Johann Albrecht I

See artikkel räägib Mecklenburgi hertsogist; samanimelise Mecklenburgi suurhertsogi kohta vaata Johann Albrecht zu Mecklenburg

Johann Albrecht I (ka Hans Albrecht; 23. detsember 1525 Güstrow – 12. veebruar 1576 Schwerin) oli Mecklenburgi hertsog aastatel 1547–1576.

Elulugu

Päritolu ja noorus

Johann Albrecht sündis hertsog Albrecht VII ja Brandenburgi kuurvürsti Joachim I tütre Anna teise pojana. Lisaks vanemale vennale Magnusele, kes aga noorelt suri, olid tal veel nooremad vennad Ulrich, Georg, Christoph ja Karl ning õde Anna, kellest hiljem sai Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri abikaasa.

Johann Albrechti vanemad olid katoliiklased, ent kuna noor vürst kasvas alates 1539. aastast oma protestandist onu, Brandenburgi kuurvürsti Joachim II õukonnas, sai temast peagi luterluse veendunud pooldaja. Poliitikas pidi ta aga esialgu järgima isa joont: too oli pidevalt ajanud keiser Karl V meelset poliitikat. Nii osales Johann Albrecht 1547. aastal Schmalkaldeni sõjas keisri poolel ja protestantide vastu. Keisrile väga edukaks osutunud sõjakäigu ajal isa Albrecht VII aga suri ja nii lahkus Johann Albrecht Mecklenburgi valitsusohje üle võtma just enne otsustavat Mühlbergi lahingut, kus protestandid rängalt lüüa said.

Esimesed valitsusaastad. Sõda keisriga

Esialgu jättis Johann Albrecht keisrile mulje, et ta on katoliiklane või vähemalt keisri poliitika ustav järgija, kuid samal ajal soodustas ta sisepoliitikas uue usu levikut ja sõlmis oma protestandist onu, Mecklenburgi kaashertsogi Heinrich V-ga lepingu uue luterliku kirikukorralduse vastuvõtmiseks. Kuni onu surmani valitses Johann Albrecht oma hertsogkonna osa Güstrow'st, Heinrichi residents asus aga Schwerinis.

1549. aastal viisid Heinrich V ja Johann Albrecht Mecklenburgi maapäeval ellu sisepoliitilise reformi, mis avas tee kogu hertsogkonna lõplikuks reformimiseks. Kohe ei saanud hertsogid seda siiski teha, sest protestantide üle kindla võidu saavutanud Karl V hoidis vürstiriikidel teraselt silma peal. 1551. aastal otsustasid Põhja-Saksa protestantlikud vürstid aga oma usu kaitseks sõjaliselt välja astuda ja Johann Albrecht osutus üheks eestvedajaks. Oma tagala kindlustamiseks oli ta juba 1550. aastal kihlunud Preisimaa hertsogi Albrechti tütre Anna Sophiaga, ehkki abielu järgnes alles 5 aastat hiljem. Albrecht keisrivastaseid vürste otseselt ei toetanud, kuid andis neile lahkelt nõu. Vürstid sõlmisid liidu ka Karli peavaenlase, Prantsusmaa kuninga Henri II-ga. Liidu kindlustamiseks saatis Johann Albrecht oma 14-aastase venna Christophi enam kui pooleks aastaks Pariisi Henri õukonda. Sellest tekkis tal tõsine tüli oma katoliiklasest emaga, kes kartis oma lemmikpoja hukkumist pikal ja ohtlikul reisil.

1552. aasta veebruaris, pärast Heinrich V surma, sai Johann Albrechtist kogu Mecklenburgi valitseja. Samas soovisid tema täiskasvanud vennad Ulrich ja Georg samuti valitsemises osaleda ja nõnda tekkis vendade vahel tõsine konflikt. Georg hukkus küll juba samal aastal keisrivastasel sõjakäigul, kuid Ulrich jätkas Mecklenburgi jagamise taotlemist. Kui protestantlikud vürstid olid lõpuks keisriga rahu sõlminud ja usuasjad Augsburgi usurahuga 1555. aastal esialgu lahendatud, lahenese ka Mecklenburgis võimu jagamise küsimus: Johann Albrechti residentsiks sai Schwerin, Ulrich aga asus oma hertsogkonna poolt valitsema Güstrow's. Et vältida Christophi võimupretensioone, oli Johann Albrecht juba 1554. aastal tollele otsinud Ratzeburgi piiskopkonna administraatori ametikoha ning alustanud kõnelusi Preisimaa Albrechti ja tema Riia peapiiskopist venna Wilhelmiga peapiiskopkonna koadjuutorikoha üle. Ehkki tavaliselt on Riia koadjuutoriplaani peamiseks autoriks peetud hertsog Albrechti, oli selle koostamises oluline roll ka Johann Albrechtil, kuid tema isiksus on enamasti esimese varju jäänud. Albrecht ja Wilhelm olid Johann Albrechti kui mõjuka protestantliku vürsti sekkumisest Vana-Liivimaa asjusse väga huvitatud ning nõnda saavutati peagi kokkulepe Christophi saatmiseks Liivimaale. Christoph oli samas sunnitud loobuma enda ja tulevaste laste nimel kõigist pärimisõigustest Mecklenburgile. 1555. aastal, enne kui Christoph Liivimaale saadeti, abiellus Johann Albrecht viimaks Albrechti tütre Anna Sophiaga.

Koadjuutorivaenus

Christophi ja Wilhelmi plaanide tõttu, mis olid vastumeelsed Liivi ordule, puhkes koadjuutorivaenus, kus esimesed kiiresti ordu kätte vangi langesid. Johann Albrecht oli mõistetavalt oma venna ja peapiiskopi (ühtlasi Preisimaa ja Poola) poolel ning agiteeris Saksa-Rooma riigis peapiiskopi ja koadjuutori aitamise kasuks. 1557. aastal keisri saadikute vahendusel sõlmitud Posvoli rahu taastaski peapiiskopi ja koadjuutori positsioonid.

Usupoliitika

1550. aastatel alustas Johann Albrecht aktiivselt reformatsiooni läbisurumist Mecklenburgis. Ta sulges mõne aastaga enamiku kloostreid, konfiskeeris kiriku varad ja sundis katoliiklikud jutlustajad pagendusse. Tema ema Anna suutis katoliiklaste positsioone talle elatiseks jäetud valdustes kuni 1559. aastani säilitada, ent siis, kui ta oli külaskäigul Christophi juurde Liivimaale, kasutas Johann Albrecht soodsat juhust ja lasi ka sealt katoliiklased välja kihutada. Lõplikult kindlustati luterlik kirikukorraldus Mecklenburgis 1571. aastaks, kui võeti vastu uus kirikukorraldus.

Liivi sõda

1558. aastal, mil Vene väed tungisid Vana-Liivimaale, pöördus peapiiskop Wilhelm abipalvega Johann Albrechti poole, kellest saigi Liivimaa huvide peamine kaitsja keisririigis. Ta andis isiklikku abi (saatis Liivimaale palgasõdureid ja relvastust), palus abi keisrilt ja riigivürstidelt ning püüdis luua laialdast koalitsiooni Liivimaa abistamiseks. 1559. aasta Augsburgi Riigipäeval esines ta emotsionaalse kõnega Liivimaa katastroofilisest olukorrast ning saavutas koos teiste Liivimaa toetajatega selle, et seda otsustati toetada nii diplomaatiliselt (paludes abi kõigilt kristlikelt võimudelt, välja arvatud Prantsusmaa) kui ka rahaliselt (andes riigiabi 100 000 kuldna ulatuses). Ent reaalne riigi abi osutus väga vähetõhusaks ja nii asus Johann Albrecht ette valmistama uut Liivimaa küsimuse arutamise vooru 1560. aasta Speyeri Riigipäeval. Seal pööratigi Liivi küsimusele väga suurt tähelepanu ja otsustati Augsburgis otsustatu ellu viia, kuid kõik takerdus taas. Reaalset abi andsid lisaks Johann Albrechtile ja mõnele teisele Põhja-Saksa vürstile veel vaid üksikud hansalinnad.

1563. aastal suri peapiiskop Wilhelm ja Johann Albrechti vend Christoph püüdis tolle valdusi endale saada. Ta sõlmis liidu Rootsiga, kuid vangistati oma tulevase õemehe Gotthard Kettleri käsul ja oli kuni 1569. aastani Poolas vangis. 1566. aastal kaotati Riia peapiiskopkond (stift) lõplikult. Johann Albrecht püüdis oma huvisid Liivimaa osas siiski ka edaspidi läbi suruda, püüdes oma pojast Sigismund Augustist teha Liivimaa hertsogit, kuid Poola kuninga Sigismund II Augusti huvipuuduse tõttu need ebaõnnestusid. Seega polnud Johann Albrechtil enam otseseid huvisid Liivimaal ja tema huvi Liivi sõja vastu vähenes tunduvalt, mis aitas kaasa üldisele huvilangusele Saksamaal.

Plaanid Preisimaal ja surm

Johann Albrecht püüdis oma dünastiat võimule aidata ka Preisimaal, kus ta suutiski saavutada hertsog Albrechti testamendi ümbertegemise nõnda, et tema poja Albrecht Friedrichi alaealisuse ajal oleks regendiks just Johann Albrecht, hiljem võiks hertsogkond päranduda aga Mecklenburgi dünastiale. Kuid Poola polnud asjade sellisest käigust huvitatud ja 1566. aastal Albrechti muudatused tühistati. Nõnda ebaõnnestus ka Johann Albrechti Preisimaa-poliitika.

1570. aastate alguses halvenes Johann Albrechti tervis kiiresti ja 1575. aasta lõpus haigestus ta väga raskelt. Pärast mõnekuulist haigust suri ta 1576. aasta veebruaris vaid 50-aastaselt.

Perekond

1555. aasta 14. veebruaril abiellus Johann Albrecht Anna Sophiaga Preisimaalt. 1556. aastal sündis neil poeg Albrecht, kes suri aga noorelt. 1557. aastal sündis neil teine poeg Johann ja 1560. aastal kolmas, Sigismund August.

Kirjandus

Carl Lohmeyer. Des Herzogs Johann Albrecht zu Meklenburg Versuch auf Livland. Tartu, 1863.
Friedrich Wilhelm Schirrmacher. Johann Albrecht I., Herzog von Mecklenburg. 1885.
Heinrich Schreiber. Johann Albrecht I., Herzog von Mecklenburg. Halle: Niemeyer, 1899.

Eelnev Albrecht VII	Mecklenburg-Güstrowi hertsog 1547–1556	Järgnev Ulrich III
Eelnev Heinrich V	Mecklenburg-Schwerini hertsog 1556–1576	Järgnev Johann VII