Poola jagamised

Poola jagamised olid 18. sajandi teisel poolel toimunud Rzeczpospolita ehk Poola-Leedu riigi territooriumi järkjärgulised annekteerimised, mis päädisid iseseisva Poola-Leedu riigi likvideerimisega. Jagamisi viisid läbi Preisi kuningriik, Vene keisririik ja Habsburgide monarhia (lihtsustatult öeldes Austria keisririik), jaotades ajuti väevõimu toel hõivatud Poola-Leedu alad poliitiliste kokkulepetega omavahel ära.

Rzeczpospolita jagamisel 1772, 1793 ja 1795 eraldatud alad

Esimene Poola jagamine, 1772 muuda

  Pikemalt artiklis Esimene Poola jagamine

1763. aastal suri Poola kuningas August III. Venemaa keisririigil oli õnnestunud tõmmata Rzeczpospolita 18. sajandi I poolel Venemaa mõjusfääri, selle säilitamiseks sõlmis Venemaa liidu Preisi kuningriigiga ning üheskoos saadi 1764 troonile endale sobiv kuningas Stanisław II August Poniatowski (Austria-Prantsusmaa kuningakandidaadi asemel). Venemaa ja Preisimaa sekkusid ka edaspidi Poola siseasjadesse. Näiteks tõstatati nn dissidentide küsimus ehk nõuti mittekatoliiklastele (protestandid ja õigeusklikud) katoliiklastega võrdseid õigusi. 1768. aasta suvel andis Poola seim nõudmistele järele. See vallandas Poolas kodusõja, kus katoliiklased moodustasid kuningavastase liidu.

 
Poola jagamised, 1772, 1793 ja 1795

Poola hädaks oli sisemine nõrkus valitava, mitte päritava kuningavõimu tõttu. Venemaa domineerimine Poola asjades polnud meeltmööda teistele Poola naabritele, Austriale ja Preisimaale. 25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas "rahu ja korra taastada". Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil "ajalooline õigus" teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Poola lääne- ja põhjapoolsed alad (Pommeri ja osa Suur-Poolast).

Teine Poola jagamine, 1793 muuda

  Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Konstitutsioon, mis muutis oluliselt Rzeczpospolita senist riiklikku korraldust, sai ettekäändeks selle vastastele nii sise- kui ka välismaal. Preisimaa katkestas varasema liidulepingu ja Venemaa toetas Targowica konföderatsiooni kui konservatiivseid ringkondi, kes konstitutsiooni tunnustada ei soovinud.

Poolasse sisenesid taas Vene väed. 1792. aastal lõppes sõda poolakate lüüasaamisega.

Poola riigist läks suur tükk Venemaa keisririigile ja teine Preisi kuningriigile. Erandlikult ei osalenud Rzeczpospolita teises jagamises Austria. Rzeczpospolitast jäi järele vaid 200 000 ruutkilomeetrit. Venemaa keisririigiga liideti alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest.

Kolmas Poola jagamine, 1795 muuda

  Pikemalt artiklis Kolmas Poola jagamine

1794. aastal puhkes Poolas Kościuszko ülestõus. Poola regulaararmee suutis hõivata Vilniuse, Varssavi ja Krakówi. Ülestõusnute vastu astus nüüd sõtta ka Preisi kuningriik. Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogkonna monarhid otsustasid pärast Varssavi kapituleerimist, oktoobris 1795 Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada.

 
Poola jagamine Viini kongressi järel

Venemaa sai kõik maad Nemunase ja Bugi jõest (langeb üldjoontes kokku hilisema Curzoni liiniga) ida pool (120 000 km²), Preisi sai Varssavi linna ning Nemunasest lääne ja Pilicast põhja poole jäävad maad (Masoovia vojevoodkonna põhjaosa koos Varssavi linnaga ning Białystoki vojevoodkonna; kokku eri andmetel 55 000 km² või 48 000 km²) ning Kuramaa hertsogiriigi ja Piltene piirkonna.

Austria sai Põhja-Galiitsia (Krakówi ja Sandomierzi linna ning Lublini ja Radomi vojevoodkonna; kokku 47 000 km²).

Kuningas Stanisław August Poniatowski lahkus siis Varssavist ning siirdus Vene tragunite saatel Hrodnasse Vene asevalitseja hoolduse ja järelevalve alla. Pärast seda ta loobus 25. novembril troonist. Kuningas suri 12. veebruaril 1798 Peterburis.

Poola riiklik iseseisvus kaotati juriidiliselt 1797. aasta Peterburi konventsiooniga (tegelikult 1795), millega kaotati muuhulgas nimetus "Poola Kuningriik" ja Poola kodakondsus. Poola kaotas iseseisvuse rohkem kui sajaks aastaks (kui mitte arvestada lühikest aega eksisteerinud Varssavi Hertsogiriiki ja Krakówi Vabariiki).

Hilisemad Poola territooriumi ümberjaotamised muuda

Kuigi traditsiooniliselt peetakse Poola jagamiste all silmas vaid 18. sajandi sündmusi, on vahel niimoodi nimetatud ka hilisemaid Poola territooriumi ümberjaotamisi.

Mõistega "Neljas Poola jagamine" on vahel silmas peetud Napoleoni sõjad lõpetanud Viini kongressil 1815. aastal toimunut: Varssavi Hertsogiriigist moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846. aastal liideti Austriaga.

Veelgi harvem on kasutatud mõistet "Viies Poola jagamine", pidades silmas Poola riigi likvideerimist Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal Teise maailmasõja alguses.

Pildigalerii muuda

Vaata ka muuda