Brandenburgi mark

Brandenburgi mark (saksa keeles Mark Brandenburg, ka Markgrafschaft Brandenburg) oli Saksa-Rooma keisririigis aastail 11571815 eksisteerinud mark. Brandenburgi marki valitsesid markkrahvid, kes alates 1356. aastast olid ka kuurvürstid.

Brandenburgi mark
saksa keel Mark Brandenburg
Markgrafschaft Brandenburg
Vapp
Brandenburgi margi vapp
Brandenburg
1417. aastast Berliin
Brandenburgi mark 1320. aasta paiku
Euroopa poliitiline kaart 12. sajandil. Pisipildil Welfide, Askania ja Hohenstaufenite valdused Põhja-Euroopas 1176. aastal

1320. aastani olid Brandenburgi margis võimul Askania, 1320–1373 Wittelsbachide, 1373–1415 Luxemburgide ning 1415–1815 Hohenzollernite dünastia liikmed.

Mark piirnes põhjas Mecklenburgi, kirdes Pommeri ja Pomerelleniga, idas Poola kuningriigiga, kagus Sileesiaga, lõunas Lausitzi, edelas Meißeni markkrahvkonna ning läänes Saksa-Rooma riigi valdustega.

Ajalugu

muuda

Varasem ajalugu

muuda

8. sajandil asusid piirkonda elama lääneslaavlased vendid. 10. sajandi algul rajati katoliiklikud Brandenburgi ja Havelbergi piiskopkonnad, mis olid Mainzi peapiiskopkonna sufragaanid. Saksa kuningas (919–936) ja Saksimaa hertsog Heinrich I vallutas Brandenburgi alad aastail 928929 ning sundis sealsed lääneslaavlastest hõimud andamit maksma. Brandenburgi alad kuulusid Saksi Idamarki, mida valitses markkrahv Gero. Gero surma järel 965. aastal jagunes mark mitmeks väiksemaks osaks, Saksi Idamargi põhjapoolsetest aladest kujunes Saksi Idamark (Ostmark). 983. aastal asusid omavahel liitunud lääneslaavi hõimud mässama ja vabanesid sakslaste võimu alt. Saksa-Rooma riigi edasitung sealsete slaavi hõimude asualadele peatus kuni 11. sajandi keskpaigani.

Brandenburgi margi asutamine ja Askania dünastia

muuda

1127. aastal sai hevellide valitsejaks vürst Pribislav. Temaga oli heades suhetes Askania dünastiast pärit mõjuvõimas Albrecht Karu. Albrechtile kuulusid ulatuslikud valdused Põhja-Saksimaal ning ta soovis oma valdusi veelgi laiendada. 1134. aastal nimetas keiser Lothar III Saksimaa hertsogi Albrechti Nordmarki markkrahviks. Kui Albrecht oli end Nordmarkis kindlalt kehtestanud, sõdis ta kolm aastat paganatest vendi slaavlaste vastu. Nende kristlusse sundimine oli 1147 toimunud vendi ristisõja eesmärk ja selles sõjas osales Albrechtki. Diplomaatilised meetmed olid aga edukamad. Viimase vendi (hevelli) soost Brandenburgi vürsti Pribislaviga tehtud kokkuleppega tagas Albrecht selle piirkonna endale, kui Albrechti oma järeltulijaks määranud lastetu vürst 1150 suri. Võttes endale tiitli Brandenburgi markkrahv, survestas ta paganatest vende, laiendas oma marki, julgustas sakslaste rännet ja rajas oma kaitse aluseid piiskopkondi. Albrecht võttis üle Pribislavi residentsi Brandenburgi linnuse ning asus ehitama Spandau linnust. Paganatest hevellid ei pooldanud Albrechtit oma valitsejana. Jaxa Köpenickist, kes oli ilmselt Pribislavi sugulane, vallutas poolakate abiga tagasi Havellandi ning ka selle keskuse Brandenburgi linnuse. Albrecht Karu vallutas 1157. aastal Brandenburgi linnuse omakorda tagasi. Nordmarki ja teiste enesele alluvate valduste baasil asutas ta 1157 Brandenburgi krahvkonna ning nimetas end Brandenburgi markkrahviks.

Esialgu hõlmas markkrahvkond vaid Havellandi ja Zauche piirkonda. Järgnenud 150 aasta jooksul liitsid Askania dünastiast valitsejad Brandenburgi margiga ka Uckermarcki, Teltow' ja Barnimi piirkonna, samuti Neumarki.

Albrecht Karu kutsus piirkonda uusasukaid, kes tulid peamiselt Altmarkist, Harzist, Flandriast ning Rheinlandist. 1160. aastatel saabus Elbe ja Haveli jõe äärde hollandi ja flaami koloniste. Albrecht Karu suri 1170. aastal ja võimule sai tema poeg Otto.

Askania dünastia valitsusajal püüti Brandenburgi marki laiendada kirde suunas, eesmärgiga saada Pommeri kaudu ühendus Läänemerega. See viis konfliktini Taaniga. Pärast Bornhövedi lahingut, milles Taani vägi sai hävitava kaotuse osaliseks, kasutas markkrahv Johann I võimalust hõivata Pommeri. Keiser Friedrich II andiski 1231. aastal Pommeri läänina Brandenburgi markkrahvile.

1250. aastal liideti Brandenburgi margiga Uckermarck.

1320. aastal suri viimane Askania dünastiast pärinev Brandenburgi markkrahv Heinrich II ning Brandenburgi mark läks 1323. aastal Wittelsbachi dünastia Baieri haru valitsemise alla.

Askania soost Brandenburgi markkrahvid

muuda
Nimi Valitsemisaeg Sugulus
Albrecht I Karu 1134/1157–1170
Otto I 1170–1184 Eelneva poeg
Otto II Helde 1184–1205 Eelneva poeg
Albrecht II 1205–1220 Eelneva vend
Johann I
Otto III Vaga
1220–1266
1220–1267
Eelneva pojad
Johann II
Otto IV Noolega
Konrad I
Heinrich I Maata
1266–1281
1266–1308
1266–1304
1266–1318
Johann I pojad
Johann III
Otto V Pikk
Albrecht III
Otto VI Lühike
1267–1268
1267–1298
1267–1300
1267–1303
Otto III pojad
Konrad II 1281–1319 Johann II poeg
Hermann 1298–1308 Otto V poeg
Johann IV
Waldemar
1304–1305
1304–1319
Konrad I pojad
Johann V 1308–1317 Hermanni poeg
Heinrich II Laps 1318–1320 Heinrich I poeg
Brandenburgi mark läks aastal 1323 Wittelsbachide kätte.

Wittelsbachid

muuda

Wittelsbachide dünastiast pärinev keiser Ludwig IV, kes oli markkrahv Heinrich II onu, andis 1323. aastal Brandenburgi oma vanimale pojale Ludwig I-le. 1325. aastal mõrvati praost Nikolaus von Bernau ning Brandenburg pandi paavstliku interdikti alla. 13281333 oli Ludwig sõjas Pommeriga, mida ta enese lääniks pidas. 1347. aastal suri keiser Ludwig IV ning Brandenburgis ilmus välja Vale-Waldemar, petis, kes väitis end olevat surnuks peetud markkrahv Waldemar. Vale-Waldemar kuulutati 1348. aastal keiser Karl IV poolt uueks markkrahviks. 1350. aastal tunnistati ta petiseks ja Ludwig I sai taas markkrahviks. 1351. aastal andis Ludwig I Brandenburgi margi oma vennale Ludwig II-le, nõudes vastutasuks ainuvõimu Ülem-Baieris.

1356. aasta kuldbulla järgi sai Brandenburgi markkrahv kuurvürstiks ja valitses Brandenburgi kuurvürstiriiki (Kurfürstentum Brandenburg). 1365. aastal suri Ludwig II ning võim läks tema vennale Otto V-le. Too müüs 1367. aastal keisrile Alam-Lausitzi ja kaotas Wałczi linna Poola kuningriigile.

Luksemburgid

muuda
 
Brandenburgi markkrahvkonna vapp 15. sajandil ilmunud teoses "Scheiblersches Wappenbuch"

14. sajandi teisel poolel üritas Karl IV Luksemburgi dünastiast Brandenburgi markkrahvkonda oma suguvõsa valdusse saada. Brandenburgi kuurvürstikoht oleks Luxemburgidel, kellele kuulus juba Böömi kuurvürsti positsioon, aidanud kindlustada enda Saksa-Rooma riigi keisriks valimist. 1373. aastal ostis Karl IV Otto V-lt 500 000 kuldna eest Brandenburgi margi. Markkrahviks määras ta oma alaealise poja Wenzeli, kelle nimel ta ise valitsema asus. Karl tegi Tangermünde linnusest Brandenburgi kuurvürsti residentsi.

Määrimaa Jobsti valitsusajal läks Neumark Saksa ordule. Wittelsbachide ja Luxemburgide valitsusajal vähenes markkrahvide võim ning kasvas kohalike aadlike mõju.

 
Hohenzollernite Brandenburgi markkrahvkond 1600 (punane), Brandenburgide markkrahvide valduste laienemine kuni 1688 (roosa)

Hohenzollernid

muuda

1411. aastal nimetas Saksa kuningas Sigismund von Luxemburg Nürnbergi linnusekrahvi Hohenzollerni Friedrich VI, kes oli 1410. aasta kuningavalimise ajal avaldanud Sigismundile toetust, Brandenburgi margi ülempealikuks ja haldajaks (Oberster Hauptmann und Verwalter der Marken). Kohalik aadel, eelkõige Quitzow' suguvõsa, oli Friedrichi valitsejaks määramisele vastu. Friedrich surus aadlike ülestõusu maha ja konfiskeeris mõnede aadlike vara. 1414. aastal andsid Brandenburgi seisused Tangermündes Friedrichile truudusvande. 1415. aastal nimetati Friedrich Konstanzi kirikukogul kuurvürstiks ja 1417. aastal markkrahviks.

 
Brandenburg-Preisimaa aastal 1688 (tumepunane: Brandenburg aastal 1600)

Friedrich viis oma residentsi Tangermündest Berliini. 1425. aastast täitis Brandenburgi markkrahvi kohuseid Friedrichi poeg Johann Alkeemik, kuid Friedrich jäi edasi kuurvürstiks. 1437. aastal sai markkrahviks Friedrichi teine poeg Friedrich Raudne, kes isa surma järel 1440. aastal sai ka kuurvürstiks.

Prenzlau rahulepinguga (1472) sai Brandenburgi valitseja Albrecht III Achilles Pommeri hertsogiriigilt Uckermarki piirkonna ning see liideti Brandenburgi valdustega, ülejäänud Pommeri-Stettini piirkond tunnistas end Brandenburgi vasalliks.

1473. aastal kuulutas Albrecht III Achilles Brandenburgi valdused Dispositio Achilleaga jagamatuks valduseks, mis pärandati jagamatult vanemale järglasele.

Hohenzollernitest Brandenburgi markkrahvid

Brandenburgi ja Preisimaa personaalunioon

muuda

Preisimaa hertsogiriiki valitsesid hertsog ja tema nõukogu, teatud mõju oli ka Königsbergi linnal. Hertsogkonna valitsemiskorralduses toimus olulisi muutusi 1560. aastatel, kuna hertsog Albrechti vanadusnõtruse tõttu haaras nõukogu 1566. aastal Poola kuninga toetusel võimu enda kätte. Nõukogu juhtiv roll jätkus ka järgnevatel aastatel, kuna uus hertsog Albrecht Friedrich oli esialgu alaealine, hiljem osutus aga nõrgamõistuslikuks.

Alates 1577. aastast valitsesid Preisimaad administraatorid, kes asusid nõukogu võimu nõrgendama. Lõplikult läks see korda pärast 1618. aastat, kui Preisimaa hertsogiteks said Hohenzollernitest Brandenburgi kuurvürstid, seetõttu olid Brandenburgi mark ja Preisi hertsogiriik edaspidi personaalunioonis.

Brandenburg-Preisimaa

muuda
  Pikemalt artiklis Brandenburg-Preisimaa

Brandenburg-Preisimaa (saksa keeles Brandenburg-Preußen) on historiograafiline nimetus Brandenburgi margi Hohenzollernite varauusaegsele valdusele aastatel 1618–1701.

Vaata ka

muuda