Kamber (taluarhitektuur)
Kamber oli eesti rehielamus ruum, kus vanasti ainult suviti ja rehepeksu ajal elati.[1]
Ajaloost muuda
Allikates on mainitud kambrit esimest korda 17. sajandi I poolel. Eestis oli üldiselt tavaks vanemas rehielamus kambri ehitamine rehetoa otsa pikliku ruumina. Kui rehielamus oli rehealune rehetoast laiem, ehitati kamber samuti laiem ning ühelt poolt kokku rehealusega ümber rehetoa külgseina ja ahju nurga. Lõuna-Eestis oli otsakamber tavaliselt rehetoaga ühelaiune. Külgkambrid olid 19. sajandil levinud Kagu-Eestis ning Saare- ja Hiiumaal. Saaremaa lääneosas oli rehetoa kõrval asuv rehekamber ehk koda ka esikuks, mille kaudu pääses rehetuppa.[2]
Kirjeldus muuda
Kambrid ehitati ümarpalkidest, esialgu kütte võimalusteta ja akendeta (või puuluugiga suletava väikese nn pajaaknaga palkide vahel) ning savi- või muldpõrandaga. Neid kasutati panipaigana, suviti ka magamisruumina, milles püsivat sisustust polnud. Külgkambrite kõrval ehitati rehetoa räästa alla teisigi väiksemaid ruume toidu säilitamiseks, mida hiljem nimetati sahvriks.[1] Saartel oli otskambri taga tihti mitu pisikest magamiskambrit.
Saaremaal ja Kagu-Eestis hakati 19. sajandi esimesel poolel, mujal Eestis veidi hiljem, kambritele tegema väikeseid klaasaknaid paari ruuduga. Kambri kütet korraldati rehetoa ust lahti hoides või rehetoa poolt köetava ahju, soojamüüri ja lõõridega. Laiemalt hakati küttekoldeid ja aknaid ehitama 19. sajandi II poolel. Soojamüüriga jaotati kamber kaheks osaks - ees- ja tagakambriks, hiljem ehitati juba kindlam vahesein. Eeskamber oli suurem ja seda kasutati peretoana. Tagakamber oli peremehe-perenaise eluruum, see oli väiksem, puhtam ning parema sisustusega. Sageli oli rehetoa taga kolmaski kamber ehk käsikamber (sahver). Kambritele ehitati laudpõrand ja laudlagi.[2]
19. sajandi lõpul paigaldati kambritele suuremaid, 6 ruuduga aknaid, seinu hakati saviga siluma, hiljem ka krohvima. Ehitati korstna ja püstlõõridega ahjusid. Rehielamu kambrite osa suurendati sellega, et vastu rehetuba ehitati köök või ehitati kahe asemel neli kambrit, millest üks oli köök. Kambrid kujunesid suhteliselt iseseisvaks elamuks ning püsisid sellena ka 20. sajandilgi.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 48
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 62