Ava peamenüü


Luksemburgi dünastia oli keskaegne Euroopa kuninglik perekond. Mitmed dünastia liikmed aastatel 1308 ja 1437 valiti Saksa-Rooma riigi ja Püha-Rooma keisririigi keisriteks. Luksemburgide valdusse kuulusid ka Böömimaa ja Ungari. Dünastia leidis lõpu keiser Sigismundi surmaga 1437. aastal, misjärel võttis Luksemburgide valdused üle Burgundia hertsogkond. [1]

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Luksemburgi dünastia rajamineRedigeeri

 
Püha Rooma Keisririik Karl IV valitsuse ajal
██ Habsburgid
██ Luksemburgid
██ Wittelsbachid

Keskaega peetakse Luksemburgide sünni- ja hiilgeajaks. Aastal 963 lasi krahv Siegfried ehitada endale lossi, mis andis oma nime Luksemburgi pealinnale ning hiljem ka riigile. Ta pärines kõrgest soost perekonnast Meuse-Moselle regioonist, ent tal ei olnud otseselt Luksemburgi krahvi tiitli. Selle tiitli sätestas hiljem tema lapselaps Konrad I, 1083. aastal Münsteri Benediktiinide kloostris sõlmitud dokumendiga. Tema poeg Henry III oli esimene krahv, kes muutis Luksemburgi lossi enda alaliseks elukohaks, mistõttu loetakse teda dokumenteeritud Luksemburgi esimeseks dokumenteeritud krahviks. [2]

Kõige esimene Luksemburgi krahvide perekond lõppes Konrad II surmaga 1136. aastal. Selleks ajaks oli Siegfriedist alates samast perekonnast pärinenud 8 krahvi. Valitsejasuguvõsa jätkus 1136. aastast Luksemburg-Namuri nime all, kui Saksa keiser Konrad III nimetas Namuri Henry IV, tuntud ka kui Henry Pime, Luksemburgi krahviks. Luksemburg-Namuri suguvõsa oli seetõttu Saksa-Rooma keisririigi mõjuvõimu all. [2]

 
Heinrich VII

Luksemburg-Limburgide dünastiaRedigeeri

Krahvinna Ermesinde, Henry IV tütar, abiellus Bari krahv Theobald I-ga ja hiljem Limburgi hertsogi Waleran III-ga. Walerani surma järel 1226. aastal valitses Ermesinde 1247. aastani, kui krahvitiitel nimetati tema poeg Henry V-le. Sellega algas Luksemburg-Limburgide dünastia. [2]

Henry V järeltulija Heinrich VII ajal tõusid Luksemburgi krahvid esimest korda Euroopa kõrgematele võimupositsioonidele. Henry VII nimetati Luksemburgi krahviks 1288. aastal, kui tema isa, Heinrich VI, suri Worringeni lahingus. 1308. aastal valiti Heinrich VII kuurvürstide poolt Saksa-Rooma riigi troonile (Rex Romanorum).[2] Ta organiseeris abielu oma poja John I ja Böömimaa Elisabethi vahel, mille tulemusel sai John Böömimaa kuningaks ja Böömimaast omakorda Luksemburgi osa. John I on tuntud ajaloos kui õilsa rüütlina, kes suri 1346. aastal Crécy lahingus, teenides Prantsuse kuningat. 1312. aastal kroonis Paavsti legaat Heinrich VII Rooma keisriks.[3]

Pärast Heinrich VII valitsusaega päris Luksemburgi trooni veel kolm Luksemburgi dünastia liiget, neist kaks krooniti ka keisriks: Karl IV (1346–1378), Wenzel (1376–1400) ja Sigismund (1410–1437) 1354. aastal nimetas Karl IV Luksemburgi krahvkonna esmakordselt ümber hertsogkonnaks. Kui 1364. aasta omastati Chiny krahvkond, oli see Luksemburgide dünastia ekspansiooni tipp (kunagi ei omanud Luksemburgid nii suuri maavaldusi).[3]

Iga valitseja vahetamise järel pöörasid Luksemburgid vähem tähelepanu maavaldustele, tihti loovutati neid hüpoteegina laenude eest, enne kui Burgundia hertsogkond Luksemburgi maalad üle võttis. [1]Luksemburgide valitsejasuguvõsa suri välja 1437. aastal keiser Sigismundi surmaga, kes oli sellel ajal Luksemburgi suurhertsog. Tema tütar Elisabeth loovutas enda troonipärimisõiguse Burgundia hertsogkonnast Philippe Heale, alates millest kuulus Luksemburg Burgundia hertsogkonda. 1443. aastal vallutati Luksemburg Philippe Hea poolt, mis määras Luksemburgi suuremasse territoriaalüksusesse, mis jagunes Burgundia riigiks ja Madalmaadeks. Burgundia režiim tugevdas Prantsuse mõju Luksemburgis, mistõttu jäi ka prantsuse keel ametlikuks asjaajamiskeeleks, mida kasutasid ka hilisemad dünastiad.

Luksemburgide dünastia märkimisväärsemad liikmedRedigeeri

  • Siegfried – 963. aastal pani aluse Luksemburgide dünastia rajamisele. Esimene Luksemburgide dünastia krahv. Siegried kuulus aadlisuguvõsasse, kuid ei kandnud Luksemburgi krahvi tiitlit.[2]
  • Krahvinna Ermesinde – valitses aastatel 1197–1247 Oli Heinrich IV tütar. Krahvinna Ermesinde valitsusajal viidi läbi haldusreform.[4]
  • Heinrich VII – valitses aastatel 1275–1313. Tema valitsemisajal saavutasid Luksemburgid oma võimsuse tipu, kui ta 1312. aastal krooniti Püha-Rooma Keisririigi keisriks. Dante pidas teda ideaalseks kristlikuks kuningaks.[5] Kui Henry VII Itaaliasse jõudis, tervitas Dante teda kui vabastajat. Henry VII suri peagi Siena sõjaretkel.[6]
  • Böömimaa Johann (Jan Lucemburský) – Henry VII poeg. Krooniti 1310. aastal Böömimaa kuningaks.[4]
 
Keiser Sigismund kujutatuna Albrecht Düreri poolt
  • Keiser Karl IV – valitses aastatel 1316–1378. Tema valitsusaega on peetud Luksemburgide apogee kulminatsiooniks ja ekspansiooni tipuks.[4] 1354. aastal nimetas Luksemburgi krahvkonna ümber Luksemburgi hertsogkonnaks.[7]
  • Keiser Sigismund – valitses aastatel 1368–1437. Nimetati 1433. aastal Saksa-Rooma keisriks. Tal oli plaan luua Slaavi keisririigi, mida valitseks Luksemburgide dünastia.[8] Keisri ja Ungari kuningana omas ta suuri valdusi, kuid tema valitsusaega ohustasid sõjad ning oht türklaste ees. Sigismundi on peetud 15. sajandi märkimisväärsemaks Saksa valitsejaks, ehkki tema tegelik võim pigem koondus Ungarisse. Ta pani oma tütre mehele Habsburgide ertshertsog Albrechtile, tema surmale järgnevalt pidi dünastilise põhimõtte järgi minema tema valdused Ungaris, Böömimaal ja Saksamaal Habsburgidele. Luksemburgi dünastia pani aluse Habsburgide keisrivõimule.[9]
  • Luksemburgi Elisabeth – keiser Sigmundi tütar. Oli abielus Habsburgide ertshertsog Albrecht II-ga, kes sai pärast Sigismundi surma keisriks.[10]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 About… the Grand Ducal Family. Information and Press Service of the Luxembourg Government. August 2010, Luksemburg. http://luxembourg.public.lu/en/publications/f/ap-famille-gdl/index.html Lk 14
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 10
  3. 3,0 3,1 Guy Thewes (2017). About… the History of Luxembourg. Information and Press Service of the Luxembourg Government. September 2017, Luksemburg. Lk 4
  4. 4,0 4,1 4,2 Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. http://publications.uni.lu/bitstream/10993/2052/1/Peport%C3%A9%20et%20al.%20-%202010%20-%20Inventing%20Luxembourg.%20Representations%20of%20the%20past%2C.pdf. Lk 33
  5. Cassidy, Brendan. Simone Martini's "St. Martin and the Emperor" and Contemporary Italian Politics.-Zeitschrift für Kunstgeschichte 70. Lk 11 https://www.jstor.org/stable/20474398?read-now=1&refreqid=excelsior%3A5ee2b7bcac58834dbf60365cb02a363b&seq=11#page_scan_tab_contents.
  6. Kinder, Hermann ja Hilgemann, Werner 2000. Maailma ajalugu. Tlk L. Randveer, Lk 217
  7. Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 11
  8. Kinder, Hermann, Hilgemann Werner 2000. Maailma ajalugu. Tlk L. Radveer. Lk 201
  9. Zetterberg, Seppo 2006. Maailma ajalugu. Tlk E. Bahovski, E. Vaht. Lk 274
  10. Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. Lk 44