Taani valdused Eestis

ajaloolised Taani valduses Eesti piires

Taani valdused Eestis olid Taani kuninga Valdemar II poolt Läänemere ristisõdade käigus 13. sajandi alguses vallutatud ning seejärel Taani kroonile kuulunud maa-alad Põhja-Eestis.

Taani kuningas (1202–1241) Waldemar II
Taani valduste laienemine 1168-1227, Mecklenburgis, Pommeris ja Pomereelias ning Eestimaal
Taani valdused Valdemar II valitsemisajal, 1202–1241

Eestikeelses ajalookirjanduses on teiste aegade eeskujul (orduaeg, Rootsi aeg, Poola aeg) mõnikord seda Taani kuninga Põhja-Eestit valitsetud ajajärku nimetatud Taani ajaks.

Legendaarne algus

muuda

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogkonnna alguseks 1080. aastat, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi[1].

Taani vägede saabumine Eestimaale

muuda

1219. aasta suvel saabus koos Taani kuninga Waldemar II ja Taani laevastikuga Revala maakonnas ja asus Lyndanisesse suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: peapiiskop Anders Sunesen (Lundi peapiiskopkonna peapiiskop ja paavst Innocentius III poolt määratud Rooma paavsti legaat Põhjamaades), kolm piiskoppi, Eestimaa piiskop Theoderich ja Taani kuninga vasall, Rügeni slaavlaste vürst Vitslav I (Wenezlaus).

Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst Honorius III 19. oktoobril 1218 antud bullaga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis on tema relvadega võidetud[2].

 
Taani kuninga valdused ja Skandinaavia 1219
 
Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 12251250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Põhja-Eesti vallutamine

muuda

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Kuningas Valdemar II lahkus ise 1219. aasta suve lõpul ja määras vallutatud ja vallutatavate maade asehalduriks Anders Suneseni.

13. sajandi esimesel veerandil jagati ka Virumaa ja Peipsimaa piiriala mitme valdaja vahel, Alutaguse kihelkond sattus Taani võimu alla; Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.

Taani hindamisraamat

muuda
  Pikemalt artiklites Taani hindamisraamat ja Die Estlandliste des Liber Census Daniae

Hindamisraamatu esialgse käsikirja lasi tõenäoliselt koostada Taani kuningas Valdemar II (1170–1241) oma valitsusaja (1202–1241) teises pooles. Hindamisraamatu osa on Suur Eestimaa nimistu - 27 pärgamendilehest koosnev Taani hindamisraamatu üks osa. See on koostatud munkade poolt aastatel 12191220 kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid. Munkade koostatud nimistus on üle 500 kohanime Harju– ja Virumaalt. 421 neist on kasutusel tänapäevani. Ära toodud on ka maavaldussuhted.

1230. aastal koostatud Väike Eestimaa nimistu, sisaldab andmeid Eesti maakondade kohta adramaades, välja arvatud Ugandi ja Sakala maakonnad, mis kuulusid ordu aladesse.

Taani sõjalisele jõule ning vasallidele lisaks suunati Taani kuninga poolt, paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel Tallinnas ristiusu levitamiseks dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu mungad, kes ehitasid (1229) esimese puukiriku Toompeale ja 1246. aastal Püha Katariina kloostri Tallinna all-linnas.

Ülestõus 1222–1224

muuda

Aastatel 12221224 toimus eestlaste ülestõus vallutajate vastu, mille alustasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud Tallinn. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu appi ülestõusu maha suruma, kuid pärast ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli.

Konfliktid Mõõgavendade orduga

muuda

1223. aastal võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøle koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225. või 1226. aastal tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust. Vabanemiseks 1225. aastal pidi Valdemar II loovutama kõik võõrvaldused, välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti. 1225. aastal alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt kõik Eestimaa valdused.

1227. aastal tungis ta Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus 22. juulil lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest. Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuid Stensby lepinguga kindlustas Taani oma võimu Eestimaal.

Vallutajate vahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompead paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetavate Taani vasallide vahel 1233. aastal, mille käigus Taani kuninga Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast.

Rahu Mõõgavendade ordu ja Taani kuninga vahel taastus alles pärast Vordingborgi rahulepingu sõlmimist 1238. aastal, millele kirjutasid alla ka kolm dominiiklast ja mille tulemusel taastus Taani kuninga võim Tallinnas ja Põhja-Eestis.

Paavsti legaadi Modena Wilhelmi (Modena Guillemuse) osavõtul sõlmitud Stensby lepingu kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik Liivi ordu kui Mõõgavendade ordu järglane 1238. aastal Taanile Tallinna, Rakvere ja Narva linnused Revala, Harju ja Viru, Alutaguse maakonnad (umbes 12 000 km²). Järva maakond jäi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada.

Taani võim Eestis 13.–14. sajandil

muuda
 
  Pikemalt artiklis Eestimaa hertsogkond

Ilmalik võim, Eestimaa hertsogkond

muuda

Hiljemalt aastatel 12711346 kuulus Taani kuningate ja hilisemate Eestimaa valitsejate titulatuuri tiitel "Eestimaa hertsog". Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas oli Taani kuninga asehaldur, kelle asukoht oli Tallinna linnuses ja kuninglik nõukogu, mis koosnes 15 liikmest.

Taani kuninga ja Eestimaa hertsogi valdustesse kuulusid: Revala, Harjumaa ja Virumaa.

13. sajandi teisel poolel alustasid Taani asehaldurid uute kaitserajatiste ja linnuste rajamist linnades (Tallinna linnamüür 1265, Rakvere ordulinnus, Narva linnus 1254). Maahärra läänistas maid koos talupoegadega edasi läänimeestele ehk vasallidele, kes kandsid oma senjööri (maahärra ) kasuks sõjateenistust ja täitsid ka mitmesuguseid ülesandeid maa valitsemisel. Eriti kiiresti anti suurem osa maid vasallide kätte Taani valdusalal, kus juba 13. sajandi keskel oli enamik maid läänimeeste käes. 1241. aastal kuulus Harjus-Virus 114 vasallile 4067 adramaad, s.o. 75 % kogu haritud maast.

  Pikemalt artiklites Eestimaa hertsog ja Taani kuninga asehaldur

Vaimulik võim, Tallinna piiskopkond

muuda

Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Rooma-Katoliku kiriku Tallinna piiskopkond, mis allus kuni 1374. aastani Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile Rootsis. Piiskopi asukohaks määrati Tallinn ning tema diötseesi kuulus peale Harju- ja Virumaa veel Järvamaa. Virumaale oli paavsti poolt määratud ka Virumaa piiskop. Ilmalikku võimu Tallinna piiskopil ei olnud ja ta ei kuulunud Vana-Liivimaa maahärrade hulka. 13. sajandil, kuni 1274. aastani eksisteeris veel Virumaa piiskopkond, mis ühendati Tallinna piiskopkonnaga[3].

  Pikemalt artiklites Tallinna piiskopkond ja Tallinna piiskoppide loend

Läänemaa

muuda

1251. aastal loobus Taani kuningas Abel Taani kuningate varasemast nõudlusest Läänemaale, mis kuulus Saare-Lääne piiskopkonda. 1227. aastal oli vallutanud Mõõgavendade ordu Taani ja paavsti käes olnud Põhja-Eesti alad, Läänemaa läks Riia piiskopi ja ordu võimu alla. 1234. aastal oli Läänemaa läinud äsja ametisse nimetatud Saare-Lääne piiskopile. 1242. aastal anti neljandik maakonnast ordule.

Piiskopkonna keskus ja piiskopi residents, mis asus algselt Lihulas, viidi 1251. aastast Pärnusse ning 1260. aastate algul kolis Haapsalusse, Haapsalu piiskopilinnusesse, kus asuv Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal ja kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium – Saare Lääne toomkapiitel.

  Pikemalt artiklis Läänemaa#Läänemaa Liivimaa ristisõjas

Kuninga läänimehed

muuda

Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas Valdemar-Eriku lääniõiguse alusel läänistatud saksa päritolu vasallidele ja vasallisuguvõsadele (Maydellid, Pollid, Rosenid, Kyvelid, Soyed, Wrangellid, Bremenid, Fircksid, Tödwenid, Alwenid jt). Harju-Viru vasallide seas oli eestlasi eri hinnangutel vähemalt 4–10%, näiteks Clemens Esto, Uillølemp (Villelemp)[4] Harju-Jaani kihelkonnast, Hildaelempae (Hildelemp)[5] Jüri kihelkonnast, Hermann Olilianus Keila kihelkonnast, Hiltae Kadrina kihelkonnast jt.[6][7]

1933. aastal avaldas Paul Johansen ühe olulisema Taani hindamisraamatut käsitlevaid uurimusi, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Raamat sisaldab muuhulgas Eestimaa suure ja väikese nimistu faksiimile, Taani hindamisraamatus mainitud Põhja-Eesti Taani valduste külade nimekirja, nende ajaloo ja vasallide sugupuud. Uurimuse põhjal on raamatus nimetatud Taaniaegseid suguvõsasi: Aggmal, Alwen, Andes, Ariselle, Arkenal, Asela, Assen, Asserien, Aveggæ, Aytes, Bekeshovede, Billa, Birkhan, Bolteman, Brakel, Bremen, Brunswik, Casewolde, Cundis, Geyvi, Guldene, Hawenpe, Kabes, Kagheren, Kalleuere, Koggele, Langhedes, vt Johannes Langhedes, Like, Loyse, Mynnekorp, Nighete, Nogardia, vt Robekinus de Nogardia, Moltke, vt Nicholaus Molteke, Rutto, vt Nicolaus Rutto, Soreuere, Stantforde, vt Winandus de Stantforde, Torme, Wanehusen, Wargas, Westval, vt Henricus dictus Westval, Wopele, Vorckele, Yekes, Ylmensalo, vt Rølo de Ylmensalo.

13. sajandil Liivimaale asunud Saksa sisserändajad, said Taani kuninga ja Tallinna piiskoppide vasallideks, nad maaisanda käest mõisad laenuks kohustusega tema teenistuses maakaitseks valmis olla. Neid nimetati siis vasallus, Mann jne. Et vasalliks saada, selleks oli nõndanimetatud lääni- ehk laenuõiguse järele tarvis investituuri ehk vasalli õigustesse kinnitamist. Esialgu kordus isiklik investituur iga valitsuse, samuti ka iga vasalli isiku vahetuse puhul. Hiljemini astus selle asemele üldine rüütelkondade truualamliste tunnete avaldamine ja sellele vastuseks nende eesõiguste maksvaks tunnistamine[8].

Saksa läänimeeste iseseisvus Taani kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. Põhilist läänisuhte kohustust, osalemist süserääni väes sõdades, nad ei täitnud. Kuna ka Taani kuningas ei suutnud osutada neile sõjalist abi sõjategevuses mittealluva maarahvaga ning idasuunalt Novgorodi vabariik ja Pihkva vürstiriik) teostatavate sõjaretkede vastu, tekkisid Taani kuninga vasallidel (omaaegses kirjaviisis kuninga meestel, ladina homines regis) tihedad kontaktid Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopkonnaga, kellega neil olid ühised vaenlased. Kuninga läänimehed osalesid koos Mõõgavendade orduga, Taani kuninga nõusolekul, koos tema poegadega, sõjaretkel 1240. aastal Venemaale. 1241. aastal osalesid läänimehed ka ordu sõjaretkes Vadjamaale.

  Pikemalt artiklis 13. sajand Eestis, 14. sajand Eestis

Taani võimu lõpp

muuda
 
Kesk-Euroopa 14. sajandi esimesel kolmandikul

14. sajandi esimesel kolmandikul toimus Taani riigis parajasti äärmine lagunemine ja kuningas Christoffer II‎, kes oli suures rahahädas, pantis laenu katteks ka Eestimaa hertsogkonna, mille nimeline hertsog oli Christoffer II poeg Otto (1310 – pärast 1347). 1329. aastal sai Eestimaa hertsogkonna lääniks Taani kuningalt, pandiks laenu vastu Knut Porse, kes oli abielus kõrgest soost Ingeborgi, Norra kuninga Håkon V Magnussoni tütre ja Rootsi hertsog Erik Magnussoni (surnud 1318) lesega. Knut Porse suri järgmisel, 1330. aastal, jättes maha lese ning kolm pärimisõigusega poega, kellest Magnus Erikssonist (sünd. 1316), sai hiljem sai Rootsi ja Norra kuningas, Magnus VII.

1324. aastal oli kuninga Christopher II tütar Margareta abiellunud Brandenburgi markkrahv Ludwigi, Saksa-Rooma keiser Ludwig IV pojaga, millega tuli Ludwig V-le välja maksta ka lubatud kaasvara, 12 000 marka ehk 2,8 tonni hõbedat. Et seda summat Taani kuningal polnud, panditi Ludwig V-le veimevaka katteks rida Eestimaal asuvaid mõisaid. Christopher II surma järel andiski Otto 1333. aastal oma noorema venna Valdemari nõusolekul markkrahv Ludwig V-le kaasavara asemel kogu Eestimaa, loobudes ühtlasi siin igasugustest õigustest. 1338. aastal aga Valdemar, saanud täisealiseks, võttis enesele nii Taani kuningriigi kui ka Eestimaa hertsogkonna pärija tiitli. Kõigest sellest lähtudes oli 1330. aastate lõpuks Eestimaale terve rida õigusjärgseid pretendente: Knut Porse pärijad, eeskätt muidugi Rootsi kuningas Magnus VII; aga samuti Brandenburgi markkrahv Ludwig V ning eelkõige muidugi Christopher II noorim poeg Valdemar IV.

Tegelik olukord Eestimaa hertsogkonnas kujunes aga selliseks, et pärast kuningas Christoffer II surma 1332. aastal polnud Taani riigil 8 aasta jooksul kuningat. Otto, kes oli troonipärimise järjekorras esimene, ei soovinud aga kuningakrooni vastu võtta. 1332. aasta sügisel loobus Taani kuninga asehaldur Tallinnas capitaneus Marquard Breide kroonile kuulunud Tallinna ja Narva linnustest Liivimaa ordu kasuks ning sõlmis orduga ühtlasi vastastikuse mittekallaletungilepingu.

 
Vana-Liivimaa maaisandate valduste piirid 1343

Vältimaks Knut Porse pärija, Rootsi ja Norra kuninga Magnus Erikssoni (kes kogus jõudu Läänemere-äärsetel aladel ja oli juba saanud Taanilt Skåne, temale kuulusid nii Turu kui Viiburi) nõudeid aladele, tunnistas Taani kuningas (1340–1375) Valdemar IV 1340. aastal oma venna Otto poolt 1333. aasta kinnitust anda Eestimaa Saksa-Rooma keiser Ludwig IV pojale Brandenburgi markkrahvile Ludwig V-le kaasavaraks. Brandenburgi Ludwigil puudus ilmselt huvi Eestimaa vastu, kuid Liivimaa ordu juba kaua ihaldanud uusi valdusi Liivimaal. Kuid Liivimaa ordul polnud selleks mingit õiguslikku alust. Eestimaa hertsogil Valdemaril, oli aga vaja raha nii riigi kokkuostmiseks kui vana kaasavaravõla tasumiseks. Taani valitsejanna Margrete I (1305–1340) surma järel aga jäi kavandatud tehing Valdemar IV-Brandenburgi Ludwig V-Liivimaa ordu teostamata. Tallinna jäid endiselt resideerima Taani asevalitseja ning Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop.

1343. aastal pärast Jüriöö ülestõusu, mille Liivimaa ordu veriselt maha surus, läksid Liivimaa ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas: Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani kuningas Valdemar IV müüs 29. augustil 1346, pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347. aastal Liivi ordule.

Valdemar IV sai Maarjamaa (jumalaema maa) müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama palverännaku pühasse paika.

Taani valdused Eestis 16. sajandil

muuda

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

1559. aasta sügisel müüs Saare-Lääne piiskop Johannes von Münchhausen Saare-Lääne piiskopkonna 30 000 taalri Taani kuningas Frederik II-le, kes andis selle oma vennale hertsog Magnusele. Järgmise aasta 15. aprillil saabus Magnus Kuressaarde ja kuulutas enda Saare-Lääne piiskopiks.

1560. aastal, kui Ivan IV oli ligi pool Liivimaad vallutanud ning Liivi ordu osutus võimetuks vastupanu osutama, otsustas Tallinna piiskop Moritz Wrangel oma piiskopikoha Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopi Johann von Münchhauseni eeskujul hertsog Magnusele maha müüa.

1561. aastal saatis Taani kuningas kuningliku nõuniku asehalduri ülesannetes, Magnuse välispoliitikas tehtud vigade tõttu tema tegevust kontrollima, ning andis ühtlasi nii sõjaväe juhtimise, kui kohaliku välispoliitilise tegevuse asehalduri kätte. Selle sammuga seoti Saare-Lääne piiskopkond riigiõiguslikult Taani kuningriigiga. 1562. aastal kehtestati Saaremaal Taani protestantlik kirikuseadus. 1563. aasta teisel poolel müüs Maasilinna endine ordu foogtkonna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff oma valduses olevad maad Taanile. 1563. aastal sai Kuressaare alevik Saare-Lääne piiskopilt hertsog Magnuselt endale linnaõigused.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja lõpetanud Stettini rahulepingu tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse, kuni Brömsebro rahuni (1645), kuid Rootsi valdusse läks Lääne-Eesti.

Taani võimu all kujunes Saaremaa aadlist omaette Saaremaa rüütelkond, kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist maapäeva ja maanõunike kaudu.

Kahekümneviieaastane sõda

muuda

1570. aastal puhkes Kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel ning Moskva tsaaririik üritas Liivimaal rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV (Ivan Julm) kutsus troonile Taani kuninga Frederik II venna hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. 1570. aasta märtsis loobus aga Magnus Taani kuninga toetusest ja vandus truudust Moskva tsaarile Ivan IV-le saades vastutasuks Liivimaa kuninga tiitli.

Taani valdused Eestis 17. sajandil

muuda

Pärast Liivi sõda jäi Taanile Saaremaa, kuid aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke.

 
Brömsebro rahuga Rootsile läinud alad (kaardil kollasega, Halland punasega)

Taani-Rootsi sõja (16431645) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Moritz Brandis, Chronik, oder, älteste Livländische Geschichte, nebst den ältesten Ritter- oder Lehn-Rechten. Riga, Leipzig 1842, S. 39
  2. Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia. Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186–1986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195
  3. Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu, Tülikas legaat – Albert Suerbeeri konflikt Lundi peapiiskopi Uffega, Tallinna Linnamuuseumi ajaveeb (vaadatud 29.04.2024)
  4. Mihkel Aitsam. Rahutused Rae mõisas, Päewaleht, nr. 132, 16 mai 1939
  5. Kersti Markus, Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale, Acta Historica Tallinnensia 10, 2006, lk 7
  6. Vahtre 1980, lk 33–34
  7. "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 66
  8. III Õigusteadlaste päev, Tartus, 23. ja 24. aprillil, Ajakiri Õigus, 1924 a. Nr 4, 5. aastakäik, lk 83

Välislingid

muuda

Kirjandus

muuda