Ava peamenüü
Mitte segi ajada rehielamuga ja rehielamu olulisima ruumiga – rehetoaga

Mäeküla talu rehi

Rehi on kaheruumiline taluarhitektuuris rõhtpalgist põllumajandusfunktsiooniga kõrvalhoone, kus kuivatati ja peksti vilja. Lõuna-Eesti rehtedes töödeldi ka lina[1]. Hoonetüübi põhilisteks tunnusteks on ruumide kahetine jaotus (rehetuba ja rehealune), rehetoas paiknev reheahi ning rehealuse kahepoolsed vastandväravad. Harvemini leidub lisaks eelmainitud ruumidele ka väiksemaid ruume (nt aganik).

Sisukord

KujunemisluguRedigeeri

11.–12. sajandist alates sai Eesti alal põhiliseks viljakultuuriks talirukis, mis tulenevalt siinsete alade liigniiskest ja jahedast kliimast, vajab pärast koristamist kuivatamist. Selleks otstarbeks rajati kuivatid ehk rehed, mis olid üheruumilised köetavad rõhtpalkhooned. Aja jooksul lisandus suurem ruum vilja ulualuseks ja peksmiseks – rehealune. Alates 13. sajandist hakati rehtesid kasutama elamiseks ning kujunes välja Eesti aladele ainuomane rehielamu. Seetõttu on elamust lahus olevaid rehtesid ehitatud kuni 19. sajandi II pooleni väga harva.

Sagedamini esinesid rehed Eesti aladel elanud teiste rahvaste taluarhitektuuris, kus eluhoonete ülesehitus pärines teisest kultuuriruumist ega täitnud viljakuivatuse funktsiooni. Nii oli see setu, rannarootsi ja osaliselt ka Lääne-Saaremaa alal. Sarnastel põhjustel olid eraldi rehed ka mõisates.

19. sajandi II poolest algas rehielamu taandumise aeg, mil ehitati eraldi elumaju (taluhäärbereid), algul peamiselt Lõuna-Eestis, hiljem ka mujal. Kui vana rehielamu oli veel kasutuskõlblik, täitis see rehe ülesannet. Suurtes ja jõukamates Mulgimaa taludes ehitati siiski ka eraldi rehtesid. Põllumajanduse areng, rehepeksumasinate kasutuselevõtt ning kaasaegsete viljakuivatite ehitamine talude juurde muutsid rehehooned tarbetuks ja 20. sajandi alguses jäid need valdavalt kasutuseta.[2]

Konstruktsioonid ja tüpoloogiaRedigeeri

Rehi on tavaliselt rõhtpalkhoone (mõisa rehed ka maakividest), mis koosneb rehetoast ja rehealusest. Rehetoa kõrgus on 3–4 meetrit, suurus 20–50 m2 ning seda köetakse ilma korstnata reheahjust[3]. Lae all 2 m kõrgusel paiknevad taladele asetatud lahtised latid ehk parred, millele asetati viljavihud kuivama. Põrandad olid kas mullast või savist, hiljem ka kruusast või paeplaatidest. Rehetoa ahi oli pae- või maakividest küttekeha (u 1,5x2 m suur), millel puudus korsten. Rehealusel olid esi- ja tagaseinas vastastikku asetsevad väravad viljakoormaga sisse sõitmiseks ja vilja tuulamise ajal tuuletõmbuse tekitamiseks.

Eraldi rehed ehitati antud piirkonna rehielamu põhiplaanile vastavalt. Nii oli suuremas osas Mandri-Eestis levinud nn põhjatüüp, kus rehetuba oli rehealusest kitsam ja asetses tervenisti rehealuse sees (n-ö ruum-ruumis). Lõuna-Eestis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal esines nn lõunatüüp, kus rehetuba ja rehealune olid enam-vähem võrdse laiuse ja kõrgusega. Harvem esines ka rehtesid, kus oli kaks köetavat tuba ja nende vahel avar rehealune. Selline hoone võimaldas kuivatada rohkem viljavihke. Üksikuid näiteid on ka kahe rehealusega rehtedest[4].

KasutusRedigeeri

Rehe põhilisteks funktsioonideks talumajapidamises oli vilja kuivatamine ja rehepeks. Kuivatamiseks köeti reheahju ning viljavihud asetati partele. Sõltuvalt vilja küpsusastmest, õhuniiskusest ja ahjust võis kuivatamine võtta 1–2 nädalat. Suitsuses rehetoas kuivatatud vili säilis paremini ning oli kauem idanemisvõimeline. Kuivanud viljavihud löödi (rabati) esmalt vastu rabamispinki samas rehetoas, et saada kätte raskemad terad. Seejärel jätkus töö rehealuses, kus maha laotatud viljavihke peksti kootidega. Pekstud vilja puhastamiseks aganatest oli vaja tuuletõmbust, mis saavutati reheväravate avamisega. Vilja ja aganate segu visati üles või raputati puust sõelas nii, et kerged aganad lendusid tuules eemale ja terad langesid maha.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 251
  2. Karl Tihase (2007). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Lk 303-307. 
  3. Aleksei Peterson Rehielamu rehetoa suurusest. (1975). Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII. Tallinn: Valgus. Lk 7-20. 
  4. Tamara Habicht (1977). Rahvapärane arhitektuur. Tallinn. Lk 72.