Lausitz (ülemsorbi keeles Łužica, alamsorbi keeles Łužyca, Sorbimaa, käibel on eesti keeles ka vaste Lusaatia[1]) on ajaloolis-geograafiline piirkond, mille põhiosa asub Saksamaal tänapäeva Saksimaa liidumaa idaosas ja Brandenburgi lõunaosas vastu Poola ja Tšehhimaa piiri.

Lausitzi asukoht Euroopas

Lausitzi pindala on umbes 11 000 km² ja seal elab 1,4 miljonit inimest. Suurimad linnad on Cottbus (103 tuhat elanikku), Görlitz, Hoyerswerda ja Bautzen (kõigis 40 000 – 60 000 elanikku).

Lausitzis on hulgaliselt üle 700 meetri kõrgusi mägesid. Neist kõrgeim on 793 meetri kõrgusele merepinnast ulatuv Lausche Saksamaa ja Tšehhi piiril.

AjaluguRedigeeri

 
Alam-Lausitzi ja Gero margi alad 965
 
Germaanlaste-slaavlaste-ungarlaste asualad u 1000. aastal Kesk-Euroopas

Enne piirkonna ristiusustamist elasid Lausitzis lääneslaavlased, tänapäeva sorbide eellased. Aastal 1031 Poolaga sõlmitud lepingu kohaselt läks Alam-Lusaatia piirkond Saksa-Rooma riigi Saksamaa kuningriigi Saksimaa hertsogiriiki, Lausitzi margina ja hakkas pikapeale saksastuma.

  Pikemalt artiklis Drang nach Osten

Ülem-Lausitz (Horní Lužice), liidendati Böömi kuningas Jan Lucemburský poolt Tšehhi kuningriigiga aastal 1319 (Bautzen) ja 1329 (Görlitz), ning Alam-Lausitz (Dolní Lužice), endine Lausitzi mark, omandati Jani poja Karel IV poolt Brandenburgi markkrahvilt Otto V aastal 1367.

Ferdinand II kaotas Lausitzid 1635. aasta Praha rahuga Saksimaa kuurvürstile.

Teise maailmasõja järel asustati piirkonda ümber Tšehhist Sudeedimaalt ja Poolast sakslased. Tänapäeval on sorbi keele oskajaid 20 000 – 30 000 ja selle kasutusala on viimase viiekümne aastaga tugevasti ahenenud.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri