Rehetuba

Disambig gray.svg  See artikkel räägib rehielamu toast; rehetareks võidakse nimetada ka rehielamut

Rehetuba (Lõuna-Eestis rehetare[1]) on rehielamu põhiruum, kus elati, kuivatati vilja ja töödeldi lina. Mõnel pool kasutati ka saunana.[2]

KirjeldusRedigeeri

Rehetuba oli tavaliselt 30–40 suurune, suurtaludes oli pindalaks kuni 70 , popsidel alla 20 . Tavalise rehetoa kõrgus oli 3,2–4 meetrit.[3]

Rehetoa põrand oli ehitatud savist või kruusast, võimalusel paeplaatidest. Otsakambrite poolses taganurgas paiknes hoonega risti korstnata keris- või umbahi, mille suu oli esiseina poole. Suits lasti välja uksest või pajaaknast. Ahju ees paiknes kolle, millel rippuvas pajas keedeti toitu. Valdavalt oli põhja tüüpi rehetuba ehitatud madalamate välisseintega hoone sisse, seetõttu olid tal topeltseinad kõrvalruumide (koda, aganik, sahver vms.) arvel või lihtsalt topeltseinad õhuruumiga. Selline ehitusviis võimaldas talvel rehetuba soojana hoida, kuid raskendas valgustamist.[2]

Põhja-Eestis oli rehetoal enamasti kolm ust: rehealusesse, kambrisse ja esiküljele, kus paiknes eeskoda või ulualune. Lõuna tüüpi rehetoal esikülje ust tavaliselt ei olnud. Kui rehetoal oli välisseinu, ehitati nendesse 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil 1–3 akent. Põhja tüüpi rehetoal jäeti teisel pool tagaseina asuvate kambri ja aganiku vahele ulualune (kuredik) akna ehitamiseks. Eesti lääneosas ja Saaremaal eemaldati madalama välisseina akendest valguse saamiseks rehetoa esi- või tagasein parte kõrguseni nii, et rehetuba laieneks rehielamu madalama osa õhuruumi arvel. Selliselt tekkinud katuslaega rehetoaosa nimetati liigtoaks.[3]

SisustusRedigeeri

Ahju juures nurgas paiknesid toiduvalmistamise ja loomasööda nõud, veepanged. Teiste seinte ääres olid laiad seinapingid ja magamislavatsid, magati ka parsil ja ahju peal. Ahju diagonaalses vastasnurgas seisis lahtiste pinkidega ja järidega söögilaud, otsaga akna poole. Seintel olid mitut liiki varnad riiete ja tööriistade hoidmiseks. Ahju juures oli valgustamiseks pilak. Talvel seati üles kangaspuud, 18. sajandil ilmus kasutusse vokk.

KasutamineRedigeeri

Rehetoas kuivatati sügisese rehepeksu ajal partel vilja. Seejärel elas rehetoas, kui ainsas köetavas ruumis, kevadeni kogu talupere. Külmal talvel toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi.

19. sajandi keskpaiku hakati köetavate eluruumidena ehitama kambreid, mis muutis rehetoa kasutamist. Esialgu (saartel ja Lääne-Eestis 20. sajandi alguseni) jäi rehetuba igapäevaseks töö- ja söögiruumiks. Kambriteosa laiendamise ja köökide ehitamise järel jäi ruum enamasti ainult vilja kuivatamise ja mustemate tööde tegemise kohaks, samuti panipaigaks. 20. sajandi teisel poolel kohandati säilinud rehetubasid eluruumideks: jagati vaheseintega osadeks, ehitati uued küttekolded ja laed madalamaks, paigaldati suuremad uksed-aknad, tehti siseviimistlust, paigaldati tehnosüsteeme.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Väike murdesõnastik vaadatud 11.09.2022.
  2. 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Välja andnud Õie Ränk. Tallinn. 1995. lk 177
  3. 3,0 3,1 3,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 249

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri