Vikipeedia

Poluvernikud

Poluvernikud ehk poluvertsikud (harva ka poluverstsikud või pool(e)usulised) olid Iisaku ja Alutaguse kihelkondades elanud ajalooline eesti-vadja-vene segakeelne rahvarühm. Poluvernikud tekkisid keskajal õigeusklike vene ja vadjalaste kultuuri segunemisel Virumaa idaosas. Nad võtsid sajandite jooksul omaks luteri usu ja 20. sajandi jooksul eestistusid täielikult.[1][2]

Poluvernikud
Keeled
eesti, vadja, vene
Religioon
luteri usk
Seotud rahvad
eestlased, vadjalased, venelased

Poluvernikute kultuuri on uurinud põhjalikumalt mitmed etnoloogid ja keeleteadlased, muu hulgas Jüri Truusmann, Paul Ariste, Otto Liiv ja Anne Nurgamaa. Poluvernikute kultuuripärandi kogumisega on tegelenud Iisaku muuseum, vähesemal määral ka Eesti Ajaloomuuseum ja Eesti Rahva Muuseum.

Nimetus muuda

Segarahva nimetus poluvernik (ja poluverstsik) tuleb venekeelsest sõnast poluverujuštši (полуверующий), mis tähendab poolusklikku/pooleusulist. See nimetus viitab rahvakillu kahe usu vahel tammumisele, sest poluvernikud järgisid küll ametlikult luteri usku, aga pidasid samal ajal kinni paljudest vene tavadest: vene kombel risti ettelöömine, õigeusu paastu pidamine, kaelaristi kandmine jne.[1][2] Poluvertsikud ise pidasid nimetust pigem pilkesõnaks.[3]

Eesti iseseisvumisest peale 20. sajandil on nimetust poluvernik kasutatud mitte ainult Virumaa rahvusvähemuse kirjeldamiseks, vaid ka üldisema sõnana iseloomustamaks kahest keele- ja kultuurikeskkonnast pärit inimest.[4] Poluvertsikuteks on kutsutud nii setusid, peipsivenelasi kui ka vanausulisi.[5][6] Nõukogude ajal nimetati lisaks segaperedest pärit inimestele poluvernikuteks ka Venemaa eestlasi ja (näiteks Siberis) vene koolis õppinud eestlasi, keda üldiselt lõpuni ei usaldatud.[7][8] Ka tänapäeval on Eesti meedias mõnikord kasutatud nimetust poluvernik solvanguna mitmekeelsest perest pärit eestlaste kohta (eriti poliitikute kohta).[9]

Ajalugu muuda

Virumaa idapoolsed alad olid kuni 11. sajandini hõredalt asustatud. 11.–12. sajandil asustasid Alutaguse kihelkonna kesk- ja lõunaosa ning Iisaku kihelkonna ala vadjalased. Vadjalased on moodustanud piirkonnas Iisaku põliskülad ja mõjutanud Ida-Eesti murdeid ning neist on kihelkonda jäänud Eesti suurim vadjalaste Jõuga kääbaskalmistu.[10][11] 13. sajandist asustus piirkonnas tihenes ja Ida-Virumaale saabus aina enam ka venelasi, kelle hulk suurenes eriti Vene-Liivimaa sõja ajast.[12] Samuti asusid vähemasustatud maale eestlased ning kolm rahvast segunesid järk-järgult, moodustades poluvernikute kultuuri.[1][13]

Asustuse tihenemine jätkus 16. sajandini Rootsi võimu ajani. Rootsi propageeris usuvahetust ning suur osa õigeusklikest vadjalastest ja venelastest pidi kohustuslikus korras luteri usku siirduma.[12] Oma usku nad sisu poolest aga ei muutnud: ametlikult olid luterlased, käisid luteri kirikus, laulatasid, ristisid ja matsid täpselt nii, nagu luteri kirik nõudis, aga kodus oli ikooninurk pühapiltidega ja kaelas kanti risti õigeusu kommete järgi.[13] Sellegipoolest sulandusid poluvernikud järk-järgult aina rohkem luterlikku maailma, puutudes Iisakus kokku naabruskonna eestlastega.[11] 17.–18. sajandiks oli välja kujunenud oma keelega segarahvas.[14]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandil hakkasid poluvernikud vähehaaval eestistuma ning nende identiteet seostus rohkem eestlase kui venelase omaga. Seda võimendasid piirkonda juurde rännanud eestlased ja varasemast parem ligipääs haridusele, mis poluvernikute eestistumist veelgi soodustas. Samuti pidasid poolusulised selleks ajaks end siiralt luterlasteks ning ka venestamise ajal tehtud katsed poluvernikuid õigeusku tagasi tuua ebaõnnestusid. Poluvernikud ise kutsusid end vene keelt rääkivateks eestlasteks ning Eesti Vabariigis sündinud noored omandasid enamasti eestikeelse ja -meelse hariduse, minnes järk-järgult üle koolis õpetatud eesti keelele. Eriti kiiresti toimus eestistumine nende kultuurikeskuses ja "pealinnas" Porskuvas (eestistamise järel Vaikla küla).[3][13]

1930. aastateks oli poluvernikute asuala ahenenud mõne külani Iisaku kihelkonnas, mida kutsuti Eesti meedias "poluvernikute vabariigiks". Peamiselt elasid poluvertsikud Porskuva, Podgriiva, Pootsiku, Remniku, Kauksi, Olesnitsa, Alajõe, Poludenka, Luuga, Sälliku, Kuru, Lemmaku ja Varesmetsa külades, kuid täpset piiri on keeruline määratleda.[14] Ka Tärivere, Tammetaguse, Koldamäe, Jõuga, Sõrumäe, Imatu, Kõnnu ja Kaidma külasid on loetud poluvertsikute küladeks. Peipsi ääres olevat Kuru küla loetakse küll enamasti poluvernikute külaks, kuigi enamuses on seal õigeusklikud venelased, kelle kombed erinesid tunduvalt Porskuva küla omadest.[15] Samuti tegid piiri määratlemise keeruliseks ülejäänud vabariigiga võrreldes vaesest piirkonnast välja kolinud poluvernikud, keda asus märgataval arvul ka Torma ja Laiuse kihelkondades.[16] Riikliku eestistamise kampaania käigus alates 1934. aastast muudeti paljud kohanimed eestipäraseks: Podgriivast sai Liiva, Porskuvast Vaikla, Poludenkast Kasevälja.[14] Samuti vahetasid paljud poluvertsikud oma venepärase perekonnanime eestipärase vastu välja.[3]

Nõukogude ajal eestistumine jätkus, kuigi mõned poluvernikud venekeelses koolis ja keskkonnas ka venestusid.[13] 1960. aastateks olid poluvernikud pea täielikult eestistunud.[14] Need külad, mis ei eestistunud, on tühjaks jäänud (näiteks Mohku ja Sahku küla). Poluvernikute järeltulijad elavad praegugi Iisakus, kuid erinevalt vanausuliste kultuurist pole poluvernikute omast enam palju alles. Vanemad inimesed kasutavad kõnes kohati sõnu, mis on sellest kultuurist pärit, kuid sisulised teadmised neil enamasti puuduvad. Poluvernikute kultuurist säilinut üritab tänapäeval hoida Iisaku muuseum, mis on kogunud kõike selle segarahvaga seotut: sõnavara, retsepte, köiepunumist jne.[11][17]

Kultuur muuda

Poluvernikute kultuur tekkis eesti, vadja ja vene kultuuri segunemisel, mille tõttu kujunes välja täiesti unikaalne kultuur oma keele, tavade ja välimusega, millele polnud vastet kummalgi pool Narva jõge. Kuni nimede eestistamiseni olid poluvertsikutel venepärased perekonnanimed (näiteks Fetka, Subka, Beläjev, Feržell, Sabolotny), kuid nad võtsid hoolega osa nimede eestistamisest, mistõttu kadus piirkonna perekonnanimede eripära. Näiteks sai Sabolotnyst Savi, Beläjevist Kaljumäe ja Subkast Säde.[3] Algul vormiliselt, hiljem ka siiralt pidasid poluvernikud end luterlasteks, kuigi õigeuskliku tausta tõttu jälgisid nad mitmeid õigeusu traditsioone ja kombeid. Poluvernikud pidasid õigeusu paaste, kandsid kaelaristi, lõid venelaste kombel ristimärki ja kirikusse minnes kandsid punasega tikitud valgeid kirikuriideid.[3] Üldiselt jälgiti ka vene õigeusu pühasid, näiteks 15. augusti bogoroditsal korraldasid poluvertsikud palverännaku.[18] Lapsi ristiti ja leeris käidi Iisakus, kodus oli õigeusu kombe järgi ikooninurk.[19] Iisaku luteri kirikus olevat poluvernikute ajal olnud isegi ikoon, mille ette sai küünlaid panna.[20]

 
Poluvernikute aida eeskujul ehitatud Järuska sild

Ka poluvernikute arhitektuur erines selgelt eestlaste omast. Talud olid mitmetes külades vene küla moodi piki tänavat reas, külas oli tavaliselt umbes 8–20 talu. Külakogukonnas oli oluline nende sõna, kellel oli oma krunt. Poolusuliste kommete kohaselt jagati talu võrdselt kõikide poegade vahel, nii et iga poeg ehitas jagatud maale uued majad. Seetõttu muutusid poluvertsikute talud aja jooksul väga väikeseks. Kõige kitsamates tingimustes jagati ka taluhoone poegade vahel ära nii, et mõlemal oleks samas majas omad toad enda perede jaoks. Selle ja liivase pinna tõttu olid poluvertsikud võrreldes naabruskonna eestlastega palju vaesemad. Erinevalt eestlastest (kes ehitasid peamiselt rehielamuid) ehitasid poluvernikud eraldi maju, sest neil ei oleks rehealuses olnud palju kuivatada.[3] Selle asemel ehitati majade grupi peale üks rehealune, kus vilja kuivatati. Neis hoonetes, kus oli rehealune, oli rehetoa ja -aluse vahel veel vene taludest üle võetud külm esik, mille kohta öeldi "seni" (vene сени). See on vene taludest üle võetud mõiste, mida eesti taludes pole kunagi olnud.[18] Poluvernikute majad olid Eesti iseseisvumiseni pisikesed ning koosnesid toast ja köögist. Suuremas peres tehti see elamine veel pooleks. Majad olid enamasti õlgkatusega, sest kallist laastukatust ei jõutud teha. Ka esimesed piirkonna korstnad tehti mitte kivist, vaid laudadest. Iseseisva Eesti ajal võtsid eestimeelse hariduse saanud poluvernikud kasutusele mitmed Eestis levinud uuendused, mistõttu nende majapidamised olid võrreldes isetekkeliste vanemate majadega oluliselt süstemaatilisemalt korraldatud.[18] Tänapäeval on poluvernikute maju alles veel vaid kaks ning needki on varemetes. Ühtegi seni säilinud ei ole.[21] Piiratud määral on Iisaku kihelkonnas siiski ehitatud poolusuliste eeskujul üksikuid ehitisi, näiteks Järuska sild on loodud poluvernikute aida eeskujul, mistõttu sillal on eripärane, kaugele esile küündiv katus.[22]

Nagu setudki tegelesid poluvernikud ajalooliselt peamiselt kalastamise ja kauplemisega. Lisatulu teeniti veel metsatöödel. Naiste hooleks olid põllu- ja aiatööd. Mesilasi peeti pakktarudes või pakkpuudes. Toidulaual olid poluvernikutel eestlastega võrreldes oluliselt varem kasutusel seened, mida eesti talupoeg 19. sajandi lõpuni veel ei korjanud. Samuti tarvitasid poluvernikud igapäevaelus kanepit, tehes sellest kanepitempi. Ajalooliselt sõid poluvernikud ka kaertest tehtud kama, kuid see komme kadus 20. sajandil. Sea tapmise järel korraldati seamatused, kuhu kutsuti naabrid ja söödi liha. Liha ei suitsetatud, vaid hoiti aasta läbi soolvees. Verikäkki ei tarbitud, kuid laialt oli levinud verileib. Lihavõttemunad värviti mõnel pool mustaks või pruuniks. Iga suurema tähtpäeva puhul valmistasid poluvertsikud koduõlut, meeõlut või meeveini (meevõtmise ajal saadavast kärgede uhteveest).[3] Mitmed pooleusuliste toiduretseptid on säilinud ja Iisaku muuseum pakub mõnikord külalistele poluvertsikute toite.[20][23]

19. sajandist muutus tavaliseks, et poluvernikud rändasid piirkonnast välja paremat elu otsima või said eestimeelse hariduse ja asusid piirkonnas põldusid rajama. Poluvernikute põllumajandus kujunes kaasaegse ja ajaloolise põlluharimise seguna. Tihti kasvatati põldudel sibulaid.[18] Põldude väetamiseks kasutati vaid laudasõnnikut ja sõnnikuveotalgud olid kombeks veel Eesti Vabariigiski. Vanadest põllutööriistadest tarvitati lühikeste kurgedega harkatra, muidu toimus põlluharimine kaasaegsete vahenditega, näiteks niidumasinate ja hobuserehadega. Rehepeksu jaoks kasutati kooti sisuliselt kuni kultuuri hääbumiseni. Tavaliselt rabati rukkid rehetares seina vastu teradest peaaegu puhtaks, siis toodi vihud rehalasse, sidemed võeti ära, laotati rehealuse põrandale kahte lademesse, ladvad vastamisi, tüved väljapoole, ja anti kootidega pihta. Paljudes peredes peksti vilja hobusejõuliste viljapeksumasinatega, niinimetatud puukööblitega (harvemini ka raudkööblitega). Suviviljad, osalt ka rukkid, peksti suuresti juba mootorijõuliste rehepeksumasinatega talgutel. Kartulite äestamiseks kasutati 2–4 raamist koosnevaid pikki ja kitsaid puupulkadega raamäkkeid. Sirbiga lõigati vaid rukist ja sedagi ainult pikkadeks õlgedeks. Linade murdmisel kasutati peamiselt lõugutit või vähemal määral käsitsi ümberaetavat linamasinat. Käsikiviga jahvatati õllelinnaseid ja seajahu ning Liiva külas oli käsikivi terve küla kohvijahvatamise vahendiks.[3]

Poluvernikute rahvariietest pole säilinud ühtegi tervet komplekti. Traditsiooniliselt olid meestel säärikud jalas, särk ja rüü seljas, nokaga müts peas ja punane habe rinnuni.[18] Naistel oli särk stanulka, umbkuub komušel (või krassik) ja peakate pavol. Eesti Ajaloomuuseumis on säilinud pooleusuliste naiste stanulka särk, meeste särk ja rüü. ERM-is on näha poluvertsikute meeste rüü ja naiste peakate pavol. Naiste umbkuube siiani leitud ei ole.[15] Ka poluvernikute riietust on tänapäeval Iisakus eeskujuks võetud, näiteks käis Iisaku segakoor poluvernikute rõivaid kandes 2019. aasta laulupeol. Poluvernikud võtsid osa juba esimesest laulupeost 1869. aastal, kuigi sinna olid lubatud vaid mehed.[24]

Uurijad muuda

Esimesed poluvernikute uurijad tegutsesid 19. sajandil. Üks vanimaid poluvernikute kirjeldusi pärineb Eesti ajakirjanduse algusaegadest, 1821. aasta Maarahva Nädalalehest Otto Wilhelm Masingu sulest:[11]

„Üks reisija innimenne kirjutab: Tarto ja Narva wahhel, sure Peterpurri tee ääres, on Isako kirrik, mis Jõhwi kirriko kabbel on, kuhhu õppetaja kolme nädala tagant jutlust tulleb pidama. Selle weikese kihelkonna rahwas on muist Poolwernikud, see on makele: poole-usso rahwas. Nemmad on kül meie usku, agga käiwad wenne ridis; rägivad kangeste ma- ja parremaste wenne keelt; kannavad ka ristikesi kaelas; löwad nenda, kuida wennelaesedki, risti enneste ette, ja kui wenne kirrikusse juhtuvad: siis seäl pühade kujude ette küünlaid pannewad, ja nende ette kummardavad. Sellepärast, et nemad nenda kahhe wahhe peäl, neid Poolwernikuks, ehk poleusso rahwaks kutsutakse. Muido on sesamma rahwas üks hea ja tasane rahwas, ja on tedda ka Tudolinna Kihelkonnas, Rannapungerja, ja Kaukse wallas leida“

– Otto Wilhelm Masing, "Poolwernikud", Marahwa Näddala-Leht, 12. jaanuar 1821, lk 11–14

19. sajandi lõpust on uurijad käinud poluvernikute juures nende kombeid, rahvapärimust ja keelt talletamas. 1895. aastal pani etnograaf ja keeleteadlane Jüri Truusmann kirja esimesed poluvernikute sõnad ja jutud. Truusmann arvas poluvernikud olevat "Narova tagant ümber asunud muistse tšuudi järeltulijad, kes olid tunduvalt kaotanud oma keele ja kombed." Tšuudi nimetus tähistas tema käsitluses läänemeresoome hõimu, mitte eestlasi, mis tähendab, et Truusmann arvas poluvernikud olevat erinevad nii venelastest kui eestlastest. Tema hinnangul oli nende kõne "imelik vene ja soome või eesti sõnade ja sufiksite segu, kuigi vene sufiksite ülekaaluga."[13]

Suurem huvi poluvernikute rahvakultuuri suhtes tekkis 1930. aastatel, kuid selleks ajaks oli juba suurem osa poluvernikutest eestistunud ja enamik etnograafilisest ainesest hävinud.[15] Huvi kestis kuni rahvakillu lõpliku assimileerumiseni 1960. aastatel.[13][14] Poluvernikute alade asustust on käsitlenud Otto Liiv, Aliise Moora, Karin Mark ja Priit Ligi. Nende keelest on kirjutanud Paul Ariste, murdetekste kogunud Alli Vetekaja ning lindistanud Enn Tarvel. Poluvernikute kombeid on kajastanud Jüri Truusmann, Herbert Tampere, Mall Hiiemäe, Alli Vetekaja ja Anne Nurgamaa.[15] 1960. aastatel uurisid poluvernikute keelt kaks keeleteadlast: Mari Must nende eesti keelt, Helle Heiter nende vene murrakut. Rääkijad pandi kõnelema vastavalt eesti ja vene keeles, kuid päris oma keeles neil rääkida ei lastud. Esimene teadlane nimetas nende keelt murdeliseks kakskeelsuseks, teine arvas selle algul olnud loodevene murraku, mida mõjutasid ümbritsevad eesti murded.[13]

Alates 1904. aastast kogusid uurijad poluvernikute esemelisi materiale, esialgu küll vaid seda, mida peeti eestipäraseks. Kui poluvernikute rahvakultuuri suhtes suurem huvi lõpuks 1930. aastatel tekkis, polnud tihti enam säilinud palju, mida jäädvustada. Seetõttu on poluvernikute rahvakultuuri kohta levinud kohati vastakat infot ning poluvernikute rahvariietest pole säilinud ühtegi tervet komplekti.[15] Lisaks on Iisaku muuseum pühendanud olulise osa oma näitusest vadjalaste ja poluvernikute kultuuripärandile. Näitus tutvustab rahvakillu ajalugu ja etnograafiat. Kõige uhkem eksponaat on spetsiaalselt Iisaku muuseumi tellimusel valminud poluvernikute pulmarahvariiete komplekt.[1] Muuseum tutvustab ka poluvernikute kombeid, näiteks saab harjutada traditsioonilist paelapunumist, ja annab Anne Nurgamaa eestvõttel välja toimetisi, sealhulgas on välja antud raamat Iisaku poluvernikutest.[23][25]

Keel muuda

Poluvernikud rääkisid poluverniku keelt, mis oli kujunenud eesti, vadja ja vene keelte segunemisel. Mõned keeleteadlased märkasid keeles ka soome mõjusid. Sellele lisaks oskasid 20. sajandi poluvernikud nii eesti kui ka vene keelt, kuid mõlemad olid teineteisest mõjutatud. Poluvernike igapäevane keel koosnes nii eesti kui ka vene sõnadest, mitmed sõnad olid ka vadja algupäraga. Väga palju poluvernikute keelest kirja ei pandud, mistõttu teatakse tänapäeval selle kohta vähe. Poluverniku keel ei olnud abita arusaadav ei eestlasele ega venelasele. Rahva eestistudes poluvernikute keel ühtlustus ja muutus eesti keelele sarnasemaks. Üksikud sõnad on piirkonnas säilinud ja endiselt kohalikus kõneviisis kasutuses.[4][13]

Poluvernikute lauseehitus oli erinev eesti keelest, näiteks "Isa võtap see hobuse raud maast." Öeldis nihkus lause lõppu või puudus üldse, näiteks "Untisi palju meil oli," ja "Teised purjus, pahad sõnad räägivad, tema ei." Lauseid moodustati vene keele reeglite järgi, näiteks "Aitas tämale tuba pühkida." Vene murrakut rääkides ei hääldatud tihtipeale õ-tähte, selle asemel öeldi u või i, näiteks "Pravim uhom nja slihu." Eestikeelses kõnes kasutati palju vene laene ja vene keeles rääkides eesti laensõnu.[13]

  • Eesti keeles rääkides esinenud vene laensõnad:
    • "Teegivad pühadest ta siis kislaslatkahleeba ii piiragasi peklii".
    • "Batka ii peikmes votsivad viinuski ii piiva piimaplekiga teleegu ja soitsivadki".
  • Vene keeles rääkides esinenud eesti laensõnad:
    • "tants bul na gore" (tants oli mäe peal);
    • "mjasa praadi bulaa" (lihapraad oli);
    • "peti, kemen klali" (peeti ja köömneid pandi).

Poluverniku keeles liideti eesti keelest pärit nimisõnadele tihti lõpp "-uša" või "-ija." Tegusõnade lõppu lisati "-bit" või "-bitsja":[13]

-uša -ija -bit -bitsja
poluverniku keeles eesti keeles poluverniku keeles eesti keeles poluverniku keeles eesti keeles poluverniku keeles eesti keeles
julguša julgus vizija viis ulkubit hulkuma rimustabitsja rõõmustama
pirguša põrgu kruzija kruus pakubit pakkuma ne vitsebitsja ei viitsi
njöruša nöör korvija korv ohkabit ohkama
kalduša kallas trepija trepp vihkabit vihkama

Eestikeelseid sõnu hääldati vene keelele omaselt ja poluvernikud hääldasid oma keeles eesti keele jaoks võõraid häälikuid.[13]

Venekeelne hääldus Võõrhäälikud
poluverniku keeles eesti keeles poluverniku keeles eesti keeles
laaskma laskma igaf igav
siibulat sibulat feršel velsker
piime pime pinžak pintsak
eelas elas affenid ahvenad
tulep tuleb obuzed hobused
võtap võtab serf serv
järf järv
kõrf kõrv

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

  • Anne Nurgamaa, "Iisakumaa poluvernikud", Iisaku Muuseum 2007, ISBN 9789916027714
  • Sikk, Rein (17.07.2007). "Iisaku muuseum tutvustab poluvernikute kultuuri". EPL.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Sikk, Rein (17.07.2007). "Iisaku muuseum tutvustab poluvernikute kultuuri". EPL.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Poluvertsikud". Eesti Märksõnastik. Vaadatud 01.08.2013.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 "Pilk Jisaku poluvertsikute ellu". Virumaa Teataja. 11.11.1943. Lk 4.
  4. ↑ 4,0 4,1 Lukas, Jaan (14.10.2014). "Peipsimaa turismiedendajad arutasid koostöövõimalusi". Vooremaa.
  5. ↑ Raagmaa, Garri (13.10.2020). "Garri Raagmaa: ääremaa me südameis". Postimees.
  6. ↑ "Mälumäng". Postimees. 19.06.2021.
  7. ↑ Matsin, Paavo (11.03.2018). "Arvustus. Mitte-eestlasliku käitumise tsoon". ERR.
  8. ↑ Aluoja, Kaarel (25.03.2017). "Ränga tööga kullakaevanduses toitis pere ära". Järva Teataja.
  9. ↑ "Arvamus: Sotsid üritavad teise poluverniku abil oma mainet päästa, aga kas see aitab?". Lõunaeestlane. 11.07.2018.
  10. ↑ Fersel, Anne-Ly (01.08.2020). "Iisakus antakse keskkonnaharidust kahes keeles". Eesti Loodus.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Pae, Taavi (01.05.2014). "Mitmekesine Peipsimaa". Eesti Loodus. Lk 12–18.
  12. ↑ 12,0 12,1 "Iisaku kihelkond". Eesti Entsüklopeedia. 2011. Vaadatud 23.02.2023.
  13. ↑ 13,00 13,01 13,02 13,03 13,04 13,05 13,06 13,07 13,08 13,09 13,10 Kriis, Külli (12.12.2019). "Poluvernikute keele jäljed on Iisaku kandis veel alles". Põhjarannik.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 "Asustus, keel ja kultuur. Kirjandust". Kivike, Eesti Kirjandusmuuseum. Vaadatud 23.02.2023.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Nurgamaa, Anne (2007). Iisakumaa poluvernikud. Iisaku muuseum. Lk 5. ISBN 9789916027714.
  16. ↑ "„Wabariik" Tartumaa piiril". Kaja. 08.11.1934. Lk 2.
  17. ↑ Linnard, Tiia (02.02.2016). "Metsamees, kellest sai muuseumi direktor". Põhjarannik.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 18,4 Erilaid, Tõnis (10.09.2018). "Kuidas elasid poluvernikud Peipsi põhjarannal". Õhtuleht.
  19. ↑ Tamm, Ülle (14.10.2020). "Alutaguse rahvuspark - poluvernikud, kriivad, buunid ja Vasknarva väike nunnaklooster". Sõnumitooja.
  20. ↑ 20,0 20,1 Kuresoo, Rein (08.07.2021). "Anne Nurgamaa: Nõukogude aja lõpuni elas Alutagusel lendoravaid palju". Postimees.
  21. ↑ Kriis, Külli (10.07.2020). "Vanad majad lisavad rahvuspargile väge". Põhjarannik.
  22. ↑ Kõrtsini, Tiina (04.05.2019). "VIISK SEE HÜÜDIS: „Sild on hea! Mina sammun üle pea."". Õhtuleht.
  23. ↑ 23,0 23,1 Linnard, Tiia (19.10.2016). "Mis juhtub siis, kui Iisaku kihelkonna muuseum hakkab propageerima kanepit?". Põhjarannik.
  24. ↑ Sommer-Kalda, Sirle (09.07.2019). "Ajalooline mitmes mõttes". Põhjarannik.
  25. ↑ Kändler, Tiit (01.05.2014). "Peipsi järv annab tooni oma inimestega". Eesti Loodus. Lk 72–74.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Poluvernikud&oldid=6507797"