Rehetuba
|
See artikkel räägib rehielamu toast; rehetareks võidakse nimetada ka rehielamut |
Rehetuba (Lõuna-Eestis rehetare[1]) on rehielamu põhiruum, kus elati, kuivatati vilja ja töödeldi lina. Mõnel pool kasutati ka saunana.[2]
Kirjeldus muuda
Rehetuba oli tavaliselt 30–40 m² suurune, suurtaludes oli pindalaks kuni 70 m², popsidel alla 20 m². Tavalise rehetoa kõrgus oli 3,2–4 meetrit.[3]
Rehetoa põrand oli ehitatud savist või kruusast, võimalusel paeplaatidest. Otsakambrite poolses taganurgas paiknes hoonega risti korstnata keris- või umbahi, mille suu oli esiseina poole. Suits lasti välja uksest või pajaaknast. Ahju ees paiknes kolle, millel rippuvas pajas keedeti toitu. Valdavalt oli põhja tüüpi rehetuba ehitatud madalamate välisseintega hoone sisse, seetõttu olid tal topeltseinad kõrvalruumide (koda, aganik, sahver vms.) arvel või lihtsalt topeltseinad õhuruumiga. Selline ehitusviis võimaldas talvel rehetuba soojana hoida, kuid raskendas valgustamist.[2]
Põhja-Eestis oli rehetoal enamasti kolm ust: rehealusesse, kambrisse ja esiküljele, kus paiknes eeskoda või ulualune. Lõuna tüüpi rehetoal esikülje ust tavaliselt ei olnud. Kui rehetoal oli välisseinu, ehitati nendesse 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil 1–3 akent. Põhja tüüpi rehetoal jäeti teisel pool tagaseina asuvate kambri ja aganiku vahele ulualune (kuredik) akna ehitamiseks. Eesti lääneosas ja Saaremaal eemaldati madalama välisseina akendest valguse saamiseks rehetoa esi- või tagasein parte kõrguseni nii, et rehetuba laieneks rehielamu madalama osa õhuruumi arvel. Nii tekkinud katuslaega rehetoaosa nimetati liigtoaks.[3]
Sisustus muuda
Ahju juures nurgas paiknesid toiduvalmistamise ja loomasööda nõud, veepanged. Teiste seinte ääres olid laiad seinapingid ja magamislavatsid, magati ka parsil ja ahju peal. Ahju diagonaalses vastasnurgas seisis lahtiste pinkidega ja järidega söögilaud, otsaga akna poole. Seintel olid mitut liiki varnad riiete ja tööriistade hoidmiseks. Ahju juures oli valgustamiseks pilak. Talvel seati üles kangaspuud, 18. sajandil ilmus kasutusse vokk.
Kasutamine muuda
Rehetoas kuivatati sügisese rehepeksu ajal partel vilja. Seejärel elas rehetoas, kui ainsas köetavas ruumis, kevadeni kogu talupere. Külmal talvel toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi.
19. sajandi keskpaiku hakati köetavate eluruumidena ehitama kambreid, mis muutis rehetoa kasutamist. Esialgu (saartel ja Lääne-Eestis 20. sajandi alguseni) jäi rehetuba igapäevaseks töö- ja söögiruumiks. Kambriteosa laiendamise ja köökide ehitamise järel jäi ruum enamasti ainult vilja kuivatamise ja mustemate tööde tegemise kohaks, samuti panipaigaks. 20. sajandi teisel poolel kohandati säilinud rehetubasid eluruumideks: jagati vaheseintega osadeks, ehitati uued küttekolded ja laed madalamaks, paigaldati suuremad uksed-aknad, tehti siseviimistlust, paigaldati tehnosüsteeme.[3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Väike murdesõnastik vaadatud 11.09.2022.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Välja andnud Õie Ränk. Tallinn. 1995. lk 177
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 249
Kirjandus muuda
- Ilmari Manninen. Die Sachkultur Estlands II. Kirjastus: Õpetatud Eesti Selts, 1933, Tartu.
- Tamara Habicht. Rehielamu Kagu-Eestis 19.sajandi teisel poolel. Kirjastus: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1961, Tartu.
- Tamara Habicht. Rahvapärane arhitektuur. Kirjastus: Kunst, Tallinn, 1977.
- Aleksei Peterson. Rehielamu ruumijaotuse arengu põhijooni XIX ja XX sajandil. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII. Tallinn, 1967, lk. 7–40.
Välislingid muuda
- Rehetuba. Kaljo Põllu. Eesti Kunstimuuseum.
- Rehetuba. Joonis. Eesti Rahva Muuseum.
- Rehielamu. Plaan, vaated, lõige.
- Kosejõe Käsitöökool. Rehetuba
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Rehetuba |