Ava peamenüü
Ristvõlvi joonis. Näha on, kuidas diagonaal on väljavenitatud ümarkaare kujuga
Neljale sambale toetuv ümarkaarne ristvõlv (tõstmata keskosaga)
Teravkaarne kaheksa võlvisiiluga ristvõlv altvaates

Ristvõlv, ka ristservjoonvõlv ja servjoonvõlv[1] on võlvitüüp, mis saadakse nelinurkse ruumi kohale asetatud kahe silindervõlvi täisnurksel lõikumisel. Lõikumiskohtadel olevaid diagonaalseid jooni nimetatakse servjoonteks, nende vahele jäävaid kolmnurkseid osi võlvisiiludeks, mida ristservjoonvõlvil on neli. Tavaline Vana-Rooma ja romaani arhitektuuris. Teravkaarseid kaheksa võlvisiiluga ristservjoonvõlve leiab ka gooti arhitektuuris.

Juba romaani arhitektuuris hakatakse võlvi stabiliseerimiseks ehitama toetava funktsiooniga roideid ja kasutama servjoonvõlvi asemel roietele toetuvat ristroidvõlvi. Roidvõlvehituse tipptase saavutatakse gooti arhitektuuris.

Sisukord

SisejõudRedigeeri

Puhtgeomeetrilise poolringkaarele rajaneva ülesehitusega ristvõlv oleks ebastabiilne, sest diagonaalis servjoontest moodustuv kaar peab sildama suurema vahemaa kui kumbki ristuvatest silindervõlvidest eraldi (sest ruudu diagonaal on pikem kui kumbki külg) ja oleks jääva kõrguse korral külgsuunas välja venitatud. Kui soovitakse, et ristvõlvi diagonaal oleks sama stabiilne kui silindervõlvi ristlõige, peaks ta olema suurema raadiusega ja seetõttu on enamus ristvõlve ehitistes keskelt vööndkaarte suhtes tõstetud. See tähendab, et võlviku kõrgeim punkt asetseb vööndkaarte lagipunktidest kõrgemal.

Teravkaarse ristvõlvi puhul seda probleemi ei esine, sest külgsuunalised survejõud on teravkaare puhul nagunii väiksemad ja teravkaart saab hõlpsamini kohandada erinevatele sildeavadele kaare välimust ja ehitust oluliselt muutmata.

Sellist võlvitüüpi, kus võlviku keskpunkt on vööndkaartest tugevalt kõrgemal, nii et neli võlvisiilu moodustavad kuplitaolise ruumi, nimetatakse domikaalvõlviks, vahel ka kloostervõlviks[2]. Selle tüübi puhul toetuvad võlvisiilud kandeseinale (vastupidiselt ristvõlvile, kus suurim surve kontsentreerub nurkadesse).

AjaluguRedigeeri

Ristservjoonvõlvi tunti juba antiikajal. Rooma ehitistes, näiteks termides, arendati see tüüp täiuslikuks – üks keisririigi aegne monumendi fragment on säilinud Cáparras, samuti Diocletianuse termides Roomas, mille frigidaariumis tänapäeval paikneb Santa Maria degli Angeli e dei Martiri kirik. Varakeskajal võeti see võlvivorm muutusteta rooma arhitektuurist üle, üks ilusamaid varaseid ristservjoonvõlve on Theoderichi mausoleumi allkorrusel, samuti Aacheni toomkirikus. Laialt kasutati romaani ehitistes, kuid võlvitüübi massiivsuse tõttu ei olnud võimalik nii ehitada väga laiu võlve (romaani kirikutes on sageli võlvitud külglöövid, kuid pealööv kaetud lameda puulaega)[3]. Stabiilsema roidvõlvi leiutamisega oli võimalik ehitiste ja võlvide proportsioone rohkem varieerida ja ristservjoonvõlv jäi kasutusele väiksemates hoonetes. Teravkaare kasutuselevõtuga ilmus arhitektuuri teravkaarne ristservjoonvõlv (seda kohtab päris palju Eesti maakirikutes). Väiksemates ehitistes nagu keldrites, esikutes, töökodades kasutatakse nii terav- kui ümarkaarset ristvõlvi edasi 19. sajandini välja.

PildidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri