Jõuga kääbaskalmistu
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2022) |
Jõuga kääbastik asub Alutaguse vallas, Jõuga külast kilomeetri jagu kirde pool, Kuremäele viiva tee ääres liivaseljandiku nõlval. Kääbastik on rajatud muistsele neoliitilisele asukohale, sellele osutavad kalmistu lõunaosast leitud nöörkeraamika killud. Praeguse küla hoonete juures avastati 1983. aastal rauaaja asula kultuurikiht.
Pool tuhat aastat tagasi elasid Iisaku ümbruses peamiselt lõunavadjalased.[viide?] Üheks oluliseks mälestusmärgiks nende asustusest on Jõugal asuv Eesti suurim vadjapärane kääbaskalmistu, mis koosneb ligi 260 kääpast. Omanäoliste hulgas suurim matmispaik Eestis on võrdlemisi hästi säilinud.
Arheoloogilisi väljakaevamisi on Jõugal tehtud palju, uuringuid on läbi viinud mitmed tuntud arheoloogid: Osvald Saadre (1938), Erna Ariste (1949), Harri Moora (1950) ning Priit Ligi (1980–1986).
Kokku on arheoloogiliselt läbi uuritud 117 kääbast ja kääpapõhja.
Kääpad ja matmine muuda
Jõuga kääbaskalmistu on dateeritud 11.–15. sajandisse. Luustikud asuvad kääpa all kuni 1,5 m sügavuses. Põletamata surnud on sängitatud 0,750 m kõrguste kääpakuhjaste alla asuvaisse haudadesse. Enamasti on kääpa alla maetud üks, mõnikord kaks kuni seitse surnut. Surnud on maetud valdavalt ristiusu kombe kohaselt peaga lääne suunas. Mitmel juhul leiti kääpaaluselt maapinnalt paekive, mõni kääbas on jalamilt ümbritsetudhõreda kiviringiga.
Matused pärinevad 12.–15. sajandist. Iseloomulikeks hauapanusteks on kolmest traadist keeratud või palmitsetud käevõrud, oimurõngad, hoburaudsõled, noad, tulerauad ja mündid.
1950. aasta väljakaevamistel leiti ühe 13. sajandi lõpu või 14. sajandi algul maetud vadjalanna käevõrult tükike varrastel kootud kinnast, mis seni teadaolevalt on vanim varrastel kootud tekstiilfragment kogu Põhja- ja Ida-Euroopas. Ka Eesti vanim kirivöö pärineb sellest kääbastikust.[viide?]
Kääbaskalmistu ida- ja lõunaserval paiknevad žalniku tüüpi kalmed, mille piirjooni on väliselt raske kindlaks määrata. Kääbaste läbimõõt on 2–6,5 m ja kõrgus 0,3–1 m. Žalnikute läbimõõt on 3–8 m ja kõrgus 0,3–0,5 m. 1984–1985 kaevati läbi üks žalniku tüüpi, korrapäratuid kivikonstruktsioone sisaldanud kalme, kust leiti 48 luustikku 14.–15. sajandi hauapanustega. Selliseid kalmeid on rohkesti teada ida pool Narva jõge ja Peipsi järve, Isuri platool. Pea kõigil kääbastel on jalami ümber u 0,5 m paksune savikas vöö, mida on peetud rituaalseks nähtuseks. Tegelikult paistab see kiht olevat loodusliku tekkega.
Kividest ringe kääpa ümber on Jõugal seni tähendatud ühel korral. Kääpa pealt leiti kive kahel juhul. Kääpaaluselt maapinnalt leiti 17 korral savinõukilde, kusjuures üheksal juhul esinesid need koos kividega. Keraamikat leiti samuti žalniku tüüpi kalmetest. Kontrastina kääbastele sisaldavad žalniku tüüpi kuhjatised rohkem väikeseid paekive, mis moodustavad traditsioonilisi konstruktsioone. Mõlemat liiki kalmete puhul võib oletada tuletegemist, mis eelnes hauakaevamisele.
Kalmistu lõunaosast on leitud nöörkeraamika kilde, mis viitab neoliitilisele asustusele sellel alal. 1983. aastal avastati küla hoonete juures rauaaja asula kultuurkiht.
Matmiskombestik ja hauapanused muuda
Maapinna tasemel katab kääpapõhja tuha- ja söesegune hall liivakiht. Surnud on enamasti maetud kääpaalusesse hauda, mille sügavus on kuni poolteist meetrit. Põletamata surnud on asetatud selili, valdavalt on surnud maetud peaga läänekaarde. Idasuunalise pea asetusega on leitud naisematus kääbas ja lapsematus kääbas, viimane leiti naiseluustiku kõrvalt. Ühest kääpast on leitud täiskasvanud jalutsisse sängitatud laps, asetatud peaga põhja poole. Huvitav leiuna leiti nii kääbastest kui ka žalniku tüüpi kääbastest luustiku jalutsist väike pae- või raudkivi.
Hauapanustena enamiku moodustavad mitmesugused ehted ja noad. Relvi ja tööriistu esines vaid käävastes: neli odaotsa, kirves ja sirp, tarberiistadest tuleraud. Osa kääpaid on üldse panusteta.
Jõugalt on leitud ka üks maa-alune põletusmatus, millega kaasnes rohkesti 11. sajandi II poole ehteid ja nende fragmente. Matmisviis ja leiuaines on vadjapärased.
Vadjalased ja poluvernikud muuda
Vadjalased olid läänemeresoome rahvas. Ingerimaa põliselanikud. Esmamainimine kirjalikes allikates 1069. aastal. Nende asuala ulatus II aastatuhande alguses Virumaa idaosast ja Peipsi järvest Ižora jõeni. Idast tuli Eesti-poolsele Peipsimaale sisserändajaid kahe lainena: esimesel korral I aastatuhande II poolel, teist korda 12.–13. sajandil. Esimene laine suundus rohkem Peipsi läänerannikule, teine laine aga põhjaranniku asustamata metsaaladele.
Vadjalased olid tihedates sidemetes ida pool Narva jõge ja Peipsit elavate hõimudega. Viimaste hulka asus 13.–14. sajandil järk-järgult vene talupoegi, mis viis järgnevate sajandite jooksul lõunavadjalaste venestumiseni. Sama protsess kulges ka Lõuna-Alutagusel. Samas puutusid vadjalased kokku ka eestlastega. Nii kujunes 17.–18. sajandi paiku Iisaku ümbruskonnas välja rahvastik, kes kõneles omapärast segakeelt. Oma usutunnistuselt olid nad algselt õigeusulised, sest Otto Liiv märgib sealkandis mitmeid vene-õigeusu kabeleid.[1]
Jõugal asunud varem kaks õigeusu kabelit, Jegorija ja Mikola.
18. sajandil lähenesid need talupojad Luteri kirikule, lasksid oma lapsed luterlasteks ristida, käisid leeris ja armulaual, kuid pidasid samal ajal ka paastu, austasid jumalaema ja lõid endale risti ette. Seetõttu hakati neid pooleusulisteks ehk poluvernikuteks kutsuma. Nende keel, aineline kultuuri ja kombed erinesid nii eestlaste kui ka venelaste omast.
Põhja-Euroopa vanim teadaolev varrastel kootud eseme leid Jõuga kääbastest muuda
1950. aastal juhatas arheoloogilisi väljakaevamisi arheoloogiaprofessor Harri Moora. Ühest kalmest leiti väike tekstiilitükike 13. sajandi lõpust või 14. sajandi algul maetud vadjatarilt. Leiu tähtsus selgus alles 30 aastat hiljem, kui geoarheoloog Jüri Peets alustas tekstiilide arvelevõttu. Ilmnes, et tegemist on varrastel kootud kindatükikesega. See on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas.
Varrastel kudumise oskuse alguseks Baltimaades peeti seni 17. sajandit. Jõuga kindaleiu põhjal võib selle paigutada 14. sajandi algusse – 300 aastat varasemaks.
Enne varrastel kudumise oskuse levikut oli levinud silmkoetehnikaks nõeltehnika. See põhines luu- või puunõela abil lõngast silmuste loomisel ning silmuste vahelt lõnga läbiviimisele ja kokkutõmbamisele, mille tulemusena tekkis hargnematu, tihe ja paks pind. Mitmete Jõugalt leitud nõeltehnikas valminud kinnaste jäänuste hulgast on leitud põdrakarvu, villa üldhulgast moodustasid need 5–10%. Põdrakarvu on lisatud tõenäoliselt kinnaste vastupidavuse ja veekindluse suurendamiseks. Kinnaste materjalina kasutatud vill on enamasti hele ja värvimata. Lõng on jäme, enamasti korrutamata.
Kinnastel oli koht läänemeresoomlaste uskumustes ja kommetes, sealhulgas matmiskommetes. On teada, et surikindad olid enamasti valged, ilma kaunistuseta. Ka särk ja sukad olid valged.
Kinnastele omistati võimet kaitsta nende kandjat peale külma ka "kurja" eest. Nendelt loodeti abi igas eluvaldkonnas. Oluline osa oli kinnastel täita viljakusmaagia
Rahvajutt ja legend muuda
Rahvajutu järgi peetakse Jõuga kääpaid aga Põhjasõja-aegseks, mil Kuremäe ja Iisaku vahelisel alal olla 30 aastat sõda kestnud. Kalmistul olnud vanasti veel kolm valget sakilist kiviristi, mis asusid üksteisest viie-kuue sammu kaugusel ja mille kõrguseks olevat olnud "poole inimese pikkus".[2]
Pärimuse järgi olla seal ka rahapadasid maa sees, kuid kellelgi pole siiani läinud korda neid leida.[3]
Üks mees Kiikajon leidis ühe üht kääbast kaevates mõõga. Võttis selle ja viis koju. Unes kästi tal mõõk tagasi viia. Kui ei vii, siis tuleb õnnetus. Teisel ööl hoiatati uuesti, kui ei too tagasi, siis saab mõõga läbi otsa. Mees ei teinud väljagi, vaid hakka seda teritama. Et ta käsitses mõõka halvasti, siis mõõk kukkuski, läks jala sisse ja lõikas kanna kõõluse läbi. Nüüd viskas mees mõõga metsa, kuid jäi eluajaks lombakaks.
Viited muuda
Välislingid muuda
- Jõuga kääbaskalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
- Jõuga kalmistu veebiportaalis eestigiid.ee
- Jõuga kääpad folklore.ee
