Kärnteni liidumaa

Disambig gray.svg  See artikkel räägib liidumaast; endisaegse margi kohta vaata Kärnteni mark, hertsogkonna kohta vaata Kärnteni hertsogkond.

Kärnten (saksa Kärnten; sloveeni Koroška) on lõunapoolseim Austria liidumaa. See asub Ida-Alpides ja on tuntud oma mägede ja järvede poolest. Peamine keel on saksa keel. Selle piirkondlikud murded kuuluvad lõunabaieri rühma. Kärnteni sloveeni keele murdeid, lõunaslaavi keele vorme, mis domineerisid piirkonna kaguosas kuni 20. sajandi esimese pooleni, räägib nüüd piirkonna väike vähemus.

Kärnteni liidumaa
saksa Bundesland Kärnten
sloveeni Koroška
Pindala: 9536 km²
Elanikke: 561 293 (1.01.2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 58,9 in/km²
Pealinn: Klagenfurt
Ametlikud keeled: saksa ja sloveeni
Kärnten in Austria.svg

Kärnteni peamised majandusharud on turism, elektroonika, inseneeria, metsandus ja põllumajandus. Rahvusvahelised korporatsioonid Philips, Infineon Technologies ja Siemens toimetavad seal suuresti.

Kärnteni topograafiline kaart

Liidumaa ulatub idast läände umbes 180 km ja põhjast lõunasse 70 km. Pindalaga 9536 km² on see suuruselt viies Austria liidumaa. Enamik suuremaid Kärnteni linnu ja järvi asub kagus Klagenfurti nõos, Sise-Alpide settenõos, mis hõlmab umbes viiendiku pindalast. Need Alam-Kärnteni maad erinevad mägisest Ülem-Kärnteni piirkonnast loodes, mis ulatuvad Alpide peaahelikuni.

Faaki järv ja Karawankid

Liidumaa pealinn on Klagenfurt. Järgmine oluline linn on Villach, mõlemad majanduslikult tugevalt seotud. Teised suured linnad on Althofen, Bad Sankt Leonhard im Lavanttal, Bleiburg, Feldkirchen, Ferlach, Friesach, Gmünd, Hermagor, Radenthein, Sankt Andrä, Sankt Veit an der Glan, Spittal an der Drau, Straßburg, Völkermarkt, Wolfsberg.

NimiRedigeeri

 
Heiligenblut ja Grossglockner

Nime "Kärnten" etümoloogiat, sarnaselt Carnia või Krainiga, pole lõplikult kindlaks tehtud. Ravenna kosmograafia (u. 700. aastal) viitab slaavi "carantani" hõimule kui baierlaste idanaabritele. 8. sajandi kroonik Paulus Diaconus mainib oma teoses "Historia Langobardorum" aastaks 663 "slaavlasi Carnuntumis, mida ekslikult nimetatakse Carantanumiks" (Carnuntum, quod corrupte vocitant Carantanum).

"Carantani" võis olla moodustatud toponüümsest baasist carant-, mis tuleneb lõppkokkuvõttes indoeuroopa-eelsest tüvest *karra 'kalju' (vrd. friuli: carantàn), või on see keldi päritolu ja tuleneb sõnast *karantos 'sõber, liitlane'.

Samamoodi võis sloveeni nimi *korǫtanъ tulla ladinakeelsest *carantanum. Väidetavalt on etümoloogiliselt seotud ka toponüüm Kärnten (sloveeni Koroška < ürgslaavi *korǫt’ьsko), mis pärineb eelslaavi *carantia.

Kärnten on tuntud kui Koruška horvaadi keeles, Korutany tšehhi keeles, Kärnten saksa keeles, Karintia ungari keeles, Carinzia itaalia keeles, Karyntia poola keeles, Korutánsko slovaki keeles ja Koroška sloveeni keeles.

LoodusRedigeeri

Kärnteni liidumaad piiravad mäestikud: Karni Alpid ja Karawankid Itaalia (Friuli-Venezia Giulia) ja Sloveenia (Koroška statistiline piirkond, Savinja statistiline piirkond ja Gorenjska statistiline piirkond) piiril. Kõrg-Tauerni mäestik koos Großglockneri mäega (3797 m²) eraldab selle Salzburgi liidumaast loodes. Kirdesse ja itta Packi sadula mäekuru taha jääb Steiermargi liidumaa. Kärnteni peamine jõgi on Drava (Drau), see moodustab jätkuva oru Ida-Tiroolis läänes. Lisajõed on Gurk, Glan, Lavant ja Gail. Kärnteni järved Wörthersee, Millstätter See, Ossiach ja Faak on suured turismisihtkohad.

Kärntenis valitseb niiske kontinentaalne kliima (Köppen), kus on kuumad ja mõõdukalt märjad suved ning pikad karmid talved. Viimastel aastakümnetel on talved olnud erakordselt põuased. Suvised sademete maksimumid esinevad sageli tugeva vihma ja äikesetormidena, eriti mägipiirkondades. Alpide peaahelik põhjas on meteoroloogiline lahe, millel on tugev tuulepealne ja tuulealune külg, kus esineb regulaarselt fööni.

Mitmekesise pinnamoe tõttu on olemas palju erinevaid mikrokliimasid. Sellest hoolimata on päikesepaiste tundide keskmine summa kõigist Austria liidumaadest kõige suurem. Sügisel ja talvel domineerib kliimas sageli temperatuuri inversioon, mida iseloomustab õhuvaikus, tihe udu, mis katab härmas orud ja püüab reostuse kokku sudu moodustamiseks, samal ajal kui mägede jalamist kõrgemal ja mägedes on päikeseline ilm.

AjaluguRedigeeri

Kärnteni asustuslugu ulatub paleoliitikumi aega. Kivist esemete arheoloogilised leiud stalaktiidikoopas Griffeni lähedal on vanemad kui 30 000 aastat; suuremad asulad Lavanttali, Maria Saali ja Villachi piirkondades on dokumenteeritud u. 3000 eKr. Keutschacher See järvest avastati eelajaloolise vaielamute asula jäänused, mis on täna osa maailmapärandi nimistu paigast "Eelajaloolised vaiaelamud Alpide ümbruses". Luustike leiud u. 2000. aastast eKr (Friesachi lähedal), mis tähistavad püsielanikkonda ja intensiivset põlluharimist, samuti kauplemist soola ja Vahemere-äärsete toodetega, oli tavaline juba urniväljade ja Hallstatti kultuuri ajal. Hallstatti hauaväljad avastati Dellachi (Gurina), Roseggi (Frög) ja Gracarca mäe lähedalt Klopeiner See järvest kagus.

NoricumRedigeeri

  Pikemalt artiklis Noricum
 
Nooruk Magdalensbergist, Rooma pronkskuju koopia, mis kaevati välja Magdalensbergi lähedalt (Kunsthistorisches Museum, Viin)

Umbes 300. aastal eKr ühinesid mitmed illüüri ja keldi hõimud Noricumi kuningriiki pealinna Noreia ümber, mis asus võibolla Zollfeldi nõos hilisema Rooma linna Virunumi lähedal. Soola ja raua tootmise poolest tuntud kuningriik säilitas intensiivsed kaubandussuhted etruskidega ja laiendas sajandite jooksul oma valduste piire kuni Doonauni põhjas. Rooma riik liidendas Noricumi 15. aastal eKr. Halduskeskuse Virunumi kõrvale tekkisid Rooma kultuuri keskustena linnad Teurnia, Santicum (Villach) ja Iuenna (Globasnitz). Noricumi provints jäi strateegiliselt oluliseks kui raua, kulla ja plii kaevanduspiirkond ning kui põllumajanduspiirkond. Keiser Diocletianuse (245–313) valitsusajal jaotati Noricum kaheks provintsiks: Noricum ripense ("Noricum piki jõge", põhjaosa Doonaust lõunas) ja Noricum mediterraneum ("sisemaine Noricum", ringkond Alpide peaahelikust lõunas). Teurniast sai viimase halduskeskus, samuti varakristlik piiskopitool.

Kui Rooma riik 5. sajandil langes, puutus Noricumi piirkond korduvalt kokku germaani hõimude sõjakäikudega, mistõttu lahkus elanikkond mägiasulatesse. 408. aastal sisenesid läänegoodi väed kuningas Alarich I juhtimisel Itaaliast Noricumi üle Karni Alpide ja sõlmisid liidu Rooma väejuhi Stilichoga, kes selle tagajärjel riigireetmise eest tagandati ja hukati (august 408). 472. aastast võitlesid idagoodi ja alemanni väed Noricumis, millest sai 476. aastal Odoakeri Itaalia kuningriigi ja 493. aastast idagootide kuningriigi provints. Pärast kuningas Theoderich Suure surma 526. aastal Itaalia kuningriik lagunes ja Ida-Rooma Bütsantsi keisririik vallutas Justinianus I juhtimisel ajutiselt Noricumi piirkonna Gooti sõja käigus 535–554.

KarantaaniaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Karantaania
 
Vürstikivi, eksponeeritud Landhaus Klagenfurtis

Alates 591. aastast üritas Frangi kuningas Theudebert I endisesse Noricumi piirkonda sisse murda ja baieri asunikud sisenesid piirkonda Pusteri orust läänes. Neid tõrjusid tagasi aga slaavi hõimud, kes avaari ratsanike survel liikusid tänapäeva Kärntenisse idast. U. 600. aastal tekkis Karantaania slaavi vürstkond, mis ulatus Drava, Muri ja Sava jõgede orgudesse. Allesjäänud keldi-rooma elanikkond assimileeriti suures osas, seades ühiselt väljakutse avaari ja frangi edenemisele. Nime Carontani mainiti esmakordselt u. 700. aastal; Carantanumi maad dokumenteeris kroonik Paulus Diaconus (suri 799). Vürstkond keskendus taas ajaloolisele Zollfeldi orule, kus Vürstikivi annab tunnistust Karantaania valitsejate ametisseseadmise rituaalist üksnes sloveeni keeles.

Kuigi algselt ühinesid Karantaania valitsejad Samo riigi hõimuliiduga, pöördus vürst Borut u. 743. aastal Baieri hertsogi Odilo poole, et küsida toetust avaari sissetungijate vastu. Abi lubati, kuid Baieri ülemvõimu hinnaga. Karantaania vürstkonnast sai Baieri hõimuhertsogkonna osa, kui piirkond ristiusustati teistkordselt Salzburgi piiskopkonna misjonäride poolt. Piiskop Virgilius lasi vürst Boruti poega Cacatiust ja selle vennapoega Cheitmarit kristlikus usus kasvatada. 767. aastal saatis piiskop nende palvel Modestuse Karantaaniassevikaariks ning lasi Teurnias ja Maria Saalis kirikuid ehitada. Pärast paganlikku ülestõusu 772. aastal allutasid Odilo poja Baieri hertsogi Tassilo III väed taas Karantaania maad.

788. aastal kukutati hertsog Tassilo III lõplikult Frangi kuninga Karl Suure poolt ja selle territooriumid liidendati Karolingide impeeriumisse. 843. aasta Verduni lepinguga läksid endised Karantaania maad Ida-Frangi riigile, mida valitses Karl Suure pojapoeg Ludwig Sakslane. Karantaania hertsogite ametisseseadmise rituaal Vürstikivi juures Karnburgi lähedal sloveeni keeles säilis kuni 1414. aastani, kui Kärnteni hertsogiks sai Ernst Raudne.

Kärnteni hertsogkondRedigeeri

  Pikemalt artiklites Kärnteni mark ja Kärnteni hertsogkond

Kärnteni mark tekkis 889. aastal territooriumist, mille Ludwigi poeg Karlmann (Baieri kuningas 865-880) pärandas oma vallaspojale Kärnteni Arnulfile. Arnulf oli 880. aastal juba võtnud Kärnteni hertsogi tiitli ja järgnenud 887. aastal oma onule Karl Paksule kui Baieri ja Ida-Frangi riigi kuningas. Kärnteni hertsogkond eraldati tohutust Baieri hertsogkonnast lõplikult 976. aastal keiser Otto II poolt, kes oli võidukas oma tülis hertsog Heinrich II Nääklejaga. Kärnten oli seega esimene uus hertsogkond Saksa-Rooma riigis ja hõlmas lühikest aega maad Aadria merest peaaegu Doonauni. 1040. aastal eraldati sellest Kraini mark ja u. 1180. aastal Steiermark, "Kärnteni mark", millest sai omaette hertsogkond. Pärast Görzi-Tirooli hertsogi Heinrich VI surma 1335. aastal läks Kärnten Habsburgi vendadele Albrecht II-le ja Otto IV-le ning valitseti selle dünastia poolt 1918. aastani. Pärast Saksa-Rooma riigi lõpetamist 1806. aastal liidendati Kärnten Austria keisririigi Illüüria kuningriiki, mis oli Napoleoni Illüüria provintside järglane, kuid selle eelmine staatus taastati 1849. aastal ja 1867. aastal sai see üheks Austria-Ungari Tsisleitaania "kroonimaaks".

Liidumaa moodustamineRedigeeri

 
Sõjamälestusmärk, mis meenutab Obermillstatti küla sõdureid, kes hukkusid esimeses maailmasõjas

1918. aasta lõpul sai selgeks, et laguneva Habsburgide monarhia langus oli vältimatu, ja 21. oktoobril 1918 kohtusid Viinis Austria saksakeelsete territooriumite Reichsrati liikmed, moodustades "Saksa-Austria ajutise rahvusliku nõukogu". Enne koosolekut leppisid delegaadid kokku, et Saksa-Austria ei peaks hõlmama "Jugoslaavia asustuspiirkondi", mis viitasid Alam-Steiermargile ja kahele sloveenikeelsele Kärnteni orule Karawankide mäestikust lõunas, Seelandile (sloveeni: Jezersko) ja Mießtalile (Meža org). 12. novembril 1918, kui ajutine rahvusassamblee Viinis võttis ametlikult vastu seaduse Saksa-Austria riigi asutamise kohta, sõnastas riigikantsler Karl Renner selle "...nagu oleksime tahtnud võõramaist rahvuslikku vara annekteerida". Päev varem, 11. novembril 1918, oli Kärnteni ajutine riigipäev ametlikult teatanud Kärnteni ühinemisest Saksa-Austria riigiga. Liiduseadus liidumaade territooriumite ulatuse, piiride ja suhete kohta 22. novembri 1918 ütles artiklis 1 selgelt: "... Steiermargi ja Kärnteni hertsogkonnad, väljaarvatud homogeensed Jugoslaavia asustusalad". Peale ühe sotsiaaldemokraadi, Florian Grögeri, olid kõik teised delegaadid Kärntenist — Hans Hofer, Jakob Lutschounig, Josef Nagele, Alois Pirker, Leopold Pongratz, Otto Steinwender, Viktor Waldner — Saksa rahvuslike parteide ja organisatsioonide liikmed.

Vaidlusalused piirialadRedigeeri

  Pikemalt artiklis 1920. aasta Kärnteni plebistsiit
 
Maanteesild üle Ferlachi veehoidla Drava jõel Unterschlossbergis, Köttmannsdorfis, Klagenfurtis Kärntenis Austrias

Kuid pärast Esimese maailmasõja lõppu sai Kärnten vaidlusaluseks piirkonnaks. 5. novembril 1918 tungisid esimesed relvastatud miilitsaüksused sloveeni vabatahtliku Franjo Malgaj juhtimisel Kärntenisse ja ühinesid Rudolf Maister juhitavate sloveeni vägedega. Järgnenud Jugoslaavia regulaararmee abiga okupeerisid nad Lõuna-Kärnteni, taotledes piirkonda Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriigile (Kraljevina Srba, Hrvata i Slovenaca või SHS), tuntud ka kui Jugoslaavia. Kärnteni liidumaa ajutine valitsus oli põgenenud Spittal an der Drausse ja pidades silmas jätkuvaid võitlusi kohalike vabatahtlike ja sissetungijate vahel otsustas 5. detsembril kuulutada välja relvastatud vastupanu. Vastupanu, mida Jugoslaavia väed kohtasid, eriti Drava jõest põhjas Völkermarkti linna ümbruses oma vägivaldse võitlusega, ajas võidukad Liitlased Pariisi rahukonverentsil ärevusse.

Liitlaste komisjon, mida juhtis USA kolonelleitnant Sherman Miles, kontrollis olukorda kohapeal ja soovitas loodusliku piirina Karawankide peaahelikku, et hoida Klagenfurti nõgu terviklikuna, kuid kooskõlas teesiga nr. 10 Woodrow Wilsoni Neljateistkümnest teesist pakkus välja referendumi vaidlusaluses piirkonnas. Vaherahus lepiti kokku 14. jaanuaril ja 7. maiks 1919 olid Jugoslaavia väed liidumaalt lahkunud, kuid regulaarväed Rudolf Maisteri juhtimisel tulid 6 juunil tagasi Klagenfurti okupeerima. Pärast Liitlaste ülemnõukogu sekkumist Pariisis taganesid nad linnast, kuid jäid vaidlusalusesse Kärnteni ossa kuni 13. septembrini 1920.

Saint-Germaini rahuga 10. septembrist 1919 kinnitati kaks väiksemat sloveenikeelset Kärnteni orgu Karawankide mäestikust lõunas, Jezersko ja Meža org koos Dravogradi linnaga — kokku 331 km² — Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriigi osaks (hiljem tuntud kui Jugoslaavia Kuningriik): need alad on täna Sloveenia Kärnteni osa. Kanaliorg (saksa: Kanaltal, itaalia: Val Canale) kuni Pontebbani lõunas, sel ajal etniliselt saksa–sloveeni segapiirkond, koos piirilinna Tarvisioga (saksa: Tarvis, sloveeni: Trbiž) ja selle palverännu pühapaik Maria Luschari (sloveeni: Svete Višarje) (445 km²) loovutati Itaaliale ja liideti Udine provintsi.

Sama rahulepingu järgi pidi Lõuna-Kärntenis toimuma referendum, nagu soovitas Liitlaste komisjon, mille eesmärk oli kindlaks teha, kas SHS-riigi nõutud ala pidi jääma Austria osaks või minema Jugoslaaviale. Enamik Lõuna-Kärntenist oli jaotatud kaheks tsooniks. Tsoon A moodustati peamiselt sloveeniasustusega tsoonidest (vastab ligikaudu tänasele Völkermarkti ringkonnale, Klagenfurti maaringkonnale Wörthersee järvest lõunas ja praeguse Villachi maaringkonna kaguosale), samas tsoon B hõlmas Klagenfurti linna, Velden am Wörther See ja seda ümbritsevad maapiirkonnad, kus saksakeelsed moodustasid valdava enamuse. Kui elanikud tsoonis A oleks otsustanud Jugoslaavia kasuks, oleks tsoonis B järgnenud veel üks referendum. 10. oktoobril 1920 peeti Kärnteni plebistsiit tsoonis A, kus peaaegu 60% rahvastikust hääletas Austriasse jäämise poolt, mis tähendab, et u. 40% sloveenikeelsest rahvastikust pidi olema hääletanud Kärnteni jagamise vastu. Arvestades välisvaatlejate hoolikat rahvahääletuse järelevalvet ning piirkonna Jugoslaavia okupatsiooni kuni neli nädalat enne referendumit ei oleks sügavalt pettunud Jugoslaavia pooldajate väidetavad eeskirjade eiramised üldist otsust oluliselt muutnud. Pärast rahvahääletust tegi SHS-riik taas katse piirkonda okupeerida, kuid Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Itaalia demaršide tõttu viis ta oma väed Austriast välja, nii et 22. novembriks 1920 suutis Kärnteni liidumaa maapäev kogu liidumaal oma suveräänsust lõpuks teostada.

Pärast Esimest maailmasõda tänapäevaniRedigeeri

 
Kärnteni lipp vapiga

Algselt põllumajandusmaana üritas Kärnten luua turismitaristut, nagu Grossglockneri kõrgalpi maantee ja Klagenfurti lennujaam, samuti Alpide avamist 1920. aastatel Austria Alpiklubi kaudu. 1930. aasta paiku tabas seda tõsiselt ülemaailmne majanduskriis, mis ajas Austria poliitilist süsteemi üha enam äärmusluse poole. See nähtus kulmineerus algul austrofašismi aastatel ja 1938. aastal Austria annekteerimisega Natsi-Saksamaa poolt (anšluss). Samal ajal võttis natsipartei võimu kõikjal Kärntenis, millest sai koos Ida-Tirooliga Reichsgau, ning natsijuhid nagu Franz Kutschera, Hubert Klausner ja Friedrich Rainer pidasid Gauleiteri ja Reichsstatthalteri ameteid.

Teise maailmasõja ajal oli piirkonna lõunaosas aktiivne sloveeni partisanide vastupanu, ulatudes u. 3000 relvastatud meheni. Klagenfurti ja Villachi linnad kannatasid õhurünnakute all, kuid Liitlaste väed ei jõudnud Kärntenisse enne 8. maid 1945. Sõja lõpu poole püüdis Gauleiter Rainer ellu viia natside plaani, et Kärntenist saaks osa kavandatud natside rahvuslikust kindlusest Alpenfestung; need jõupingutused nurjusid ja Raineri kontrolli all olevad väed alistusid Briti armee vägedele. Jällegi, nagu esimese maailmasõja lõpus, okupeerisid Jugoslaavia väed Kärnteni osi, sealhulgas pealinna Klagenfurti, kuid Briti väed sundisid neid Nõukogude Liidu nõusolekul peagi tagasi tõmbuma.

Kärnten, Ida-Tirool ja Steiermark moodustasid seejärel liitlasvägede okupeeritud Austria Briti okupatsioonitsooni. Piirkond oli tunnistajaks sakslastega liitunud kasakate Punaarmeele väljaandmisele 1945. aastal. Liitlaste okupatsioon lõppes 1955. aastal Austria riigilepinguga, mis taastas Austria suveräänsuse. Suhted saksa- ja sloveenikeelsete kärntenlaste vahel olid mõnevõrra problemaatilised. Erinevad arusaamad vähemuste kaitse õiguste rakendamisest, mis on tagatud Austria riigilepingu artikliga 7, on viimase viiekümne aasta jooksul tekitanud kahe rühma vahel arvukalt pingeid.

HaldusjaotusRedigeeri

Liidumaa on jaotatud kaheksaks maa- ja kaheks linnaringkonnaks (Bezirke), viimased on statuutlinnad (Statutarstädte) Klagenfurt ja Villach. Liidumaal on 132 valda (Gemeinde), millest 17 on linnad (Stadtgemeinde) ja 40 on turulinnad (Marktgemeinde).

 
Kärnteni ringkonnad

StatuutlinnadRedigeeri

MaaringkonnadRedigeeri

Elanike arvRedigeeri

  • 559 404 (2001)
  • 560 300 (2009)

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Statistics Austria, vaadatud 3.01.2021.

VälislingidRedigeeri

  Kärnteni liidumaa – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kärnteni_liidumaa&oldid=5910580"