Meriküla
|
See artikkel räägib Ida-Virumaa külast; Harjumaa küla kohta vaata artiklit Meriküla (Harku) |
Meriküla (ka Mereküla) on küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linnas.
| Meriküla | |
|---|---|
 | |
| Pindala |
4,2 km² (2020)[1]  |
| Elanikke |
16 (1.01.2020)[2] |
|
| |
| EHAK-i kood |
4884[3] |
| Koordinaadid | 59° 25′ N, 27° 58′ E |
  | |
 | |
Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vaivara valda.
Maakonnakeskusest Jõhvist on Merikülla 37 kilomeetrit, Vaivara vallakeskusest Sinimäelt 8 km. Küla maad asuvad kahel pool Hiiemetsa – Narva-Jõesuu maanteed, elamud ainult lõuna pool maanteed.
Meriküla piirneb põhjas merega, idas Narva-Jõesuuga, kagus Puhkovaga, lõunas Laagna ja Udriaga ning läänes Udria külaga. Meriküla läbib Põhja-Eesti pank, mis keerab Meriküla kohal sisemaale. Meriküla pangalt voolab alla Laagna oja.
Tänapäeval on ajaloolise Meriküla küla maadel veel kaks majapidamist. Küla nüüdne piir ei vasta ajaloolisele. Vanade piiride järgi algas Meriküla Meriküla pangast ja jätkus kuni Auga küla piirini. Tänapäeval on Narva-Jõesuu piirides juba Auga alad ja ka suurem osa Meriküla küla ajaloolisi maid. 1970. aastatel seoses Meriküla dessandi ausamba püstitamisega nihutati küla piir Udria küla maadele kuni Hanela karjamõisa varemeteni, haarates Meriküla koosseisu ka mõned Udria küla talud. Selline piirimuudatus tehti selleks, et dessandi mälestusmärk jääks Meriküla küla piiridesse.
Ajalugu muuda
Meriküla (vahel ka Mereküla, Merrenküll) küla asutati pärast 1653. aastat, kui sinna asusid elama vanausuliste perekonnad. Hiljem liitus nendega veel teisigi vanausuliste perekondi.
1726. aasta adrarevisjoni andmetel elas Merikülas 15 peret.
1861. aastal eraldati Laagna mõisast Meriküla ja Udria küla koos metsa ja maadega Mustajõe mõisast ning asutati Meriküla poolmõis. Meriküla mõis sai ka Udria maadel oleva Hanela karjamõisa. Ehitati härrastemaja ning selle ümber kujundati park. Meriküla (Merreküll-Koerafer) moodustas 1866. aastal ühise Viru-Jaagupi kihelkonna Küti valla, 1883. aastal Meriküla eraldus, kuid 1893. aastal liideti taas Küti vallaga[4].
Narva raehärra William Richard Gendt ehitas 1863. aastal Merikülla luteriusu kabeli, mida kutsuti Metsakabeliks (Waldkapelle). Kabelis oli 150 istekohta ja jumalateenistusi peeti ainult suvel. Gendt[küsitav] oli ka Meriküla suvituskoha aktiivne propageerija.
Tema algatusel ilmus teatmikesse uus paik Meriküla suvituskoht (Bad Merreküll). 1863. aastat võib lugeda Meriküla kui suvituskoha algusaastaks. 1877. aastal püstitati Gendtile kabeli juurde ausammas, kui Meriküla kuurordi asutajale. Ausammas on säilinud tänaseni, kuigi vajab korrastamist. Kabel teisaldati aga 1960. aastate algul Narva-Jõesuusse. 1867. aastal rajati Merekülas väike Jumalaema Kaasani ikoonile pühitsetud puidust Mereküla Jumalaema Kaasani ikooni kirik. Mereküla kirikhoone viidi 1947. aastal uuele kohale Narva-Jõesuus, kus 1948. aastal kirik pühitseti Tallinna ja Eesti piiskop Issidori poolt pühale apostlisarnasele vürstile Vladimirile.
19. sajandi lõpuks oli Meriküla juba tuntud suvituskoht. Valminud olid kuurhoone, pansionaat, avatud oli telegraaf, postkontor, suviti töötasid apteek ja vesiravila. Kuurordis oli üle 90 suvila. Vesiravila arstina sai tuntuks kindral doktor Anton Riilman, kes ka ise suviti seal elas ja praktiseeris.
Merikülas on puhanud ja loometööd teinud paljud vene aristokraadid ja loomeinimesed: Anna Pavlova, Ivan Šiškin, kes viis sinna puhkama ja maalima ka oma õpilased ja tulevased kunstnikud Aleksandr Borissovi, Nikolai Himona ja P. Wagneri. Sellest ajajärgust pärinevad näiteks Šiškini maalid "Merekallas", "Männisalu", "Päikeseline päev" jt. Suviti maalimas käinud Peterburi Kunstide Akadeemia professoril Arseni Meštšerskil valmisid seal tuntumatest töödest "Narva lahe rannik" (1886), "Narva lahes" (1888), "Narva reid" (1890). Seal puhkasid ka Kliment Timirjazev, Nikolai Leskov, Lidia Vesselitskaja, Konstantin Blamont jt.
Meriküla on olnud puhkusepaigaks ka eesti inimesele. Seal on puhanud ja tööd teinud Miina Härma, Raimund Kull, Artur Kapp, Eugen Kapp ja paljud teised.
Meriküla kui suvituskoha hiilgeaeg oli 1914. aasta sõjasuveni. I maailmasõja lahingute käigus said paljud hooned kannatada, osa hävis, kuid Meriküla on puhkekohana kasutatud kuni tänapäevanai.
Meriküla rand on Eesti kõige pikema puhta laia liivaranna (12 km, algab Udria küla piirides, edasi Meriküla, Auga ja lõpeb Narva-Jõesuus Narva jõega) üks osa.
I maailmasõja ajal ehitati Merikülla Peterburi kaitsekava järgi oli Narva regioonis paikneva Meriküla-Rankisaari vahelise ala varupositsiooni ülesandeks tõkestada eelnevatest positsioonidest läbimurdnud vaenuliku laevastiku tee Peterburini. Meriküla-Rankisaari varupositsioon, lääne poolt vaadatuna oli järjekorras eelviimane, seitsmes positsioon enne pealinna Peterburi. Peeter Suure merekindluse Kroonlinna kindluse varupositsiooni lõunapoolseim Narva Suurtükiväepositsiooni patarei nr 1 rajati Narvast läände, Meriküla piirkonda. Selle ehituse käigus sai kannatada osa hoonestust. Rannapatareile ehitati lõuna pool maanteed võimsad betoonpunkrid ja kahurialused ning selle varustamiseks kitsarööpmeline raudtee Auvere raudteejaamast Meriküla patareini. Varupositsioonil jäid tööd 1916. aastal lõpetamata.
Teise maailmasõja ajal 14. veebruaril 1944 maabus Merikülas Balti laevastiku dessant: 516 võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli antud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalikke inimesi kui vaenlasi, põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitte rääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega Meta Süvalepa koos väikse pojaga.[5] Dessant hävitati täielikult järgmisel päeval, mistõttu dessantlased ei saanud oma ülesandeid täita. Meriküla dessandi mälestuseks püstitati 1972. aastal mälestusmärk Meriküla panga algusse selle merepoolsele nukile – kohta, kus Põhja-Eesti pank pöördub lõunasse. Mälestusmärgi kujundas Peeter Somelar.
Vaatamisväärsused muuda
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ Küti vald Rahvusarhiivi Eesti ala valdade registris 1866–1917 (vaadatud vaadatud 11.09.2020)
- ↑ Mart Laar Sinimäed 1944. Tallinn: Varrak, 2006 lk 109
Kirjandus muuda
- Mart Laar. "Sinimäed 1944". Varrak. Tallinn 2006. Lk 109
- Virve Orav. "Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel". Olion. Tallinn 1991
- Virve Orav. "Narva-Jõesuu koduu-uria pilguga". Tallinn 1993