelile.

Altar ja kantsel pärinevad mõlemad 19. sajandist ja kuuluvad stiili poolest neogootikasse.

Altarimaal "Ristilt võtmine" on pärit 19. sajandi I poolest. Selle on valmistanud tundmatu meister initsiaalidega G.O. See on alates 1984. aastast muinsuskaitse all.[2]

Kirikus on 1490. aastatest pärinev Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks, mis on sisustuses ainus meie ajani säilinud asi, mis on umbkaudu sama vana kui kirikuhoone ise.

PilteRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKUD. Toimetanud Bruno Ederma, Asta Jaik. Konstantin Jaik'i kirjastus Tartu 1939
  2. 23044 Altarimaal "Ristilt võtmine", 19.saj. I pool (õli, lõuend) kultuurimälestiste riiklikus registris

VälislingidRedigeeri