Vikipeedia

13. sajand Eestis

13. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti keskajast.

Euroopa poliitiline kaart 1328. aastal

13. sajandi esimene veerand muuda

12. sajandi lõpus oli Rooma paavst välja kuulutanud Põhjala ristisõjad. Nende raames jätkus Eestis 13. sajandi alguses eestlaste võitlus roomakatoliku kiriku Riia piiskopi Albert von Buxhövdeni moodustatud Mõõgavendade ordu, Taani kuninga Valdemar II ja Rootsi kuninga Johan I vägede ning Venemaa vürstiriikide vastu.

  Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
 
Tallinna piiskopkonna diötsees (heleroheline). Sinakasrohelisega on tähistatud alati ordule kuulunud Järvamaa. Piiskopkonda mitte kuulunud ordualad on tähistatud valgega

Valdused Eestis muuda

Taani kuningriigi valdused muuda

  Pikemalt artiklis Taani valdused Eestis, Eestimaa hertsogkond, Taani kuninga asehaldur
 
Taani valdused Valdemar II valitsemisajal
  Pikemalt artiklis Toompea Suur linnus

1219. aasta suvel saabus Taani kuningas Valdemar II oma laevastikuga Revala maakonda. Lyndanisesse asus suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: peapiiskop Anders Sunesen (Lundi peapiiskopkonna peapiiskop ja paavst Innocentius III määratud Rooma paavsti legaat Põhjamaades), kolm piiskoppi, Eestimaa piiskop Theoderich ning slaavlaste vürst Vitslav I (Wenezlaus), kes oli ühtlasi Taani kuninga vasall. Kuningas Valdemar II-le oli Rooma paavst Honorius III 19. oktoobril 1218. aastal väljastatud bullaga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis tema relvadega võidetud[1].

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa ja osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Kuningas Valdemar II lahkus ise 1219. aasta suve lõpul ning määras vallutatud ja vallutatavate maade asehalduriks Anders Suneseni.

Valduste üle arvepidamiseks moodustati Taani hindamisraamat, mis sisaldab aastatel 1219–1220 munkade koostatud "Suurt Eestimaa nimistut" ja 1230. aastal koostatud "Väikest Eestimaa nimistut". Viimane sisaldab andmeid Eesti maakondade kohta adramaades, välja arvatud Ugandi ja Sakala maakonna kohta, sest need kuulusid Mõõgavendade ordule.

  Pikemalt artiklis Tallinna piiskopkond, Tallinna piiskop, Tallinna piiskoppide loend, Tallinna toomkirik

Taanile kuulunud Põhja-Eestis asus Tallinna piiskopkond, mis ei kuulunud mitte Riia, vaid Lundi peapiiskopkonda. Dominiiklased saabusid Tallinna 1229. aastal, kuid nende täpset saabumisaega kinnitavat ürikut pole säilinud. Usaldusväärse allikana on kasutatud taani krooniku Isacus Pontuse (ka Pontanuse) kroonikat. Pontanus märgib, et Taani kuningas Valdemar II saatis Taanist paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel alates 1221. aastast dominikaani munki ka Tallinna. Olulist rolli mängis Tallinna linnusesse määratud Taani asehaldur ehk riigihoidja ja endine Ribe piiskop Tuve (asehaldur 1222–1233), kes juhtis misjonitegevust Eestis.

Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti praeguse Tallinna toomkiriku kohale Toompeale, kuid 1233. aastal Mõõgavendade ordu ja Aina Balduini vahel tekkinud konfliktis tapeti nii kirikusse põgenenud vasallid, piiskop kui ka vaimulikud. Dominiiklaste elupaik Toompeal hävitati taanlaste ja Mõõgavendade ordu vahelise konflikti käigus[2].

1236. aastal kohustas paavst Gregorius IX legaat Modena Wilhelmit täitma Lundi peapiiskopi ja Mõõgavendade ordu sõlmitud kokkulepet. Kokkulepe puudutas Tallinna, Lihula (Tartu) ja Virumaa piiskopkonda. Paavst Gregorius IX nõudis 10. aprillil 1236. aastal Wilhelmilt, et ta võtaks Mõõgavendade ordult üle Tallinna Toompea linnuse ning annaks selle Taani kuningale. Ta kohustas 10. augustil 1237. aastal ja 13. märtsil 1238. aastal Wilhelmi võtma linnus Mõõgavendade ordu õigusjärglaselt Saksa ordult üle, et see Taani kuningale anda. 1237. aastal kohustas paavst Modena Wilhelmit vahendama Taani kuninga lepitust Saksa orduga.

1246. aastal saadeti Ribest Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka prior Danieli juhtimisel Tallinna. Prior Daniel oli 1233. aastal üle elanud rünnaku dominiiklaste kloostrile Toompeal. Et Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks võrdlemisi kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje all, kuhu dominiiklased Tallinna Suure linnuse "kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned"[3]. Tallinnasse kloostri rajamise initsiaator oli paavsti legaat Modena Wilhelm, keda toetas Taani kuningas Valdemar II.

Esimene prior ehk kloostriülem 1246. aastal Tallinna all-linna asutatud dominiiklaste Püha Katariina kloostris oli dominikaani munk Daniel, kes oli Tallinna tulnud Visby linnast Gotlandi saarelt. Keskajal olid dominiiklastel kloostrid Tallinnas, Tartus ja Narvas.

 
Taani Eestimaa hertsogkonna Riia peapiiskopkonna ja Liivi ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

Riia piiskopkond muuda

  Pikemalt artiklis Riia peapiiskopkond, Riia peapiiskop Albert von Buxhövden, Albert Suerbeer

Riia piiskopkonna (alates 1253. aastast Riia peapiiskopkonna) vaimulikule ülemvõimule Vana-Liivimaal allusid Riia sufragaanpiiskopkonnad: 1224. aastal moodustatud Tartu piiskopkond, 1228. aastal moodustatud Saare-Lääne ja 1234. aastal moodustatud Kuramaa piiskopkond. Riia peapiiskopil oli otsene vaimulik võim oma diötseesi üle, mis hõlmas tänapäevase Läti kesk- ja idaalasid, sellest läänes olevad alad kuulusid Kuramaa piiskopkonna alla.

 
Saksa ordu valdused Preisimaal ja pärast Liivi ordu liitumist 1237. aastal Kuramaal ja Vana-Liivimaal. Joonisel on märgitud viirutatult 1260. aastal tekkinud vastupanupiirkonnad Preisimaal ja Žemaitijas

Liivi ordu muuda

  Pikemalt artiklis Liivi ordu, Mõõgavendade ordu
  Pikemalt artiklis Toompea Väike linnus

1236. aastal sai 13. sajandi alguses Eestimaa vallutamisel põhilist osa etendanud Mõõgavendade ordu Saule lahingus leedulastelt ja semgalitelt hävitava kaotuse: hukkus umbes pool orduvendadest, nende hulgas ka ordumeister Volquin. 1237. aastal kinnitas paavst Gregorius IX Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. Sama aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Saksa orduga ning sel viisil tekkinud orduharu sai nimeks Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu (ka Liivimaa ordu või Saksa ordu haru Liivimaal). Ordu esimeseks juhiks määrati senine Preisi orduharu maameister Hermann von Balk. Orduharu keskus ehk ordumeistri residents oli 1237–1297 ja 1330–1481 Riia ordulinnus.

Linnad muuda

Keskaegsele linnale andis staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus ja patronaadiõigus kirikute üle. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust, Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal vaid mõne korra. Alates 15. sajandi lõpust osalesid seal vaid kolm Liivimaa suuremat linna.

Keskajal Eesti alal asunud 9 linna said linnaõigused järgmiselt:

Linnaõigused andis enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. 1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale, Loderodele ja Koilale, kuid pärast asutamisürikut pole neid enam mainitud, mistõttu võib arvata, et linnade rajamine nurjus. Seevastu rajas Lätis von der Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.

Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, aga kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, vähenes selle tähtsus oluliselt.

Uute valitsejate vastuolud muuda

Eestimaa vallutamist suunanud Rooma paavst oli määranud, et vallutatud maadest saavad 2/3 oma valdusse roomakatoliku kiriku piiskopkonnad ja 1/3 Mõõgavendade ordu, kuid vallutamisel olulist rolli etendanud ja alaliselt territooriumil viibinud Mõõgavendade ordu ei olnud territooriumi vallutamise järel enam esialgse jaotusega rahul. Sellest tekkisid vastuolud ordu, Riia peapiiskopi ja Põhja-Eestis valduseid omandanud Taani kuninga vahel.

1222.–1224. aastani korraldasid eestlased vallutajate vastu ülestõusu. Ülestõusu algatasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa, välja arvatud Tallinn. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu ülestõusu maha suruma, kuid pärast ülestõusu mahasurumist mindi maade pärast tülli.

 
Garlieb Merkeli kaart 13. sajandi Vana-Liivimaast

Ordu ja Taani võimuvõitlus muuda

1223. aastal võttis Schwerini krahv jahil olnud Taani kuninga Valdemar II vangi. Valdemar II pidi 1225. aastal vabanemiseks loovutama kõik võõrvaldused, välja arvatud Rügeni saare ja Põhja-Eesti.

1225. aastal alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm siirdus ise 1226. aastal Eestimaalt Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja magister Johannese.

1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa. Kohe alustasid pealetungi Taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti. Langes ka Tallinna linnus, kus olid asunud Taani kuninga vasallid. Linnusest sai ordu tugipunkt.

 
Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel

Stensby leping muuda

7. juunil 1238. aastal sõlmiti Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivi ordumeistri Hermann Balke vahel Stensby leping, mille eesmärk oli lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt. Konflikti käigus oli Mõõgavendade ordu 1227. aasta suveks vallutanud taanlastelt kogu Põhja-Eesti.

 
Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225–1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru koos Narvaga (umbes 12 000 km²). Järva maakond jäi Liivi ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohtinud ordu sinna kindlustusi rajada. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopkonna peapiiskopile.

Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast, osa Läänemaast, osa Saaremaast, Muhu ja osa Hiiumaast (Uus-Pärnu, Viljandi) (umbes 16 000 km²).

Tartu piiskopkonnale jäid Ugandi, Jogentagana ja teine osa Vaigast (umbes 9600 km²).

Saare-Lääne piiskopkonnale jäi enamik Läänemaast ja saartest (Haapsalu, Vana-Pärnu).

Järgmist vallutajatevahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompea paavstile allutada. See oli 1233. aastal puhkenud verise lahingu peapõhjus. Orduvendade ja Balduini toetanud Taani vasallide vahel tekkinud konflikti käigus tapeti Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud Taani kuninga vasallid otse altari ees; ei halastatud ka piiskopile ega vaimulikele. Pärast lahinguid põgenes Balduin Alnast Eestimaalt.

 
Vana-Liivimaa 1260. aastal

Vallutajate omavahelised suhted muuda

Ristisõdijad tegid koostööd ka Vene vürstiriikidega. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš andis oma tütre piiskop Alberti vennale naiseks ja ühiste jõududega tehti mitu sõjakäiku eestlaste vastu.

Ehkki Läänemere-äärseid riike vallutati Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudus paavstivõimul oma sõjavägi uute maade vallutamiseks. Vallutusteks kasutas paavst katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes Vana-Liivimaal välja sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taanile kuulunud Eestimaa hertsogkonna) ning Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonna) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, siis reaalselt seda ei järgitud ning võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi.

1230. aastal saabus Eestisse paavst Gregorius IX viitselegaat Alna Balduin, kes nõudis paavstile allunud Põhja-Eesti maad (Virumaa ja Järvamaa) tagasi, kuid pärast Balduini lahkumist hõivasid ordu sakslased maakonnad uuesti. 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja Tallinna kindlusest kolmandiku paavsti võimu alla andmise. Pärast seda määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes elanud Rooma paavsti vasallidele, kes olid arvatavalt Taani päritolu. Orduväed vallutas vasallide valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seda kaitsnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aasta lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Liivi ordut toetasid põhiliselt Põhja-Saksa linnad (Lübeck, Vestfaal), Reinimaa ja Hansa Liit nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusega. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu abipalvet Rooma paavstile. Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Jätkates maavalduste suurendamist ning soovides ühendada Põhja-Eesti ja Preisimaa valduseid, asusid orduväed sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid Saule lahingus (Päikeselahingus) 1236. aastal orduväed purustati. Aastal 1237 kinnitas paavst ordu liitumistingimused Saksa orduga, lisades neile salatingimused (näiteks Põhja-Eesti tagastamise Taanile). Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati ühist nime Liivimaa ordu.

Selleks, et kokkuleppest kinni peetaks ning Taanile alad tagastataks, saatis paavst Eestimaale jällegi legaat Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle. Ordu Põhja-Eesti vasallid jäid küll elatusallikast ilma, kuid vastutasuks pakkus Wilhelm mõistlikku kompensatsioonisüsteemi, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu vallutatud 5800 aakrist alles jäänud vaid 1895 aakrit.[7] Maid tagastati kuni 1238. aasta suveni, mil paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivi ordumeister Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238. aastal.

Stensby leping oli ka alus Rooma paavsti edasisteks vallutusteks (ristisõjad Venemaal).

Sõjad Vene vürstiriikidega muuda

1227. aastaks olid Mõõgavendade ordu ja Riia peapiiskop Eesti ala üldjoontes vallutanud. Järgneval kümnendil jagati alad omavahel ära. Seejärel jätkusid aga ristisõjad lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistasid Liivi ordu kuralased, 1290. aastateks semgalid. Lisaks põhjustasid konfliktid Vene vürstiriikidega sageli sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240.–1241. aastani korraldasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. Pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord. Ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu: enamasti oli tegemist küllaltki väikeste piirisõdadega.

 
Vana-Liivimaa, Leedu, Poola, Vene, Ukraina, Valgevene ja Kuldhordi alad 1250
  • 1253 – Liivimaa ordu vägede sõjaretk suvel Pihkvasse, piiramise käigus põletati linnust ümbritsev asula; pihkvalased tõrjusid orduväed koos appi jõudnud novgorodlastega Narva jõe taha. Novgorodlased laastasid koos karjalastega ka sealsed asulaid ja sundisid sõlmima rahu.
  • 1254 – Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha vadjalaste ja karjalaste maale. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255. aastal piiskop Albertile antud kirjas võtta mainitud paganad kiriku kaitse alla.
  • 1256 – Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris korraldasid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse Narva jõe idakaldapiirkonda, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist[8], kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.
  • 1257 – vastusõjakäigus suundusid Novgorodi väed sõjaretke juhtima naasnud Aleksandriga Rootsi võimu all olnud Soomesse Koporje ja Laadoga ääres asunud hämelaste piirkonda. Samal aastal sõlmisid Liivi ordu ja Aleksander Nevski uue rahulepingu, mille kohaselt piiriks kahe riigi vahel sai Narva jõgi.
  • 1262 – Aleksander Nevski sõlmis sõjalise koostöölepingu Leedu suurvürsti Mindaugasega. Lepingu sõlmimise eesmärk oli hävitada Liivimaa ordu tugipunktid Vana-Liivimaal. Ühist sõjategevust plaaniti alustada mõlema osapoole vägede koondumisega Wendeni ordulinnuse alla, et see ümber piirata, vallutada ja hävitada, ent kuna Aleksander Nevski ei jõudnud oma vägedega kokkulepitud ajaks kohale, siis ei alustanud sõjategevust ka Leedu suurvürst Traidenis, kes siirdus oma vägedega Leedumaale. Kuu aega hiljem kohale jõudnud Aleksander Nevski ja tema vend Andrei piirdusid Tartu piiskopkonna maade riisumisega ning lahkusid seejärel Venemaale.
  • 1262 – Novgorodi vürsti Dmitri Aleksandrovitši juhtimisel pihkvalaste ja Polotski vürsti Smolenski Konstantini ning Tveri Jaroslav Jaroslavitši sõjaretk Tartusse.
  • 1267 – algas uuesti sõjategevus Narva jõe kaubanduse ja laevatamise kontrolli üle. Novgorodi väed vürst Juri[küsitav] juhtimisel tungisid Virumaale Rakvereni ja rüüstasid piirkonda raskelt. Kindlust vallutada väed ei suutnud, kuid kaotasid ühe oma pealiku ja muid tähtsaid sõjamehi.
  • 1268 – pihkvalaste ja novgorodlaste sõjaretk vürstide Daumantase ja Dmitri Aleksandrovitši juhtimisel üle Narva jõe ordu ja Taani kuninga valdustesse Virumaal: Kunda lahing 18. veebruaril Liivimaa ordu vägede vastu. Liivimaa ordu vägesid juhtis Liivi ordu maameister Konrad von Mandern. Vene väed piirasid Rakveret ning laastasid maad kuni Tallinnani, ka mereäärsetel maadel; samal ajal vallutati Tartu.
  • 1269 – Liivimaa orduvägede rünnak Pihkvamaale, Irboska vallutamine ja mahapõletamine, Pihkva piiramine 10 päeva ja rahulepingu sõlmimine.
  • 1279 – Vladimiri suurvürsti Dmitri Aleksandrovitši korraldusel taasehitati Koporje kivilinnus.
  • 1294 – Otto von Kivel, Dietrichi poeg, tegi uue katse Vadjamaa vallutada. Ta ehitas Narva vastu tänapäeva Jaanilinna kohale teise linnuse, mille venelased aga peagi hävitasid[9].
  • 1299 – kevadel Liivimaa orduvägede sõjaretk Pihkva vastu, lahingus Pihkva jõel võitsid pihkvalaste väed vürst Daumantase juhtimisel.
 
Preisi hõimude ja Balti hõimude asualad u 1200. aastal
  • 1302 – novgorodlased sõlmisid rahu Taani kuninga Erik VI-ga.
  • 1307 – Liivimaa orduväed piirasid Pihkvat ning pihkvalased olid sunnitud sõlmima neile kahjuliku vaherahu.
  • 1323 – kevadel tegid Liivimaa orduväed sõjakäigu Pihkvasse ning piirasid linnust kolm päeva.
  • 1323 – mais korraldasid Saksa ordu preisi väed uue sõjaretke Kuldīga komtuurkonna komtuuri Eberhard von Monheimi juhtimisel Pihkva alla. Nad piirasid ja tegid tormijookse linnusele 18 päeva, kuid said lüüa pihkvalastele appi tulnud Irboska vürsti ja Leedu suurvürstiriigi Hrodna osalisvürsti David Daumantovitši (Давид Домонтович) vägedelt. Pärast orduvägede tõrjumist Pihkva alt tungisid Leedu väed üle Narva jõe Virumaale ning tungisid kuni Tallinnani. Sõjakäigu tulemusel sõlmis David Daumantovitš liivimaalastega kasuliku lepingu, mis võimaldas Pihkva ja Novgorodi kaupmeestel 18 aastaks vaba kaubatee Tallinnani.
  • 1341–1343 – Liivimaa-Pihkva sõda.
  • 1349 – Liivimaa orduvägede sõjaretk Pihkvamaale.
  • 1367 – venelaste sõjakäik Jõhvi piirkonda.
  • 1369 – lihavõttelaupäeval võtsid venelased sõjakäiguga Kirumpää ja põletasid maha selle eeslinna.

Sõjad Leedu vürstidega muuda

 
Leedu etnograafilised piirkonnad: Žemaitija ehk Samogitia, Aukštaitija, Suvalkija, Dzūkija ja Väike-Leedu

Muudatused elukorralduses muuda

 
Rakvere ordulinnuse varemed
 
Vaade Haapsalu piiskopilinnuse varemetele idast

Uued valitsejad tõid Eestimaale lubjapõletamisoskuse, mistõttu järgmistel sajanditel muutus tunduvalt maa välisilme – kerkisid püsivad ja monumentaalsed kiviehitised. Kõigepealt hakati kivist ehitama uue võimu sümboleid, roomakatoliku kirikuid, mille ümber asuvatest elanikest moodustati kirikukihelkonnad. 13. sajandi lõpus oli Eesti aladel 59 kihelkonda. Vasallide ja halduskeskuste kaitseks ehitati ka esimesed kivist linnused. Taani valdustes ehitati Tallinna linnamüür 1265. aastal, Rakvere ordulinnus ja Narva linnus 1254. aastal.

  Pikemalt artiklis Eesti linnuste loend, Eesti kirikute loend, Ordulinnus, Piiskopilinnus

Mõõgavendade ordu ja piiskopkonnad hakkasid vallutatud alade haldamiseks maid läänistama saksa soost vasallidele, Taani aladel Põhja-Eestis aga läänistati üksikud alad ka eesti soost vasallidele. Aastast 1240 on pärit Valdemar II Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat, mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuselt sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli kokku 5. Nende hallata olid keskmise suurusega läänid. Enamik eestlastest olid küll talupojad, kuid siiski võisid maa põlisasukad ka linnadesse elama asuda. Vähemalt üks eestlane tõusis Tallinna Storeborgi kindluse läänihaldajaks, vasalliks.[10]

Kronoloogia muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia. Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186–1986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195
  2. ↑ Kristi Tarand, I'd Like to Show You My Town..., Remall, Tallinn, 1998, lk 54.
  3. ↑ Marek Tamm, Marek Tamme ettekanne "Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil"
  4. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 125–126.
  5. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 126.
  6. ↑ Eesti ajalugu II, 2012, lk 126–127
  7. ↑ Папская курия –главный организатор крестоносной агрессии 1240–1242 гг. против Руси.Шаскольский И.П.
  8. ↑ Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 71
  9. ↑ Bonnell, Russisch-livländische Chronographie, Peterburi 1862, lk 89
  10. ↑ Niels Skyum-Nielsen, lk 118
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=13._sajand_Eestis&oldid=6566699"