Albrecht Achilles

Albrecht III (9. november 1414 – 11. märts 1486) oli Brandenburgi kuurvürst 1471. aastast kuni oma surmani, kolmas Hohenzollernite dünastiast. Luigeordu liikmena sai ta lisanime Achilles oma rüütellike omaduste ja vooruste tõttu. Ta valitses ka Frangimaa Ansbachi (1440. aastast) ja Kulmbachi (1464. aastast) vürstkondi (kui Albrecht I).

Albrecht Achillesi portree, St. Gumbertus (1484)

Lapsepõlv ja noorus

Albrecht sündis Brandenburgi Tangermünde residentsis Nürnbergi linnakrahvi Friedrich I ja selle naise Elisabethi kolmanda pojana. Tema isa oli Brandenburgi valitseja; mõni kuu pärast Albrechti sündi andis Luksemburgist keiser Sigismund Konstanzi kirikukogul Friedrich I-le kuurvürstitiitli.

Pärast mõnda aega keiser Sigismundi õukonnas veetmist võttis Albrecht osa Hussiitide sõdadest ja abistas seejärel Sigismundi järglast, Habsburgist kuningat Albrecht II hussiitide ja nende Poola liitlaste vastu. 1435. aastal käisid tema ja ta vanem vend Johann palverännakul Jeruusalemmas.

Valitsemine Frangimaal

Pärast isa surma 1440. aastal toimunud territooriumi jagamisel sai Albrecht Ansbachi vürstkonna, samas Johann hakkas valitsema kui Brandenburgi kuurvürst. Ehkki Albrechti vahendid olid napid, asus ta peagi juhtivale kohale Saksa vürstide seas ja oli eriti silmapaistev linnade omavalitsuse saamise katsetele vastu panemisel.

Sellest hoolimata ebaõnnestusid Albrechti plaanid tema valitsemise ajal endine Frangimaa hertsogkond uuesti ühendada: 1443. aastal moodustas ta liidu, mis oli suunatud peamiselt Riigilinn Nürnbergi vastu, mille üle tema isa oli varem kasutanud linnakrahvi õigusi. Alles 1448. aastal leidis ta rünnaku ettekäände. Pärast esialgseid sõjalisi õnnestumisi Esimeses markkrahvisõjas sai ta lüüa Pillenreuther Weiher lahingus, mille tulemusel sõlmiti Bambergi leping (22. juunil 1450), mis sundis Albrechti tagastama kõik vallutatud territooriumid ja tunnistama Nürnbergi ja sellega seotud linnade sõltumatust.

Albrecht toetas Habsburgist keiser Friedrich III-t tema võitluses vürstidega, kes soovisid reforme Saksa-Rooma riigis, ja sai vastutasuks selle lojaalsuse eest Friedrichilt palju soosingumärke, sealhulgas ulatuslikud kohtuõigused, mis äratasid naabervalitsejate seas märkimisväärset ärritust.

1457. aastal korraldas Albrecht oma vanema poja Johanni ja Tüüringi maakrahvi Wilhelm III tütre Margarete abielu. Katse abielu kaudu Hohenzollernitele troone kindlustada nurjus ja sarnane saatus tabas Albrechti püüdlusi taaselustada oma kasuks Frangimaa hertsogi kehtetu tiitel.

Vürstiriikide seas reformi küsimuses valitsenud teravad erimeelsused kulmineerusid Baieri sõjaga aastatel 1459-1463, kui Albrecht oli silmitsi liiduga, mida juhtisid Pfalzi kuurvürst Friedrich I ja tema Wittelsbachist nõbu Baieri-Landshuti hertsog Ludwig IX. Ehkki ta sai võitluses lüüa, jätkas Albrecht võitlemist vürstliku Würzburgi piiskopi Rudolf II vastu ja sõlmis isegi liidu oma endise vaenlase Böömimaa kuningaga Jiří Poděbradyst, samm, mille tõttu paavst Paulus II ta kirikuvande alla pani.

Kuurvürst Albrecht Achilles, 17. sajandi gravüür

Albrecht elas alaliselt Ansbachis 1460. aastast; ta päris ka Kulmbachi vürstkonna pärast oma venna Johanni surma 1464. aastal.

Brandenburgi kuurvürst

1471. aastal sai Albrechtist Brandenburgi kuurvürst, kuna tema elusolev vend, kuurvürst Friedrich II, astus aasta varem tagasi. Nüüd kogu Hohenzollernite valduse ainuvalitsejana tegeles ta peagi aktiivselt nende haldamisega. 1472. aasta Prenzlau lepinguga lõpetas ta Stettini pärilussõja, tuues ka Pommeri hertsogkonna oma ülemvõimu alla.

Olles kinnitanud oma õiguse kehtestada margis veinimaks, andis ta 1473. aasta veebruaris välja Dispositio Achillea, millega määrati, et Brandenburgi markkrahvkond peab päranduma tervikvarana vanemale pojale, nooremad pojad aga saavad perekonna Frangimaa valdused. Pärast asjatut abielu sobitamist ühe oma poja ja hertsog Charles Südi tütre ja pärijanna, Burgundia vürstinna Marie vahel, andis Albrecht Brandenburgi valitsemise üle oma vanemale pojale Johann Cicerole ja läks tagasi oma Frangimaa valdustesse.

Pärast seda nõudsid Albrechti põhitähelepanu keisririigi asjad. Raskelt haigena võttis ta osa 1486. aasta keisrivalimisest, mis valis Frankfurdi toomkirikus Habsburgist Maximiliani Roomlaste kuningaks. Mõned nädalad hiljem, märtsis, Albrecht suri, olles ikka veel Frankfurdis; ta maeti Heilsbronni kloostri kirikusse Ansbachi lähedal. Ta jättis maha märkimisväärse hulga varandust.

Pere ja lapsed

Albrecht ja tema teine naine Saksimaa Anna (u.1625)

Albrecht oli kaks korda abielus. Esmalt abiellus ta 12. novembril 1446 Badeni markkrahvi Jakob I ja Katharina von Lothringeni tütre Margaretega. Sellest abielust sündisid järgmised lapsed:

1. Wolfgang, sündis ja suri 1450. aastal
2. Johann Cicero (1455–99)
3. Friedrich, suri noorelt
4. Ursula (25. september 1450 – 25. oktoober 1508)
5. Elisabeth (29. oktoober 1451 – 28. märts 1524)
6. Margarete (18. aprill 1453 – 27. aprill 1509)

Margarete suri 24. oktoobril 1457 ja 1458. aastal abiellus Albrecht Saksimaa Friedrich II ja Austria Margarete tütre Annaga. Nende lapsed olid:

1. Friedrich (1460–1536)
2. Amalie (1. oktoober 1461 – 3. september 1481)
3. Anna, sündis ja suri 1462. aastal
4. Barbara (30. mai 1464 – 4. september 1515)
5. Albrecht, sündis ja suri 1466. aastal
6. Sibylle (31. mai 1467 – 9. juuli 1524)
7. Siegmund (27. september 1468 – 26. veebruar 1495)
8. Albrecht, sündis ja suri 1470. aastal
9. Georg (30. detsember 1472 – 5. detsember 1476)
10. Dorothea (12. detsember 1471 – 13. veebruar 1520)
11. Elisabeth (8. aprill 1474 – 25. aprill 1507)
12. Magdalene (29. juuli 1476 – enne 4. veebruari 1480)
13. Anastasia (14. märts 1478 – 4. juuli 1534)

Tema laste dünastilised abielud

1474. aastal andis Albrecht oma tütre Barbara naiseks hertsog Henryk XI Głogowskile, kes jättis oma valdused pärast surma 1476. aastal oma lesele järglusõigusega tema perekonnale; sellise korralduse vastu oli Henryku sugulane, hertsog Jan II Szalony. Ungari kuninga Mátyás Hunyadi abiga tungis Jan II Szalony Brandenburgi ja pomoraanid kasutasid võimalust mässuks. Neil asjaoludel naasis Albrecht 1478. aastal Brandenburgi, sundis pomoraane tema ülemvõimu tunnistama ja tagas 1482. aastal pärast sihikindlat võitlust osa hertsog Henryku maadest oma tütrele.

Eelnev Friedrich I	Brandenburg-Ansbachi markkrahv 1440–1486	Järgnev Friedrich II
Eelnev Johann "Alkeemik"	Brandenburg-Kulmbachi markkrahv 1457–1486	Järgnev Siegmund
Eelnev Friedrich II	Brandenburgi kuurvürst 1471–1486	Järgnev Johann Cicero