Kuriilid
Kuriilid (vene keeles Курильские острова, jaapani keeles 千島列島 (Chishima-rettō)) on Kamtšatka poolsaarest Jaapani saarteni (Hokkaidō saareni) ulatuv saarestik, mis eraldab kumera kaarena (loodesse jäävat) Ohhoota merd Vaiksest ookeanist. Kuriilid kuuluvad Venemaale Sahhalini oblastisse ja Jaapani Hokkaidō prefektuuri. Venemaa on Jaapanile kuuluvad Iturupi saare, Kunaširi saare ja Väike-Kuriilid okupeerinud.
Kuriilide kogupindala on umbes 15 600 km². Saarestiku pikkus on umbes 1200 km.
Elanike arv on 2007. aasta andmetel 19 000.
Saarestikku kuulub 30 suuremat saart ja arvukalt väiksemaid saari. Saared jagunevad rööbiti paiknevateks Suur-Kuriilideks ja Väike-Kuriilideks.
Saared on vulkaanilised, nende kõrgeim tipp on 2339 meetri kõrgune Alaidi vulkaan, mis asub Atlassovi saarel. Vulkaane on saarel umbes 160, neist tegevvulkaane 40.
Kuriili saartel on suur sõjalis-strateegiline ja majanduslik tähtsus[1].
Nimi muuda
Ainu keeles tähendab sõna kuru 'inimene, kes pole kusagilt tulnud'. Selle järgi on saarte põliselanikke ainusid nimetatud ka kuriillasteks, millest on tulnud ka saarestiku nimetus.
Saarte nimekiri muuda
Siin on loetletud vähemalt 1 km² suurused saared põhja poolt lõuna poole.
| Nimi | Pindala (km²) |
Maksimaalne kõrgus (m) |
Põhjalaius | Idapikkus | |
|---|---|---|---|---|---|
| Suur-Kuriilid | |||||
| Põhjarühm | |||||
| Atlassovi saar | 150 | 2339 | 50°50' | 155°30' | |
| Šumšu | 388 | 189 | 50°45' | 156°20' | |
| Paramušir | 2053 | 1816 | 50°30' | 155°40' | |
| Antsiferovi saar | 7 | 747 | 50°12' | 154°58' | |
| Makanruši | 49 | 1169 | 49°45' | 154°25' | |
| Onekotan | 425 | 1324 | 49°25' | 154°45' | |
| Harimkotan | 68 | 1157 | 49°05' | 154°30' | |
| Tširinkotan | 6 | 724 | 48°58' | 153°30' | |
| Ekarma | 30 | 1170 | 48°55' | 153°55' | |
| Šiaškotan | 122 | 934 | 48°50' | 154°05' | |
| Keskrühm | |||||
| Raikoke | 4,6 | 551 | 48°17' | 153°15' | |
| Matua | 52 | 1446 | 48°05' | 153°10' | |
| Rašua | 67 | 948 | 47°45' | 153°00' | |
| Ušiširi saared | 5 | 388 | – | – | |
| Rõponkitša | 1,3 | 121 | 47°32' | 152°50' | |
| Jankitša | 3,7 | 388 | 47°31' | 152°49' | |
| Ketoi | 73 | 1166 | 47°20' | 152°30' | |
| Simušir | 353 | 1539 | 47°00' | 151°55' | |
| Broutona | 7 | 800 | 46°43' | 150°45' | |
| Tšornõje Bratja saared | 37 | 691 | – | – | |
| Tširpoi | 21 | 691 | 46°30' | 150°55' | |
| Brat-Tširpojev | 16 | 749 | 46°28' | 150°50' | |
| Lõunarühm | |||||
| Urup | 1450 | 1426 | 45°50' | 149°55' | |
| Iturup | 3200 | 1634 | 44°50' | 147°50' | |
| Kunašir | 1490 | 1819 | 44°05' | 146°00' | |
| Väike-Kuriilid | |||||
| Šikotan | 250 | 412 | 43°50' | 146°45' | |
| Polonski saar | 12 | 16 | 43°38' | 146°19' | |
| Oskolki saared | 1,5 | 38 | 43°35' | 146°25' | |
| Zeljonõi | 51 | 24 | 43°30' | 146°08' | |
| Tanfiljevi saar | 15 | 15 | 43°26' | 145°55' | |
| Juri | 13 | 44 | 43°25' | 146°04' | |
| Djomini saared | 2 | 34 | 43°25' | 146°10' | |
| Anutšini saar | 3 | 33 | 43°22' | 146°00' | |
Loodus muuda
Geoloogiline ehitus muuda
Kuriili saared on Ohhoota laama äärel paiknev tüüpiline saarkaar. Ta asub selle subduktsioonivööndi kohal, milles neeldub Vaikse ookeani laam.
Pinnamood muuda
Suurem osa saartest on mägised.
Kõrgeim tipp on Alaidi vulkaan (2339 m) Atlassovi saarel.
Taimed muuda
Et saartel on põhja-lõuna suunas suur ulatus, on Kuriilide taimestik väga mitmekesine.
Põhjapoolsetel saartel (Paramušir, Šumšu jt) on karmi kliima tõttu puufloora küllaltki napp ning on esindatud peamiselt põõsavormidega: lepp, kask, paju, pihlakas, kääbus-seedermänd.
Lõunapoolsetel saartel kasvavad okasmetsad, mille koosseisus on sahhalini nulg, ajaani kuusk ja kuriili lehis; neis on suur osatähtsus ka laialehiste metsade puudel – käharal tammel, vahtratel, jalakatel ja vahtralehikul. Palju on liaane: roniv hortensia, aktiniidiad, hiina sidrunväändik, metsik viinapuu, värnitsa-mürgipuu jt. Kunaširi lõunaosas leidub Venemaa ainuke pärismaine magnoolialiik hiina magnoolia (Magnolia obovata).
Üks Kuriilide maastiku põhitaimi on alates keskmistest saartest (Ketoi saarest) lõuna poole kuriili saasabambus, mis moodustab mäenõlvadel ja metsaservadel läbimatuid tihnikuid.
Niiske kliima tõttu on kõigil saartel levinud kõrge rohi.
Kasvab mitmesuguseid marju, sealhulgas kukemari, harilik pohl, sinikas ja kuslapuu.
Endeemseid taimi on üle 40 liigi.
Meres leidub lehtadru, millel on töönduslik tähtsus.
Loomad muuda
Kunaširil, Iturupil ja Paramuširil elab pruunkaru. Karusid võib kohata ka Šumšu saarel, mille kaudu nad liiguvad Kamtšatka ja Paramuširi vahet; kohalik asurkond hävitati, kui saarel oli sõjaväebaas.
Saartel elavad rebased ja väiksed närilised.
Palju on linde: kurvitsalised, partlased, kormoranid, tormilindlased, albatroslased, varblaslased, kakulised, pistrikulised jt. Palju on linnulaatu.
Ranniku merefauna on mitmekesine. Rannaäärsetes vetes elavad viigrid, kalaanid, mõõkdelfiinid ja stelleri merilõvid. Sahhalini ja Kuriile ümbritsevad mered on üks maailmamere produktiivsemaid piirkondi.
Endogeensed protsessid ja loodusõnnetused muuda
Saartel on 68 vulkaani, neist 36 on tegevvulkaanid.
Saartel on kuumaveeallikaid.
Seismilisus on kõrge, sest saared kuuluvad Vaikse ookeani tulerõngasse.
Sageli esinevad suured tsunamid. Kõige tuntumad on Severo-Kurilski tsunami (5. november 1952) Paramuširi saarel ja Šikotani tsunami (5. oktoober 1994). Viimane suurem tsunami tabas 15. novembril 2006 Simuširi.
Loodusvarad muuda
Saarelt ja rannikult on leitud värviliste metallide, elavhõbeda, maagaasi ja nafta tööstuslikud varud.
Iturupi saarelt Kudrjavõi vulkaani lähedalt on avastatud maailma ainus teadaolev reeniumi leiukoht[2][3]. Samast kohast kaevandasid jaapanlased 20. sajandi alguses väävlit.
Kullavarusid arvatakse Kuriilidel olevat 1867 t, titaani 39,7 miljonit tonni, rauda 273 miljonit tonni[4].
Maavarasid on kasutusele võetud vähe.
Haldus muuda
Kuriilid jagunevad kolmeks Sahhalini oblasti koosseisus olevaks haldusüksuseks:
Rahvastik muuda
Demograafilised näitajad muuda
Elanike arv oli 2007. aasta andmetel 19 000. 2010. aasta andmetel on elanike arv 18 700. Nõukogude ajal oli see suurte dotatsioonide ja arvukate sõjaväelaste tõttu palju suurem.
Asustus muuda
Põhiline asustus on Paramuširi, Iturupi, Kunaširi ja Šikotani saarel.
Tähtsamad asulad on Severo-Kurilsk Paramuširil, Kurilsk Iturupil, Južno-Kurilsk Kunaširil, ja Malokurilskoje ning Krabozavodskoje Šikotanil.
Nõukogude ajal oli asustus laialdasem. Šumšu, Onekotani, Simuširi jt saari asustasid sõjaväelased.
Majandus muuda
Kala- ja mereandide püük muuda
Suur töönduslik tähtsus on kaladel. Kuni 90% aastasest väljapüügist Sahhalini-Kuriili basseinis moodustavad lõhe, heeringas, merilest, mintai, skumbria, tursk, navaaga, terpuug, paltus ja keta.
Tööndusliku tähtsusega merefaunasse kuuluvad veel krabid, limused, vähilaadsed, kalmaarid, ohakanahksed, merikurgid, merisiilikud ja vaalalised.
Transport muuda
Kuriili väinadest on mittekülmuvad ja aasta läbi laevatatavad ainult Vriesi väin ja Jekaterina väin.
Ajalugu muuda
Kuriilide põliselanikud on ainud.
17. sajand muuda
Venemaal on Kuriile esmamainitud 1646. aastal, kui N. I. Kolobov jutustas saartel elavatest habemikest ainudest. Tolleaegsetest esimestest vene asundustest annavad tunnistust Hollandi, Saksa ja Skandinaavia päritolu kaardid.
Jaapanlased said esimesi andmeid saarte kohta 1635. aasta Hokkaidō-ekspeditsiooni käigus. Pole teada, kas jõuti Kuriilidele välja või saadi nende kohta kaudseid teateid; igatahes koostati 1644 kaart, millel Kuriilid olid tähistatud koondnimega "tuhat saart".
Aastal 1643 uuris saari hollandlane Maarten Vries. See ekspeditsioon koostas detailsemad kaardid ja saarte kirjelduse.
18. sajand muuda
Aastal 1711 suundus Kuriilidele Ivan Kozõrevski. Ta käis ainult kahel põhjapoolsel saarel Šumšul ja Paramuširil, kuid küsitles põhjalikult nende ainudest ja jaapanlastest elanikke, kes olid tormihädalistena põhjapoolsetele saartele sattunud.
Aastal 1719 saatis Peeter I Kamtšatka poolsaarele ekspeditsiooni Ivan Jevreinovi ja Fjodor Lužini juhtimisel. Käidi ka Kuriilidel; lõunapoolseim saar, milleni jõuti, oli Simušir.
18. ja 19. sajandil asusid saartele elama jaapanlased ja venelased. 1855 sõlmitud Shimoda lepinguga kehtestati Jaapani ja Venemaa vahel diplomaatilised suhted ning määrati kindlaks nende riikide vaheline piir, mis kulges Urupi ja Iturupi saare vahelt. See piir vastas juba varem välja kujunenud olukorrale. 1875. aasta Peterburi lepinguga sai Jaapan saared oma valdusse, loobudes samas Lõuna-Sahhalinist Venemaa kasuks.
20. sajand muuda
Pärast Vene-Jaapani sõja lõppu 1905. aastal sõlmiti Portsmouthi rahulepe, mis taastas Jaapani õigused Lõuna-Sahhalinile, Kuriilid jäid endiselt tervenisti Jaapanile.
1941. aastal sõlmisid Jaapan ja NSV Liit neutraliteedipakti. Sellegipoolest kuulutas NSV Liit Jaapanile sõja 8. augustil 1945 ehk kaks päeva pärast seda, kui ameeriklased heitsid aatomipommi Hiroshimale. Venemaa rünnak Jaapanile oli juba ära otsustatud Jaltas, kus USA lubas Kuriili saared NSV Liidule. Ajavahemikus 18. augustist 1. septembrini hõivas NSV Liit kõik Kuriilid. Jaapani 20 tuhande meheline garnison ei avaldanud vastupanu, vaid kapituleerus 23. augustil tingimusteta osana Jaapani vägede üldisest allaandmisest. 1946. aasta lõpuks aeti kõik jaapanlastest ja ainudest elanikud (tsiviilelanikke oli 17 tuhat) Kuriilidelt välja. 2. veebruaril 1946 lülitati Lõuna-Sahhalin ja Kuriilid Vene NFSV koosseisu.
Okupeeritud saarte tõttu pole Venemaa ja Jaapani vahel rahulepingut sõlmitud.
Viited muuda
- ↑ Макеев Б. Курильская проблема: военный аспект. – Мировая экономика и международные отношения, 1993, nr 1, lk 54
- ↑ А. Кременецкий. Завод на вулкане. – Наука и жизнь, nr 11, 2000.
- ↑ Рений вам, а не Курилы!
- ↑ "Регионы России. Справка по региону". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2012. Vaadatud 26. aprillil 2010.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuriilid |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kuriilid |