Mark (territoorium)

Mark viitab piirimaaga sarnasele piiriäärsele alale, nagu Walesi margid, piirialad Inglismaa ja Walesi vahel. Frangi Karolingide ajal laienes sõna kasutamine üle Euroopa.

Erinevalt puhvertsoonist on mark tavaliselt ühe riigi võimu all ja kindlustatud kaitseks naaberriigi vastu. Mark on üldiselt piiritletud sama või sarnase maa-alaga, nagu krahvkond, kuid eristub teistest krahvkondadest selle erilise asukoha tõttu riigi piiril. Erinevalt tavalistest krahvkondadest, mille üle valitsesid krahvid, valitsesid markide üle (vähemalt teoorias) aadlikud tiitliga marquess (inglise), marquis (prantsuse või šoti), markkrahv (Markgraf) või aadlikud vastava tiitliga (teised Euroopa riigid). Inglismaal ja Šotimaa võeti tiitel siiski kasutusele kui viis uute tiitlite juurutamiseks aadelkonna seas. Keskajal võisid need isandad Walesi või Šotimaa markides olla hertsogid, krahvid või parunid või isegi ei omanud tiitlit. Tiitlikandja naist või naist, kes ise kannab tiitlit, pöördutakse vastavalt marchioness, marquise või markkrahvinna.

Nimi Denmark säilitab tänapäevani vanapõhja sõnu merki ("piir"), mörk ("puit", "mets"). Pärast anšlussi andis Natsi-Saksamaa valitsus Austriale vana nime "Ostmark".

 Pikemalt artiklis Markide loend

Etümoloogia muuda

Frangi sõna marka ja vanainglise sõna mearc tulevad mõlemad germaani algkeele sõnast *marko (vanapõhja merki "piir, märk" ja mörk "piirimaa, mets"), tähistades piirimaad kahe võimukeskuse vahel. Anglosakside kuningriik Mercia on saanud nime läänesaksi sõnast mearc "margid", mis antud juhul viitas selgelt territooriumi asukohale anglosakside piirimaal romanobrittidega läänes. Näib, et vanainglise sõna "mark" tähendas "piir" või "piirimärk" ja tähendus kujunes hiljem mõisteks "märk üldiselt", "märki kujutav jäljend või jälg".

Germaani sõna tuleneb lõppkokkuvõttes indoeuroopa algkeele tüvest *mereg-, mis tähendab "serv, piir". Tüvi *mereg- on andnud armeenia marz ("piir, maa"), ladina margo ("margin"), vanaiiri mruig ("piirimaa") ja pärsia marz ("piir, maa").

Frangi riik ja järglasriigid muuda

Marca Hispánica muuda

  Pikemalt artiklis Hispaania mark

Pärast mõningaid algseid tagasilööke julges Karl Suure poeg Ludwig minna Septimaania provintsi taha ja võttis aastal 801 maurist emiirilt Barcelona. Nii asutas ta tugipunkti piirimaale frankide ja mauride vahel. Karolingide "Hispaania mark" (Marca Hispánica) sai puhvertsooniks, mida valitses Barcelona krahv. Tal olid omad ääremaad, millest igaüht valitses väiksem miles koos relvastatud teenritega, kes teoreetiliselt vandusid truudust läbi krahvi keisrile või, väiksema riigitruudusega, selle Karolingidest ja Ottoonidest järglastele. Sellisel territooriumil oli catlá ("kastellaan" või lossiisand) alal, mida suuresti määras päevane ratsaretk, ja piirkond sai tuntuks, nagu Kastiilia hiljem, kui "Catalunya". Krahvkonnad Püreneedes, mis ilmusid 9. sajandil kui Barcelona krahvide apanaažid, olid Cerdanya, Girona ja Urgell.

9. sajandi alguses kehtestas Karl Suur uut liiki maavalduse, aprisio, mis korraldas keiserlikku maad mahajäetud aladel, ja millega kaasnesid eriõigused ja privileegid, mis tõi kaasa teatavat tegevusvabadust. Ajaloolased tõlgendavad aprisiot nii feodalismi alusena kui ka majanduslikus ja sõjalises mõttes kui mehhanismi asunike meelitamiseks tühjenenud piirialadele. Sellised isemajandavad maaomanikud aidanuks krahve relvastatud meeste pakkumisega frankide piirimaa kaitsel. Aprisiod (esimesed olid Septimaanias) pärinesid otse Karolingide kuningalt ja nad kindlustasid truudust keskvõimule, vastukaaluks kohalikule võimule, mida harrastasid võimsad markkrahvid.

Kuid ühendusteed olid vaevalised ja võimukeskus oli kaugel. Primitiivsed feodaalüksused arenesid iseseisvateks ja põllumajanduslikeks, igaüht neist valitses väike pärilik sõjaline eliit. Jada Kataloonias näitab mustrit, mis tekkis kõigis markides sarnaselt. Krahvi nimetas kuningas (aastast 802), nimetamise korraldasid tugeva krahvi (Sunifred) pärijad ja nimetamine muutus formaalsuseks, kuni positsioon kuulutati pärilikuks (897) ja siis kuulutas krahvkond enda sõltumatuks (Borrell II poolt aastal 985). Igal sammul eelnes de facto situatsioon de jure kinnitusele, mis ainult sätestas sündinud tõsiasja. See on feodalism suuremal maal.

Teatud krahvid püüdlesid iseloomulikult frangi (germaani) tiitlile "Hispaania margi markkrahv".

Varajane Andorra ajalugu pakub teise sellise puhverriigi üsna tüüpilise karjääri (ainus Hispaania margi tänapäevane järglane Püreneedes).

Prantsusmaa muuda

Prantsusmaa provints Marche (oksitaani la Marcha), mõnikord Marche Limousine, oli algselt väike piiriala osaliselt Limousinis ja osaliselt Poitous.

Selle pindala kasvas 13. sajandi kestel ja jäi samaks kuni Prantsuse revolutsioonini. Marche piirnes põhjas Berryga, idas Bourbonnaisi ja Auvergne'iga; lõunas Limousini endaga ja läänes Poitouga. See hõlmas suurema osa tänapäevasest Creuse'i, märkimisväärse osa põhjapoolsest Haute-Vienne'i ja osakese Indre'i departemangust, kuni Saint-Benoît-du-Saultini. Selle pindala oli umbes 1900 km²; selle pealinn oli Charroux ja hiljem Guéret, ja selle teiste linnade hulgas olid Dorat, Bellac ja Confolens.

Marche ilmus eraldi läänina esmalt umbes 10. sajandi keskel, kui Akvitaania hertsog Guillaume III andis selle oma vasallile Bosole, kes võttis krahvitiitli. 12. sajandil läks see Lusignani perekonnale kuni lastetu krahvi Gui I de Lusignani surmani aastal 1303, kui selle hõivas kuningas Philippe IV. Aastal 1316 tehti sellest apanaaž tema nooremale pojale printsile, hiljem kuningale Charles IV-le ja mõni aasta hiljem (1327) läks see Bourbonide kätesse. Armagnaci perekond hoidis seda aastatel 1435–1477, siis läks see tagasi Bourbonidele, ja aastal 1527 hõivas selle kuningas François I ja sellest sai osa Prantsuse kuninga domeenist. See jagati Haute-Marche (s.o "Ülem-Marche") ja Basse-Marche (s.o "Alam-Marche"), millised eksisteerisid kuni 17. sajandini. Aastast 1470 kuni revolutsioonini oli provints Pariisi parlementi haldusalas.

Vaata Marche krahvkond.

Mitmed Prantsusmaa kommuunid on sarnaste nimedega:

Saksamaa ja Austria muuda

Germaani hõimud, keda roomlased kutsusid markomannideks, ja kes võitlesid 1. ja 2. sajandil roomlaste vastu, olid lihtsalt "mehed piirimaalt".

Margid olid Karolingide impeeriumis loodud territoriaalsed organisatsioonid piirimaal ja olid Saksa-Rooma riigis pikka aega puhtalt harjumuspärased nimetused. Tänapäeva saksa keeles tähistab "Mark" maatükki, mis ajalooliselt oli piirimaa, nagu järgnevates nimedes:

Karl Suure asutatud margid muuda

Hilisemad keskaegsed margid muuda

Muu muuda

Habsburgide keisririik muuda

Vaata sõjaväestatud piiriala, Horvaatia sõjaväestatud piiriala, Slavoonia sõjaväestatud piiriala

Itaalia muuda

Tänapäevase Itaalia piirkonna kohta vaata Marche.

Karolingide perioodist edasi hakkas nimetus Marca ilmuma Itaalias, esmalt Marca Fermana Picenumi mägises osas, Marca Camerinese kaugemal põhjas, sealhulgas osa Umbriast, ja Marca Anconitana endises Pentapolises (Ancona). Aastal 1080 anti Marca Anconitana annetusena Robert Guiscardile paavst Gregorius VII poolt, kellele krahvinna Matilde loovutas Camerino ja Fermo margid. Aastal 1105 andis keiser Heinrich IV Wernerile kolme margi territooriumi, nime all Ancona mark. See läks hiljem veel kord tagasi kirikule ja seda valitsesid paavsti legaadid osana Kirikuriigist. Marche sai Itaalia kuningriigi osaks aastal 1860. Pärast Itaalia ühinemist 1860. aastatel kontrollis Austria-Ungari veel territooriumi, mida Itaalia rahvuslased pidasid Itaalia osaks. Üks nendest territooriumidest oli Austria Rannikumaa, mida Itaalia rahvuslased hakkasid selle asukoha tõttu ja trotsist vihatud Austria-Ungari keisririigi vastu kutsuma Julia mark.

Marche korrati miniatuursel tasemel, ümbritsedes paljusid väikseid Risorgimento-eelse Itaalia riigikesi veel väiksemate sõltlasalade ringiga nende piiridel, mis kujutasid endast territoriaalseid marche väiksemal kujul. Mantova hertsogkonna kaart aastast 1702 näitab sõltumatute, kuigi sotsiaalselt ja majanduslikult sõltuvate väikeste territooriumide rida alates Castiglione vürstkonnast loodes üle Mirandola hertsogkonna lõunas ja Mantova kagus: Bozzolo, Sabbioneta, Dosolo, Guastalla isandad, Novellara krahv.

Ungari muuda

Keskaegses Ungaris võib gyepű ja gyepűelve süsteemi (kehtiv kuni 13. sajandi keskpaigani) pidada markideks, isegi kui selle organisatsioonis oli suuri erinevusi võrreldes Lääne-Euroopa feodaalmarkidega. Muu hulgas ei kontrollinud gyepű markii.

Gyepű oli maariba, mis oli eriliselt kindlustatud või tehtud läbimatuks, samas gyepűelve oli enamasti asustamata või hõredalt asustatud maa selle taga. Gyepűelve on palju rohkem sarnane tänapäevaste puhvertsoonidega kui tavalised Euroopa margid.

Osa gyepűdest valvasid tavaliselt hõimud, kes olid ungarlastega liitunud ja olid saanud eriõigusi oma teenete eest piiridel, nagu székelyd, petšeneegid ja polovetsid. Need rahvusgrupid liitusid ungari rahvuse ja identiteediga, võttes erinevatel aegadel üle ka ungari keele, alates enne 10. sajandit (székelyd) kuni 17. sajandini (mõned polovetsid). Ungari gyepű pärineb türgikeelsest sõnast yapi, mis tähendab palissaadi.

Pürenee poolsaar muuda

Lisaks Karolingide Marca Hispánicale oli Pürenee poolsaar koduks mitmele põlisriikide loodud margile. Tulevased Portugali ja Kastiilia kuningriigid asutati markkrahvkondadena, mis mõeldud Astuuria kuningriigi kaitseks Córdoba emiraadi eest vastavalt lõunas ja idas. Samamoodi asutas Córdoba omad margid puhvriks kristlikele riikidele põhjas: Ülem-Mark (al-Tagr al-A'la) keskusega Zaragozas võitles idas Marca Hispánicaga; Kesk-Mark (al-Tagr al-Awsat) keskusega Toledos ja hiljem Medinacelis, mis seisis silmitsi Lääne-Püreneede ja Astuuriaga; ja Alam-Mark (al-Tagr al-Adna) või Kauge Mark (al-Tagr al-Aqsa) keskusega Méridas, loodud kaitsma Córdobat Astuuria eest. Ka need tõusid kuningriikideks: Zaragoza, Toledo ja Badajozi taifadeks.

Skandinaavia muuda

Denmark tähendab 'daanide mark'.

Põhjalas tähendas "mark" 'piirimaad' ja 'metsa'; tänapäeva norra ja rootsi keeles on omandanud tähenduse "maa".

Markland oli vanapõhja nimi alale Põhja-Ameerikas, mille avastasid Norra viikingid.

Norra linnu ümbritsevaid metsi kutsutakse MarkaOslot ümbritsevaid metsi kutsutakse Nordmarka, Østmarka ja Vestmarka.

Norras ka:

Soomes:

  • Noormarkku (rootsi: Norrmark), endine Soome omavalitsus
  • Pomarkku (rootsi: Påmark), Soome omavalitsus
  • Söörmarkku (rootsi: Södermark), küla Noormarkkus
  • Markku, saar Soome rannikul

Briti saared muuda

Vaata Walesi margid ja Šoti margid.

Anglosakside kuningriigi nimi Inglismaa keskosas oli Mercia. Nimi "Mercia" tuleb vanainglise mõistest "piirirahvas" ja tavaline tõlgendus oli, et kuningriik pärines piirimaalt waleslaste ja anglosaksi sissetungijate vahel, kuigi Peter Hunter Blair esitas teise tõlgenduse, et nad kujunesid piirimaale sakside Northumbria kuningriigi ja Trenti oru asukate vahel.

Latiniseerides anglosaksi mõistet mearc, olid piirialad Inglismaa ja Walesi vahel koos tuntud kui Walesi margid (marchia Wallia), samas põliseid Walesi maid läänes peeti põlisteks Walesi valdusteks (pura Wallia). Normanmi isandatest Walesi markides tulid uued margiisandad.

Tiitel Earl of March on vähemalt kaks eraldi feodaaltiitlit: ühte, loodud aastal 1328, hoidis võimas piiriperekond Mortimerid (Inglismaa aadelkond) läänepoolsetes Walesi markides ja teist Dunbarid põhjapoolsetes markides (Šotimaa aadelkond).

Šoti margid on mõiste piirialadele mõlemal pool piiri Inglismaa ja Šotimaa vahel. Normannide Inglismaa-vallutusest kuni Šotimaa kuninga James VI valitsemiseni, kellest sai ka Inglismaa kuningas James I, olid piirikokkupõrked tavalised ja mõlema riigi monarhid tuginesid margiisandatele piirimaa alade kaitsel, mida tunti markidena. Nad olid esitatud kohustuste väljakutsele sobivalt hoolikalt välja valitud.

Patrick Dunbar, Northumbria krahvide järeltulija, tunnistati 13. sajandi lõpus kasutama nime March tema krahvkonnal Šotimaal, teisiti tuntud kui Dunbar, Lothian ja Northumbria piir.

Roger Mortimer, Inglismaa regent üheskoos Prantsusmaa Isabellaga viimase poja, Edward III alaealisuse ajal, oli usurpaator, kes kukutas ja väidetavalt korraldas kuningas Edward II mõrva. Ta kuulutati krahviks septembris 1328 oma de facto valitsemise kõrghetkel. Tema naine oli Jeanne de Geneville, kelle ema Jeanne de Lusignan oli üks Prantsuse La Marche ja Angoulême'i krahvide pärijatest. Tema perekond Mortimer, Wigmore'i isandad, olid piiriisandad ja Walesi markide kaitse juhid sajandeid. Ta valis oma krahvkonna nimeks March mitmel põhjusel: Walesi margid osutasid mitmele krahvkonnale, misläbi tähistas tiitel ülimust võrreldes tavaliste krahvkondadega. Mercia oli iidne kuningriik. Tema naise esivanemad olid La Marche'i ja Angoulême'i krahvid Prantsusmaal.

Iirimaal eksisteeris markide hübriidsüsteem, mida peeti barbaarseks. Iiri margid moodustasid territooriumi Inglise- ja Iiri-mõjuga maade vahel, mis ilmusid kohe, kui inglasi kutsuti kuningas Johni poolt end kindlustama. 14. sajandil defineeriti neid maana Pale'i ja ülejäänud Iirimaa vahel. Kohalikke anglo-iiri ja gaeli klanne, kes tegutsesid võimsate esindajatena, tunnistati krooni poolt ja neile anti sõltumatust. Unikaalselt anti markide hoidjatele võim peatada süüdistusi. Hilisematel aastatel võtsid Iiri markide valvurid Iiri rentnikke.

Tiitlid muuda

  • Markii, Marchese ja markkrahv (Markgraf) on kõik pärit feodaalisandatest, kes hoidsid usaldusväärseid positsioone piirimaadel. Inglise tiitel oli välislaen Prantsusmaalt, testitud ebalevalt aastal 1385 Richard II poolt, kuid mitte omaks võetud enne 15. sajandi keskpaika, ja nüüd palju sagedamini kujul marquess.

Seotud mõisted muuda

Abbasiidide kalifaat muuda

  Pikemalt artiklis Al-'Awasim

Armeenia muuda

Teatavaid Armeenia haldusjaotusi kutsutakse Marz, laensõna pärsia keelest.

Balkani poolsaar muuda

Vaata Krajina ja sõjaväestatud piiriala.

Bütsants muuda

  Pikemalt artiklis Akritai
  Pikemalt artiklis Kleisoura

Jaapan muuda

Euroopa mõistet mark saab samahästi kasutada Matsumae klanni vasallile Hokkaidō lõunatipus, mis oli Jaapani põhjapiiril Hokkaidō (siis tuntud kui Ezo) ainudega. Aastal 1590 anti see maa Kakizaki klannile, kes võttis sealtpeale nime Matsumae. Matsumae isandad, nagu neid mõnikord kutsuti, olid vabastatud riisi andamist šogunile ja Tokugawa Ieyasu rajatud sankin kotai süsteemist, mille järgi enamus isandaid (daimjo) pidi veetma pool aastat õukonnas (pealinnas Edos).

Piiri valvates, mitte vallutades/koloniseerides Ezot, tegi Matsumae sisuliselt enamuse saarest ainude reservatsiooniks. See tähendas ka, et Ezo ja Kuriilid kaugemal jäeti oluliselt avatuks Vene kolonisatsioonile. Siiski ei koloniseerinud venelased kunagi Hokkaidōt/Ezot ja margid likvideeriti ametlikult Meiji restauratsiooni ajal 19. sajandi lõpus, kui ainud langesid Jaapani kontrolli alla ja Ezo nimetati ümber Hokkaidōks ja annekteeriti Jaapanisse.

Hiina muuda

Vaata Suur Hiina müür ja Pajutara

Pärsia (Sassaniidide riik) muuda

Vaata ka Marzban.

Rooma riik muuda

Vaata Limes

Venemaa muuda

  Pikemalt artiklis Krai

Vaata Metsik väli ja Kasakad

Vaata ka muuda