Hoburaudsõlg on katkestatud rõnga kujuline sõlg, mille nõela kand on keeratud ümber sõlekaare ning võib kaarel vabalt liikuda. Nõel ei kinnitu mitte nõelahoidjasse nagu haaknõelal, vaid rõivakinnitusel hoiab nõela paigal sõlekaare vastaspool ja kinnitatava riideeseme surve. Eesti aladel olid hoburaudsõled kasutuses alates Rooma rauaajast, suurem populaarsus jääb 10.–13. sajandisse[1].

Hõbedast hoburaudsõlg Gotlandilt Rootsist
Keldipärane hoburaudsõlg ja rõiva kinnitamise põhimõte

Ajaloost

muuda

Hoburaudsõlg on provintsiaalrooma päritolu nagu kaarsõlgki. Neid kasutati Eestis juba Rooma rauaajal, 3.–4. sajandil. 5.–7. sajandil hoburaudsõlgi Eestis senistel andmetel ei kantud, kuid need ilmusid uuesti siinsete ehete hulka 8. sajandil. Rahvasterännuajal levis see sõletüüp Skandinaaviasse ning sealt edasi koos muude Skandinaavia mõjudega Baltimaadesse ja Soome, kus saavutas järgnevatel sajanditel isegi suurema populaarsuse kui Skandinaavias[2]. 8. sajandi hoburaudsõlgedest varasemad olid rauast, kuid alates 10. sajandist tehti hoburaudsõlgi peamiselt pronksist, harvem hõbedast[3].

Eesti ala sõlgede jaotus

muuda

Eesti ala arheoloogilises materjalis leiduvad hoburaudsõled jagatakse järgmistesse tüüpidesse:

  • varased emailkaunistustega hoburaudsõled (Rooma rauaaja teine pool 4.–5. sajand, peamiselt Virumaalt, Pada, Jäbara jt kalmeist)[4]
  • rullotstega hoburaudsõled (8.–11. sajand kuni hilisrauaaeg, üksikuid eksemplare veel 14.–15. sajandil[5])
  • tahuliste otstega hoburaudsõled (9.–10. sajand, Eesti mandriosas, ka Lätis, Leedus, Loode-Venemaal, Soomes, Ojamaal ja Mälari piirkonnas)
  • lehterotsised hoburaudsõled (10. sajand, Lääne- ja Loode-Eestis, ka Lätis, Soomes, Loode-Venemaal ja Ojamaal)
  • tähtotsised hoburaudsõled (11. sajandi esimene pool, Lääne- ja Ida-Eestis)
  • prismaotsised hoburaudsõled (10. sajand, 11. sajandi esimene pool, Ida-Eesti)
  • mooninuppotsised hoburaudsõled (11. sajandi esimene pool kuni hilisrauaaeg, Lõuna-Eestis, ka Lätis ja Leedus, Ojamaal, Ida-Rootsis, Soomes ja Loode-Vene aladel)[6]
  • loomapeakujuliste otstega hoburaudsõled (12.–13. sajand)[7]
  • pahaga hoburaudsõled (11. sajandi teine pool, enamik 12.–13. sajandist)
  • plaatotstega hoburaudsõled (12–14. sajand, üksikuid kuni 17. sajandini)[8]

Peitleidudest pärineb Eestile ebatüüpilisi hoburaudsõlgi, mis võivad olla sisse toodud vanametallina või kaaluhõbedana. Sellised on

  • lameda kolmnurkse kaare ja rullotstega hoburaudsõlg, nõela kinnitus sõlekaare sees (Paluküla peitleid, lähimad vasted Soomest ja ida poolt Kaama jõgikonnast, 800. aastad)
  • madala harikaare ja kitsaste rullotstega hoburaudsõlg (Väike-Rõude peitleid, vasted Soome ja Loode-Vene aladel, 11. sajand)
  • pika nõelaga hõbedast hoburaudsõlg (Saaremaa Uduvere leid, vasted Ojamaalt ja Birkast viikingiajast)[9]

Dekoor

muuda

9.–10. sajandi alguse Eesti hoburaudsõled on tavaliselt rikkalikult ornamendiga kaunistatud, enamasti puntsitud kolmnurgakeste, sõõrikeste või ristikeste ridadega või looklevate ja sirgete joontega. 10. sajandi lõpu ja 11. sajandi alguse sõled on kaunistatud tagasihoidlikumalt ja ühetaoliselt, kuid nad on suuremad ja nende nõelakanda ehib kõrge hari. Enamasti ongi nõela kand ainus sõle ornamenditud osa. Pronksist täht- ja prismaotsiste hoburaudsõlgede otsad on sageli hõbetatud.

Kõige kaunima vormi ja maitsekama dekooriga hõbedast hoburaudsõled pärinevad 12.-13. sajandist. Hiljem muutusid nad tehniliselt teostuselt ja dekoorilt robustsemaks, samuti materjalilt odavamaks – hõbeda asemel muutus domineerivaks pronks, valamistehnika kõrvale ja asemele tuli tagumine ja viilimine[10].

Viited

muuda

Välislingid

muuda