Haldusõigus

Haldusõigus (inglise keeles administrative law) on õigusnormide kogum, mis kehtib haldustegevuses, -menetluses ja -korralduses. Haldusõigus loob õigusi ja kohustusi kodanikule, aga ainult avaliku võimu ja kodaniku vahelistes suhetes.[1]

Haldusõigus jaguneb 1) erahaldusõiguseks – justiitshaldusõigus, sotsiaal- ja tervishoiu haldusõigus, riigikaitse haldusõigus, KOV haldusõigus ehk munitsipaalhaldusõigus; 2) üldhaldusõiguseks; 3) finantshaldusõiguseks; 4) haldusprotsessiks.

Haldusõiguse ja haldusmenetluse üldpõhimõttedRedigeeri

Haldusõiguse põhimõtted on olemas põhiseaduses või on sellest tuletatavad.[2]

Hea halduse tavaRedigeeri

Ühelt poolt on hea halduse tava katusmõiste, mis koondab enda alla teised haldusõiguse ja ‑menetluse põhimõtted. Lisaks väljendab hea halduse tava halduse inimlikkust (abivalmidust, lahkust, korrektsust).[2] Üldjuhul on hea haldus tõhus haldus, sest see võimaldab võtta vastu sisuliselt õige otsus. Selleks on olemas menetlusosaliste õigused (nt ärakuulamise õigus, menetlusse kaasamise õigus), mis võimaldavad saada vajalikke andmeid materiaalselt ehk sisuliselt õige otsuse vastu võtmiseks.[3]

Seaduslikkuse põhimõteRedigeeri

Haldusmenetluse seadusega sätestatakse, et eraisiku põhiõigusi ja -vabadusi saab piirata üksnes seaduse alusel.[4] Selle printsiibi alla käivad ka seadusliku aluse ja olulisuse põhimõte, mis vastavad küsimustele, kas haldustegevuses tehtavad otsused võivad piirata inimeste põhiõigusi ning kes peab määratlema piiramise olulised tingimused.[2]

  • Seadusliku aluse põhimõtte järgi saab haldustegevuses piirata inimeste õigusi ainult parlamendi välja antud seadusega või selle alusel seadusandja volitusega.[2]
  • Olulisuse põhimõte ehk parlamendireservatsioon kindlustab selle, et seadusandja ei saa edasi delegeerida otsuseid, mis puudutavad põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi.[2]

Seaduslikkuse põhimõte tuleneb põhiseadusest (§ 3 lg 1).[2]

Proportsionaalsuse põhimõteRedigeeri

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab inimeste õiguste ja vabaduste piiramisel lähtuma põhiseadusest ja selle põhimõtetest ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud.[5] Seetõttu peavad haldusaktid ja -toimingud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.[4]

Proportsionaalsuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse paragrahvis 11.[2]

Võrdväärse kohtlemise põhimõteRedigeeri

Võrdse kohtlemise põhimõte keelab kohelda inimesi ebavõrdselt, kui puudub mõjuv põhjus.[2]

Võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb põhiseadusest (§ 12 lg 1).[2]

ÕiguskindlusRedigeeri

Õiguskindlus jaguneb kaheks: õigusselguseks ja õiguspäraseks ootuseks.[2]

  • Õigusselguse põhimõte tagab, et iga õigusakt oleks piisavalt selge ja arusaadav kõigile inimestele. Nii saab riigi tegevust ette näha ja ise sellele vastavalt käituda. Kui normiga saab piirata inimese õigusi või seada talle kohustusi, siis peab see norm olema selgem kui mõni muu norm.[6]
  • Õiguspärane ootus on olukord, kus inimene saab mõistlikult oodata, et talle antud õigused ja kohustused jäävad püsima ega muutu järsult halvemaks.[7]

Vormivabadus, eesmärgipärasus ja mõistliku aja põhimõteRedigeeri

Haldusorganil on õigus valida menetlustoimingu vorm ja määrata muud olulised üksikasjad. Samuti peab menetlustoimingu läbiviimine olema eesmärgipärane ja tõhus. Haldusorganil tuleb valida lihtsaim ja kiireim viis toimingu tegemiseks, et asjaosalistele ei tekiks üleliigseid kulutusi ega ebamugavusi.[8]

UurimispõhimõteRedigeeri

Haldusorganil on kohustus uurida välja kõik olulised asjaolud, mis võivad menetluse kulgu mõjutada. Vajaduse korral peab haldusorgan omal algatusel leidma ja koguma tõendeid, et lõpuks õige lahenduseni jõuda.[8]

Kaasamise ja ärakuulamise põhimõteRedigeeri

Menetlusosalisel on õigus esitada oma arvamus ja vajaduse korral ka vastuväited enne, kui haldusorgan annab välja menetlust puudutava haldusakti. Haldusorganil tuleb menetlusosalisele anda võimalus arvamuse ja vastuväidete avaldamiseks ka siis, kui tema suhtes antakse välja koormav haldusakt või tehakse muu toiming, mis võib kahjustada tema õigusi.[8]

ViitedRedigeeri

  1. Maurer, H. Haldusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2004.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Laurand, A., Parrest, N. 2020. Haldusõigus. Tartu Ülikooli haldusõiguse õppeaine materjalid, kasutatud 17.10.2021.
  3. Parrest, N., Hea halduse põhimõte Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Juridica I 2006.
  4. 4,0 4,1 Madise, Ü., Eesti haldusõiguse reformi kandvatest ideedest. Juridica I 2003.
  5. Eesti Vabariigi põhiseadus. Riigi Teataja. RT I, 15.05.2015, 2.
  6. Riigikohtu lahend. RKÜKo, 3-4-1-33-09, p 47.
  7. Riigikohtu lahend. RKPJKo, 3-4-1-24-11, p 50.
  8. 8,0 8,1 8,2 Haldusmenetluse seadus. Riigi Teataja. RT I, 13.03.2019, 55.