Vello Lõugas
Vello Lõugas (6. aprill 1937 – 21. mai 1998) oli eesti arheoloog.
Elulugu muuda
Vello Lõugas lõpetas 1961. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arheoloogia erialal. Seejärel töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogia sektoris.
1970. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja teemal "Eesti varane metalliaeg", kus tõestas, et põlluharimine sai eestlaste peamiseks elatusalaks juba I aastatuhande keskel eKr. Tema peamiseks uurimisteemaks kujuneski Eesti pronksiaeg. Lisaks sellele huvitas teda väga Saaremaa minevik, mida ta uuris pronksiajast kuni kaasajani välja, tema erilise tähelepanu all oli aga Kaali meteoriidikraater. Lõugase juhtimisel kaevati ja konserveeriti ka Rebala muinaspõllud ja kivikalmed.
Koostas 1969. aastal ilmunud "Leedu-eesti sõnaraamatu".
1980. aastal oli Lõugas üks 40 kirjale allakirjutanutest. 1989–1990 juhtis Lõugas Konstantin Pätsi maiseid säilmeid otsivat ekspeditsiooni, mis Pätsi põrmu ka Eestisse toimetas.
Vello Lõugas oli Eesti Kongressi liige aastail 1990–1992.
1995. aastal korraldas Lõugas uue ekspeditsiooni Johan Laidoneri säilmete leidmiseks. Samal aastal asutas ta ka arheoloogiaajakirja Austrvegr – Idatee.
Viikingiaegne Idatee (Austrvegr) oli Skandinaaviat tänapäeva Venemaa suuri jõgesid pidi Bütsantsi ja Kesk-Aasiaga ühendanud veetee.
Isiklikku muuda
Tema abikaasa oli Anne Untera ja poeg on tehnikaajakirjanik Hans Lõugas.
Teoseid muuda
- Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. 1977, 2. trükk 1989
- Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. 1996
- Leedu-eesti sõnaraamat. 1969
- Toivo Kohv, R. Kärner, Vello Lõugas. Pirita jõgi. 1982
- The archaeology of terror. 1991
- Vestlusi eesti ja leedu keeles. 1971
Kirjandus muuda
- 2022 Ants Kraut, Mati Mandel, Mihkel Tammet, Mehis Pever, Eva Maaring, Ene Luka, Peep Pillak, Peeter Väljas, „Vello Lõugas. Arheoloog, muinsuskaitsja, kodu-uurija” ISBN 9789949938551[1]