Külimit

See artikkel on külvinõust; viljamõõtühiku kohta vaata artiklit Külimit (mõõtühik)

Külimit ehk külvivakk (murdes ka külivakk, Saaremaal külipainand, painand, läänemurdes peks, Lõuna-Eestis seek, Põhja-Eestis kehik; alamsaksapäraselt kylemeth) on põline eesti külvivahend. Nimetus pärineb väidetavalt juba ürgkogukondlikust ajast ja tähendas külvimõõtu^[1]. Külimit oli ühtlasi viljamõõduna kasutatud mõõdunõu^[2].

See oli Ida-Euroopas laialdaselt levinud, Saaremaal ja Lõuna-Eestis kasutati neid veel 20. sajandi algaastail.

Külimitul oli ümmargune või ovaalne laudpõhi, küljed olid kas punutud (nt pajuvitstest, juurtest jne) või haavalaastust (ka pärnakoorest) painutatud. Külimit seoti sedelgarihma või külvivööga üle õla. Ühe käega hoiti külimittu, teise käega külvati^[1].

Külimitu suurus oli piirkonniti erinev, näiteks 19. sajandil Põhja-Eesti aladel mahutas külimit 12 Tallinna toopi (u 16 liitrit), Lõuna-Eestis 18 Riia toopi (u 19,5 liitrit) või 9 Riia toopi (9,8 liitrit). Toobi maht liitrites oli eri aegadel erinev^[3].

Vaata ka

Külvipõll

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: AS Pakett trükikoda. Lk 89
↑ Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009. [1] (vaadatud 01.06.2013)
↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 119

Välislingid

Külimit, Eesti Põllumajandusmuuseum [2]

[Etnograafia_sõnaraamat-1] 1,0 ^1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: AS Pakett trükikoda. Lk 89

[EKSS-2] Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009. [1] (vaadatud 01.06.2013)

[Rahvakultuuri_leksikon-3] Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 119

[1]

[2]

[3]