Kirivöö

Kirivöö ehk korjatud kirjaga vöö on enamasti valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga naistevöö.

Sangaste kihelkonna muster.

Kirivöö kuulub meie rahvarõivaste juurde. See on küll pisikene, kuid väga oluline detail. Keeleuurijad on leidnud, et sõna „vöö“ kuulub kõige vanemate omatüvede rühma ning sõna vanuse võib ulatuda lausa neli kuni viis tuhat aastat enne Kristust „Rahvarõivana on meil praegusel ajal tuntud 18.–19. sajandi talurahva pidurõivad. Sel ajal oli naisterõivastuses olulisemaks vööliigiks kirivöö. Seni vanim kirivöötehnikas leid Eestis pärineb 13.–14. sajandist Iisaku kandi Jõuga kalmest. Esimesed kirjalikud teated kirivöödest on aga 17. sajandist.“

Naiste kirivööd on olnud väga erineva laiusega. Näiteks Lüganuse kandi vöö laius oli 1,5 cm, aga Kolga-Jaani ja Põltsamaa kandis võis sama lai olla ainuüksi juba äärekiri. Kirivööde tavaline pikkus on 2–3 pihaümbermõõtu ehk umbes 2,4–2,7 meetrit, kuid leidub ka pikemaid. Näiteks võib ERMi arhiivist leida ka 3,7-meetrise (koos narmastega) vöö Võnnu kandist.

Lisaks eestlastele leidub kirivöid ka skandinaavia rahvastel: norrakatel, rootslastel, saamidel, soomlastel. Soomes on need vööd tuntud viron vyö nime all. Seda vööliiki tuntakse ka idapoolsetel Soome-Ugri aladel.

Vöö kandmine

Ajalooliselt

Rahvarõivavööl on olnud mitu ülesannet. Esimesena oli see vajalik riiete kinnitamiseks, et särgid, püksid ja seelikud alla ei kukuks. „Üüke seoti särgi („amme“) pääle, et kört („seelik“) paremini üleval seisaks.“ (Karksi, ERM 170: 14) Tarvastu kandis oli ka vanasõna: „Hääl rüal om ööke ümmer.“

Teiseks oli vöö vajalik, et keha nii-öelda kinni tõmmata. See aitas rasket talutööd tehes, et keha ära ei vajuks ning et selg oleks toetatud. Võrdlusena saab siin tuua tänapäevased jõutõstjad, kes samuti seovad endale piha külge laia vöö, et lihaseid hoida.

„Mõned vanad naesterahvad kannavad vööd aga praegugi. Tähendati, et vööde kandmisega ka inimeste tervis osalt kadunud olla. Enne olnud venimise häda haruldane nähtus, nüüd aga igapäevane asi.“ (Risti, ERM 2237)

„Vöö seoti tugevasti ümber keha. Arvatavasti kanti vööd selleks, et tervis parem oleks. Viletsad inimesed mässisid tema õige kõvasti ümber keha.“ (Lääne-Nigula, ERM A 509: 1333)

Kirivööd kuulusid peamiselt naisterõivastuse juurde, mehed on neid üldjuhul kandnud vaid Kagu-Eestis, kus neid kanti pükste peal särgi vööna. Meeste vööd olid üldjuhul kitsamat sorti. Lisaks võisid mehed kanda kirivöid pulmas nn ametiülesandeid täites. „Sarnaseid laiu vöid kandsid peiupoisid „pihtvööks“, kui nad pruuti ära tooma läksid. Vöö küljes rippus mõõk, millega peiupoisid pruuti mehekodu viies ristisid ukse ette lõid. Ka sõitsid nad (ratsa) ümber pulmarongi ja lõid tagasi maja juurde jõudes mõõgaga vastu katuse räästsast. Isamees tõstis mõõga otsaga „sõba“ pruudi näo eest ära.“ (Pilistvere, ERM 13966) Nagu öeldud, kandsid Kagu-Eesti mehed vöid särgi peale seotuna. Setu meeste puhul näitas sõlme asukoht aga ära nende perekonnaseisu: vallalistel meestel oli sõlm tehtud vasakule poole, abielumeestel aga paremale poole. „Mõnikord kaldus aga kodust kaugemale minnes see sõlm järjest rohkem vasakule.“

Tänapäeval

Eesti Vabariigi algusajal hakati rahvarõivaste kandmist uuesti propageerima, kuid siis ei pööratud erilist tähelepanu sellele, kuidas midagi ajalooliselt kanti. Siis oli tavaline praktika see, et kirivöö seoti lõdvalt ümber keha ja jäeti vöö otsad rippuma. Tihti lõigati ka vanad kirivööd pooleks ning neid kanti lihtsalt kleitide jms vöödena.

Tavaline praktika oli ka see, et vanad vööd pandi üksteise kõrvale ning neist õmmeldi kokku üks suur vaip. Samuti kasutati vöid ka kottide ja toolipõhjade valmistamiseks.

Tänapäeval on vöömustrid jälle moes. Neid kasutatakse nii tikkimisel, kudumisel kui ka trükikunstis. Vöömustril pole liiga pikki lõngajookse, seetõttu ongi seda hea kasutada ka näiteks kudumismustrina.

Vöö tähtsus

Kirivöö omadusi on peetud ka kaitsvateks ja ravivateks. Kaitsvaks peeti vöö mustreid ja lõnga värve. Ravimise eesmärgil on kirivööd kasutatud näiteks roosi ravimiseks. Vanades allikates on säilinud ka teave, et vööd ei tohtinud pesta, muidu kaob vöö ravivõime ära. Lisaks ravimisele ja kaitsmisele arvati naiste kirivööl olevat ka sigivust edendav jõud. Lisaks mähiti neisse ka lapsi.

Vööl oli oluline roll ja koht ka neidude veimevakas. „Vöö anti pulmade ajal kaasitajale liniku ümber. Muidu kanti hame peal ümber keha.“ (Rõuge, ERM 8159) „Kosjade puhul on olnud tavaks, et neiu sidus nõusoleku märgiks vöö koos kosjakaubaga tühjaksjoodud kosjaviinapudeli ümber või kinkis selle peiule koos kinnaste ja sukkadega.“

Vöö mustritest

„Vöömustritel on olnud oma nimetused ja tähendused nagu kindakirjadelgi, aga aegade jooksul on palju sellest teadmisest kaduma läinud. Ilmari Manninen on oma raamatus „Rahvariiete ajalugu“ nimetanud 114 vöökirja nimetust.“ Sellest raamatust võib leida näiteks selliseid mustrite nimetusi:

aknaruudukiri hangeline kiri kaheksakannuline kiri kalarooline kiri karukäpaline kiri kitsesilmaline kiri

küüsiline kiri loogeline kiri lätilapiline kiri maasikalehekiri pandlakiri ratuline kiri

rehakiri roosikiri sõelapõhjakiri tõhukäpakiri vahtralehekiri

Ühes vöös võidi kasutada ka mitut mustrit. On teada ka, et kui vöö üht poolt oli jupp aega kantud, siis vahetati teine ots peale ja vöö paistis nagu uus. „Sageli on vöö otsas erinevaid mustrikatsetusi. Ühel ERM-is oleval Tõstamaa (14504) vööl on „ainult“ 54 erinevat mustrit. Vanavarakorjaja lasi vöökudujal kõik tollele teadaolevad mustrid ühte vöösse kududa. Enamiku kohta on ka mustrinimetused teada.

Kui vööde igapäevane kandmine ajapikku kaduma hakkas, hakati vöömustreid kasutama mujalgi, näiteks kasutati neid kampsunimustritena.

Vöö sidumine

Tavaliselt on Eesti kirivööd seotud tugevalt ümber piha, olles nagu korsett, mis toetab selga. Vöö kerimist alustatakse vasakult küljelt või eest keskelt ning jätkatakse ringselt nii, et iga järgmise ringiga jäetakse 1–2 cm ulatuses alumist kihti näha. Vöö lõpuotsad (narmad k.a) torgatakse vöökihtide alla. Tänapäeval kasutavad tantsijad vööde kinnitamiseks ka haaknõuelu, mis kinnitatakse vööde külge nii, et need kuskilt välja ei paistaks. Ajaloolistest allikatest on teada ka, et teinekord kasutati kaht erinevat vööd: üks seoti otse särgile seeliku alla, teine keerati ilu pärast seelikule peale. Vöö pealmiseks pooleks jäeti värviline pool. „Enamasti olid vööd punase mustiga, seda polnud mõtet ära peita. Punase lõnga värvimisega oli palju vaeva nähtud ning pealegi usuti just punasel värvil olevat suur kaitsevõime.“ Tegelikult leidus Eestis paikkondi, kus vöö sidumine erines tavaliselt praktikast. Näiteks Saaremaal ja Kihnus seoti kõik vöökihid üksteise peale ja paistma jäi vaid pealmine pool. Setumaal aga vöö otsi ei peidetud ning need jäeti rippu. Tehti sõlm ja otsad jäeti põlle alla.

„Tüdrukule pandi varakult vöö ümber, et ei kasvaks poisid moodi, vaid keskelt peenem.“

Vöö kudumine

Kudumise võimalused

Käsitööoskusi hakati noortele tüdrukutele õpetama juba varakult, sealhulgas ka vööde kudumist. Kirivöö kudumise võimalusi on mitmeid:

• Arhailine tehnoloogia vahelikupulga ja niiepulgaga – see on olnud kõige levinum tehnika kirivöö kudumisel. Selle tehnika puhul läheb vaja ühte umbes 30 sentimeetrist jämedamat pulka (tänapäeval sobib selleks ka nt papprull, millele on keeratud foolium või toidukile) ja niite kinnituseks üht pliiatsijämedust pulka. Vöö kääritakse üles kinnise ringina ning kuduja istub lõimeringi sisse ja hoiab seda oma kehaga pingul. Enamasti käib lõim selja tagant läbi.
• Tihvaga (vöötihv, vöösuga) – algselt ühest lauakesest väljalõigatud piidega raam, mille iga pii keskel oli auguke. Praegusel ajal tehakse tihvasid puust detailidest. Lõngad veeti vaheldumisi läbi igast piivahest ja augukesest. Tihva tõstes või langetades tekkis kudumiseks vahelik.
• Vöötelgedega – see tehnika on kudujate seas populaarsuse saavutanud alles viimase kümne aasta jooksul. On teada, et ühe esimesena Eesti kirivöö kudumiseks vöötelgi kasutanud kuduja oli Kanadas elav väliseestlane Mihkel Salusoo, kes tegi seda juba 1970. aastal.
• Kangastelgedega – kirivöid on võimalik kududa nii lauatelgedel kui suurtel kangastelgedel. Lauatelgedel kootakse vöid ühe või mitme kaupa ning mustrit korjatakse käsitsi. Suurte telgede puhul on võimalik lihtsamad vöömustrid sidusesse rakendada, sest seal pole vaja mustrit korjata. Suurtel telgedel kududes on mõttekas teha mitu vööd korraga ja kudumiseks kasutada ka telgedele rakendatud vööraami.

Vöömõõk

„Kolme esimese vöökudumise tehnoloogia puhul läheb vaja ka head vöömõõka ehk rabajat, mis tehakse lehtpuust. See peab olema hästi sile ja terava õhukese otsaga ja piisavalt pika sirge teraga. Mõõgal peab olema piisavalt kaalu, et saaks iga rea korralikult kinni lüüa. Liiga õhuke ja õrn laast selleks tööks ei sobi. Vöö jääb liialt pehme ja ei täida oma ülesannet.“

Vöö materjal

„Kirivöö lõimede puhul on tugeva keeruga villased lõngad kirjalõngadeks ja peenemad rohkem või vähem pleegitatud linased niidid põhjalõngadeks. Koelõngaks on ühe- või kahekordselt võetud linane niit.“

Vöökiri

Vöökirja osad

„Vöökirja ülesmärkimisel märgitakse enamasti ainult villased lõngad, linaseid ei märgita. Kiri moodustubki ainult villastest lõngadest. Kudumise käigus linased ristlevad labaselt ja mustri kudumisel tõstetakse või langetatakse vastavalt mustrile ainult villaseid lõngu.“ Vöökirjal võib eristada järgmisi osi:

• keskkiri – vöö keskel piki vööd jooksev kiri;
• vöö süda – keskkirja keskel olev teist värvi kirja osa, laiusega 1–5 lõnga;
• äärekiri – vöö servades olev väike kiri, laiusega 1–7(11) lõnga;
• küü – vöö eri osi eraldav siksakjoon. Enamasti koosneb kahest sama värvi villasest lõngast. Vahel koosneb kolmest lõngast, millest välimised on sama värvi ja keskmine teist värvi;
• äärelõng – vöö ääres olev villane lõng.

Piirkonniti võib vööde kirjaosade kombinatsioon olla erinev.

Vöö pealmiseks pooleks on villane pool, alumiseks on linane pool. Üldjuhul kootakse mustrit alumiselt poolelt.

Kirjandus

• Astel, Eevi. 1981. Vöö eestlaste rahvatraditsioonis. Rmt: Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXII, Tallinn, Valgus. lk. 136–145
• Astel, Eevi. 1998, 2017. Eesti vööd. Tartu: Ilmamaa
• Eesti käsitöö raamat 2016 Pegasus, lk 142–146
• Eesti rahvarõivaid XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algult 1957, lk 227–228
• Freienthal, Merike ja Västrik, Veinika 2012, Lapilised vööd, Türi: Saara kirjastus
• Kurrik, Helmi Eesti rahvarõivad 1938, lk 3–7, Tartu: Eesti Rahva Muuseumi kirjastus
• Käsitööalbum 22 1987. Tallinn, lk 126–129
• Käsitööalbum 23, 1988, lk 24–25 – tihvaga kudumine
• Manninen, Ilmari. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Uustrükk. Rmt. Tartu: Eesti Rahva Muuseumi kirjastus
• Rand, Piia 2013, 2016 Eesti kirivööd, Türi: Saara kirjastus

Välislingid

• Kirivöö Eesti Muuseumide Infosüsteemis
• Vöökuduja Maria Pähnapuu