Ulualune
Ulualune (ka hagerik, raagjas) on eesti etnograafias lai lahtine katusealune[1], harilikult rehielamu räästaalune, mida kasutati varjualusena sadude korral.[2]
Laiemas tähenduses on ulualune öömaja, peavari, eluase, kaitsev panipaik.[1]
Kirjeldus muuda
Eestis oli levinud rehielamu, mille rehetuba oli rehealusest kõrgem. Eri kõrgusega ruumide paiknemisel ühe katuse all pidi rehetuba olema ehitatud rehealusest kitsamaks, mistõttu rehetoa väliskülgedele jäid laiad räästaalused lahtiseks ulualuseks. Mõnikord ehitati räästalune rehetoa ühelt küljelt kinni madalamaks kõrvalruumiks (kojaks, aganikuks, sahvriks). Ulualuseid ehitati ka lautade ning aitade külgedele.
Kõrgema rehetoa ulualuse katuseosa sarikate ja räästa kandmiseks paigaldati laiema hooneosa (rehealune) välisele pikiseinale ülemised palgid pikemalt ning vajadusel toestati veel puitpostidega. Madala rehealuse osa ulualuse katust kandsid välisseinast üle ulatuvad konsoolsed laetalad(palgid), millele paigaldati aluspuu (murispuu, nõumpuu).[2] Ühelaiuste hoonete (laut, ait) ulualuseid toetati seinale kaldtugede või maapinnale postidega.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Ulualune. Eesti keele seletav sõnaraamat, vaadatud 23. veebruar 2022.
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 226
Välislingid muuda
- Talu lauda ulualune. Eesti Rahva Muuseum.
- Rehielamu ulualune. Eesti Vabaõhumuuseum.
- Talu aida ulualune. Eesti Vabaõhumuuseum.
- Ulualune rehealuse ees. Eesti Vabaõhumuuseum.