Karantaania

	Karantaania; *Korǫtanъ 658–828
Pealinn	Karnburg
Samo riik	Frangi riik

Karantaania, ka Karentaania (sloveeni Karantanija, saksa Karantanien, vanaslaavi *Korǫtanъ) oli slaavi vürstkond, mis tekkis 7. sajandi teisel poolel tänapäeva Lõuna-Austria ja Kirde-Sloveenia territooriumil. See oli Kärnteni margi eelkäija, mis loodi 889. aastal Karolingide impeeriumis.

Nime päritolu

Nimi Karantaania on eelslaavi päritolu. Sellel on kaks võimalikku etümoloogiat. See võib olla tuletatud kohanime tüvest carant-, mis lõppkokkuvõttes tuleneb eelindoeuroopa tüvest *karra, mis tähendab 'kivi või kalju', või see võib olla keldi päritolu ja tuleneb sõnast *karantos, mis tähendab 'sõber, liitlane'.

Selle slaavi nimi *korǫtanъ võeti ladina sõnast *carantanum. Kohanime Kärnten (sloveeni: Koroška < algslaavi *korǫt’ьsko) on ka väidetud olevat etümoloogiliselt seotud, tulenedes eelslaavi sõnast *carantia.

Territoorium

Karantaania pealinn oli kõige tõenäolisemalt Karnburg (sloveeni: Krnski grad) Zollfeldi lagendikul (Gosposvetsko polje), tänapäeva Klagenfurti linnast (Celovec) põhjas. Vürstkond paiknes tänapäeva Kärnteni alal ja hõlmas tänapäeva Steiermargi territooriumi, enamuse tänapäeva Ida-Tiroolist ja Pusteri orust, Lungau ja Ennspongau ringkonnad Salzburgis ning Ülem-Austria ja Alam-Austria lõunapoolseid osi. See hõlmas tõenäoliselt ka tänapäeva Sloveenia Kärnteni provintsi territooriumi. Vähesed säilinud ajaloolised allikad eristavad kahte eraldi Slaavi vürstkonda Ida-Alpides: Karantaania ja Krain. Viimane, mis ilmub ajalooürikutesse 8. sajandi lõpul, paiknes tänapäeva Sloveenia keskosas. See oli (vähemalt nime poolest) hilisema Kraini margi eelkäija.

Hilisema Karantaania riigi piirid, mis oli Karolingide ja selle järglase (Kärnteni margi 826–976), samuti hilisema Kärnteni hertsogkonna (aastast 976) feodaalse ülemvõimu all, ulatusid ajaloolisest Karantaaniast kaugemale.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Slaavi asustus Ida-Alpides

Karantaania Frangi riigis (788–843)

4. sajandil sai Chur esimese kristliku piiskopkonna asupaigaks Alpidest põhjas. Vaatamata legendile, mis omistab selle asutamise väidetavale brittide kuningale, St. Luciusele, on esimene teadaolev piiskop keegi Asinio aastal 451.

6. sajandil asustasid alpislaavlased, keda peetakse tänapäeva sloveenide eelkäijateks, Friuli regiooni idaosa. Nad asusid Friuli idapoolsetesse mägedesse, tuntud kui Friuli Sloveenia, samuti Krasi platoole ja alale Goriziast põhjas ja lõunas.

Pärast Idagootide kuningriigi langust aastal 553 tungis Friuli kaudu Itaaliasse germaani hõim langobardid ja asutas Langobardide Itaalia kuningriigi, mis ei hõlmanud enam kogu Tirooli, vaid ainult selle lõunaosa. Tirooli põhjaosa läks bajuvaaride mõju alla, samas lääneosa oli arvatavasti Alemannia osa.

Aastal 568 taandusid langobardid Põhja-Itaaliasse. Nende järel asusid slaavlased oma avaaridest isandate abiga 6. sajandi viimastel kümnenditel rahvast tühjaks jäänud territooriumile. Aastal 588 jõudsid nad Sava ülemjooksule ja aastal 591 saabusid nad Ülem-Drava piirkonda, kus nad varsti võitlesid hertsog Tassilo I juhitud baierlastega. Aastal 592 baierlased võitsid, kuid kolm aastat hiljem, aastal 595 saavutas slaavi-avaari armee võidu ja kindlustas seega piiri frankide ja avaaride territooriumide vahel. Selleks ajaks said tänapäeva Ida-Tirool ja Kärnten ajaloolistes ürikutes tuntuks kui Provincia Sclaborum (slaavlaste maa).

6. sajandil asustasid alpislaavlased, keda peetakse tänapäeva sloveenide eelkäijateks, Friuli regiooni idaosa. Nad asusid Friuli idapoolsetesse mägedesse, tuntud kui Friuli Sloveenia, samuti Krasi platoole ja alale Goriziast põhjas ja lõunas. 6. sajandil vallutati ka Chur frankide poolt.

Slaavi asustus Ida-Alpide piirkonnas on tõendatud kohalike piiskopkondade kokkukukkumisega 6. sajandi lõpul, muudatustega rahvastikus ja materiaalses kultuuris, ja mis kõige tähtsam, slaavi keelegrupiloomises piirkonnas. Slaavlastega asustatud territoorium oli siiski asustatud ka põliste romaniseerunud rahvaste riismetega, mis säilitasid kristluse.

Slaavlased nii Ida-Alpides kui ka Pannoonias olid algselt avaaride valitsejate (kagaanid) alamad. Pärast avaaride võimu nõrgenemist umbes aastal 610 kujunes 7. sajandi algul Lõuna-Kärntenis suhteliselt sõltumatu slaavlaste mark (marca Vinedorum), mida valitses hertsog. Ajaloolistes ürikutes on üles tähendatud Valuk kui slaavlaste hertsog (Wallux dux Winedorum).

Aastal 623 ühinesid Ida-Alpide slaavlased arvatavasti slaavlaste hõimuliiduga, mida juhtis Frangi kaupmees Samo. Aastal 626 lõppes avaaride domineerimine slaavlaste üle, kui avaarid said Konstantinoopoli all kaotuse osaliseks. Aastal 658 Samo suri ja tema hõimuliit lagunes. Väiksem osa algsest slaavlaste margist, keskusega tänapäeva Klagenfurtist põhjas, säilitas iseseisvuse ja sai tuntuks kui Karantaania. Nimi Karantaania ise hakkab ajalooürikutesse ilmuma varsti pärast 660. aastat. Esimese selge viite kindlale etnilisele identiteedile ja poliitilisele organisatsioonile võib tuvastada geograafilises mõistes Carantanum, mida Paulus Diaconus kasutas viitena aastal 664 ja ühenduses millega märkis ta ka kindlat slaavi rahvast (gens Sclavorum) seal elamas.

Aastal 745 kaotas Karantaania oma sõltumatuse ja sai poolfeodaalse Frangi riigi osaks (mida valitses keiser Karl Suur aastatel 771–814), seoses idast avaaridest tulenevast ohust. Avaarid hõivasid Karantaania idaosa aastatel 745–795.

Aastal 828 sai Karantaaniast Frangi riigi markkrahvkond. Kohalikud vürstid kukutati pärast Ljudevit Posavski frankidevastast mässu ja asendati germaani (peamiselt Baierist) järglastega. Aastal 843 läks see Ludwig Sakslase (804–876) kätte. Aastal 887 omandas Ludwig Sakslase poja vallaspoeg Arnulf Kärntenist (850–899) tiitli Ida-Frangi kuningas ja sai esimeseks Kärnteni hertsogiks.

Churi linn kannatas mitmes madjarite sissetungis aastatel 925–926, kui katedraal purustati.

Hertsogi ametissepühitsemine

Maria Saali (Gospa Sveta) kirik

Karantaania vürstkond on eriti tähelepanuväärne iidse rituaali poolest Karantaania hertsogite (või vürstide) ametissemääramisel, millist praktikat jätkati pärast Karantaania liidendamist hilisemasse Kärnteni hertsogkonda. Viimati viidi see läbi aastal 1414, kui Habsburg Ernst Raudne krooniti Kärnteni hertsogiks. Rituaal leidis aset Vürsti kivi (sloveeni Knežji kamen, saksa Fürstenstein) juures, mis oli iidne rooma postikapiteel Krnski gradi (nüüd Karnburg) juures ja teostati sloveeni keeles kolme vaba, omasuguste poolt valitud talupoja poolt, kes maa rahva nimel küsisid uuelt vürstilt tema terviklikkuse kohta ja meenutasid talle tema ülesandeid. Hiljem, kui Kärnteni hertsogkond langes Habsburgide kätte, oli idee, et see oli tegelikult rahvas, kellelt Kärnteni hertsog oma seaduslikkuse sai, aluseks Habsburgide nõuetele erilisele tiitlile ertshertsog.

Kärnteni hertsogite kroonimine koosnes kolmest osast: esiteks teostati Vürsti kivi juures sloveeni keeles rituaal; siis peeti missa Maria Saali (sloveeni Gospa Sveta) katedraalis; ja seejärel leidis aset tseremoonia Hertsogi tooli (sloveeni Vojvodski stol, saksa Herzogsstuhl) juures, kus uus hertsog andis saksa keeles vande ja kus ta sai ka seisuste poolt austusavaldusi. Hertsogi tool asub Austrias, tänapäeva Kärntenis, Zollfeldi orus, Klagenfurtist põhjas.

Tseremooniat kirjeldas esimesena kroonik Johannes Victorensis Meinhard II kroonimisel aastal 1286. Sellest on räägitud ka Jean Bodini raamatus Six livres de la République aastal 1576.

Ülestähendused hiliskeskaegses kirjanduses

Kroonik Fredegar märgib Karantaaniat kui Sclauviniat, Dante Alighieri (1265–1321) märgib Karantaaniat kui Chiarentanat. Sama nime kasutasid ka firenzelased, nagu poeet Fazio degli Uberti (u. 1309–1367), kuulus kroonik Giovanni Villani (u. 1275–1348) ja Giovanni Boccaccio (1313–1375), kes kirjutas, et Brenta jõgi algab Karantaania mägedest, maalt Alpides, mis eraldab Itaalia Saksamaast.

Etniline ja sotsiaalne struktuur

Pikemalt artiklis Karantaanialased

Iidse Karantaania rahvastik omas paljurahvuselist struktuuri. Tuumikut esindasid kaks gruppi slaavlasi, kes asusid Ida-Alpidesse 6. sajandi lõpul. Teised etnilised elemendid olid horvaadid, duleebid ja romaniseerunud põlisrahvaste (tauriskid) järglased, viimane on tõendatav arvukate kohanimede põhjal. On ka võimalik, et karantaanialaste seas on esindatud avaaride, bulgaaride ja germaanlaste jäljed.

Karantaania rahvas arvatakse olevat tänapäeva sloveenide esivanemad.

Keel

Kärnteni hertsogi ametissepühitsemine vastavalt keskaegsele kroonikale

Algstaadiumis oli Karantaania slaavlaste keel sisuliselt ühisslaavi algkeel. Sloveeni keeleraamatutes ja teatmeteostes räägitakse mõnikord alpislaavi keelest (alpska slovanščina). Selle ühisslaavi iseloomu võib järeldada alpislaavlaste keelekontaktidest romaniseerunud põlisrahva riismetega, hiljem ka baierlastega. Omandatud eelslaavi kohanimed ja jõenimed ning nende järgnev foneetiline areng alpislaavi keeles, samuti baieri ülestähendused alpislaavi nimedest, ilmestasid alpislaavi keele iseloomu.

Alates 8. sajandist läbis alpislaavi keel rea järkjärgulisi muudatusi ja uuendusi, mis olid iseloomulikud lõunaslaavi keeltele. Jämedalt võttes 13. sajandil tekitasid need arengud sloveeni keele.