Ava peamenüü

Külv ehk külvamine on seemnevilja ehk seemne põllule jaotamine ja selle mullaga katmine[1].

Eristatakse haju- ehk laialtkülvi, reaskülvi ja pesitikülvi[1].

Sisukord

KülvitööRedigeeri

Käsitsikülv toimus Eesti talude põldudel kuni 1930. aastateni ning eeldas vilumust, et visata seemet ühtlase tihedusega. Seda teostas peremees ise, sulastele seda ei usaldatud. Ka mõisnikud eelistasid teomeestele kogenud taluperemehi, keda lisaks veel vannutati.

Seemnevili pidi olema puhas, raskete ja küpsete teradega. Seda kuivatati hoolikalt, ülekuumutamisel kaotasid terad idanemisvõime. Idanevust kontrolliti terade niiskesse rätti keeramise ning sooja mätta alla paigutamise teel.[2].

KülviaegRedigeeri

Kevadkünni tõttu jõuti talumaadel külvi alustada tavaliselt alles mai teises pooles. Õigeaegne külvamine oli tähtis ning sellega olid seotud ka loodusvaatlused (linakülv toimus toominga õitseajal, odrakülv pihlaka õitsemisel jne). Kevadine külviaeg kestis jüripäevast (23. aprill) jaanipäevani (24. juuni), sügisene külv lauritsapäevast (10. august) septembri keskpaigani. Kevadkülv jaotati 10 külvinädalaks. Igal viljal oli kindel külvinädal. Kõige varem külvati hernest, kõige hiljem otra. Külv tuli lõpetada enne jaanipäeva, kuid teoorjuse ajal ei olnud see tihti võimalik ja külv võis venida.[2].


KülvitihedusRedigeeri

Külvitiheduse normid olid aja jooksul välja kujunenud. Odra ja rukki kogust ühele vakamaale arvestati üks vakk. Põhja-Eestis oli arvestuseks nn Tallinna vakamaa – 0,17 ha ja Lõuna-Eestis Riia vakamaa – 0,38 ha. Vakk oli vastavalt 44,3 liitrit ja 66,4 liitrit. Nende mõõtühikute suurus on aegade jooksul tihti muutunud.

Ale- ja kütisemaadele külvati hõredamalt kui põlispõldudele, hea mullaga maadele omakorda hõredamalt kui kehva mullaga põldudele.[2].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 334.
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 86

VälislingidRedigeeri