Vööndkaar

Vööndkaarte (roheline)asukoht kiriku põhiplaanil. Sageli jämedamana markeeritud vööndkaared eraldavad üksikuid võlvikuid (punane)
Romaani silindervõlvi vööndkaared
Kuueosalise võlvi vööndkaared on kummalgi pool võlviku otstes ja nende lagipunkt on madalam võlvi lagipunktist

Vööndkaar on kaar, mis toetab võlvistikku ja jaotab selle võlvikuteks.

Tavalisem vööndkaare vorm on ristvööndkaar, mis nii silinder- kui ka ristvõlvides alati kulgeb löövi suunaga risti, kuid ühtlase ruumikõrgusega kodakirikutes esineb ka pikivööndkaar, mis kulgeb paralleelselt löövi suunaga[1].

Enamasti olid vööndkaared laotud kiilkividest, suurematest kui võlvikivid, ning need toetusid enamasti eendtugedele seinas, näiteks seinapiilaritele või poolsammastele. Silindervõlvi puhul toetas ja jaotas ta võlvi ning ühtlasi liigendas rütmiliselt lagedat võlvipinda. Esimesed katsed silindervõlviga lööve katta jäid 10. sajandisse ja kui kesklöövi hakati ristvõlviga katma, säilis tava kujundada jämedad vööndkaared ruumi liigendava elemendina. Gooti arhitektuuris oli olemas nii toetav kui liigendav funktsioon, võlvikuid eraldavad vööndkaared olid profileeritud ja sageli kujundatud veidi laiematena kui võlviroided.

PildidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001