Arheoloogia

Arheoloogia ehk muinasteadus on ajalooteaduse haru, mis käsitleb aineliste ajalooallikate ehk muististe põhjal ühiskonna minevikku^[1].

Muistised on rajatiste, eriti hoonete jäänused, esemelised leiud ja muu väljakaevamistel saadud materjal, välja arvatud kirjalikud allikad, mis kuuluvad filoloogia, epigraafika ja numismaatika valdkonda^[1].

Muistiseid õpitakse tundma arheoloogilistel väljakaevamistel. Selleks eemaldatakse muistiselt pinnasekiht ja uuritakse üksikasjalikult läbi kultuurkiht. Muististe laadi ja leviku järgi selgitatakse asjaomase ajajärgu majanduse ja kultuuri iseloomulikud jooned.

Eriti tähtis on arheoloogia esiajaloo uurimises.

Arheoloogiaga tegelevat inimest nimetatakse arheoloogiks.

Sõna "arheoloogia" tähistas algselt, näiteks Thukydidesel, minevikuõpetust^[1].

Eestis on arheoloogiapärandi kaitse reguleeritud Muinsuskaitseseadusega^[2]. 2022. aasta seisuga oli kaitse alla võetud 6716 arheoloogiamälestist^[3].

Ajalugu

piibuvarred

Arheoloogia alged ulatuvad renessansiaega, kui uuriti Vana-Roomast ja Itaaliast pärit muistiseid^[1]. Arheoloogia kui teadus tekkis alles 19. sajandil; tollal jaotati muinasaeg kivi-, pronksi- ja rauaajaks.

Tänapäeva arheoloogia alguseks loetakse Trooja linna väljakaevamisi Heinrich Schliemann ja Frank Calverti juhtimisel alates 1871. aastast.

Pilt pärineb võrdluskogust arheoloogilise hambakivi uurimiseks. Selleks vaadeldakse taimi, loomi ja seeni seestpoolt, et nende omapärasusi paremini tunda, kui neid peaks arheoloogilistes proovides kohtama. Sellel pildil on jõhvikatükk. Pilti on töödeldud tehisintellektiga, et kvaliteeti ja värve parandada