Ava peamenüü

Reheahi oli kuni 19. sajandi lõpuni Eesti aladel levinud peamise elamutüübi rehielamu kütteseade[1], mis algselt koosnes koldest ja kerisest.

Reheahi ehk kerisahi paiknes algselt üheruumilises suitsutoas, mis on oma arenguloos jõudnud kolme ruumini: rehetuba, rehealune ja kamber. Reheahi paiknes alati rehetoas, mis oli väga pikka aega ainus köetav ruum hoones. Eesti piirialadel on levinud naaberrahvaste mõjutustega setude, rannarootslaste ja rannaelamud ja neis olevad kerisahjud on samuti piirkonniti äratuntavate erinevustega. Kesk-Eestis ja Lääne-Eestis on levinud klassikalised kerisahjud, Lõuna-Eestis, Saaremaal ja Muhus umbahjud ning Loode- ja Põhja-Eestis turvapostiga ehk puidust tugiraamiga reheahjud. Umbahjud võisid olla nii lõõridega kui ka lõõrideta, samuti ka kerisega või ilma[1].

AjaluguRedigeeri

Reheahju eelkäija on lahtistest kividest laotud kolle, mille loomisaeg ulatub rauaaega. Reheahju kujunemine toimus pronksiajal, kui toitu hakati valmistama lahtisel tuleasemel ehk leel ning tänaseni on väga paljud säilinud reheahjud koos lahtise tuleaseme ehk leega. Korstnaid hakati ehitama alles 19. sajandil. Samal ajajärgul hakati reheahjude ehitamiseks kasutama ka põletatud telliseid, algselt küll kolde ehituseks, kuid hiljem ka välismüüritise ladumiseks. Algsed reheahjud laoti sideaineta, meenutades pigem kivikuhilat ja need olid tehtud kättesaadavatest materjalidest – raudkivist või paekivist. Külgmüüritis laoti sageli läbi hoone seina ja need tehti tagaseinas ning kambri poolsel küljel kõrgemad. Kolde põhi laoti paekivist või tehti savist. Põrandast kõrgemal oleva põhja ja koldega reheahjusid ehitati ainult Kagu-Eestis, mujal oli kolde põhi toa põrandaga samal tasapinnal. Ahjulagi laoti poolviltustest piklikest kividest. 19. sajandil hakati reheahjude koldeid kinni ehitama võlvkaartega ja nende arv sõltus ahju suurusest, sageli kaks kuni kolm võlvi. Võlvkaartele laoti hoolikalt valitud raudkividest kivikuhil, mille alumised kivid, mis olid võlvide vahel, pidid olema piklikud ja toetama teisi kive. Neid kive nimetati tulepaanideks. Siit tuleb välja ka umbahju erinevus kerisega reheahjust – umbahjudel salvestav keris puudus ning keriseid hakati umbahjudele ehitama alates 19. sajandist. Kerised püsisid lahtistena väga pikka aega ja neid hakati kinni ehitama alates 18. sajandist. Selleks kasutati kas suuremaid paeplaate või pikliku kujuga raudkive. Loode- ja Põhja-Eestis ehitati reheahjud hiljem kinni, kuna neis piirkondades kasutati rehetoa ahjusid ka saunana. Suits väljus reheahjust koldeava või ahju esiküljes olevate avade kaudu ning mõningatel juhtudel kasutati nende avade (võis olla mitu ava) sulgemiseks kivi (sai reguleerida tõmmet). Ahju ees olevate külgmüüride pikendamisega tekitati lee ehk poollahtine tulease ahju koldeava ette. Kummi ehitamine koldeava kohale võimaldas suitsu tõhusamalt korstnasse juhtida ja lee asendumisel pliidiga suunati ka pliidi suits läbi kummi korstnasse. 19. sajand tõi kaasa rohkelt muudatusi, sest siis hakati lee asemel pliite ehitama, algselt keedupajaga ja hiljem ka keeduplaadiga. Kambrite kütmiseks hakati ehitama pliidiga köetavaid soemüüre, hakati kasutama siibreid ja seoses raudtee levimisega kasutati koldevõlvide asemel relsse[2].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Ojaste, H. (2017). Mida peaksin teadma reheahjust, omanikuna. Tallinn: Eesti Vabaõhu Muuseum.
  2. Ladva, A. (2014). Reheahjude soojustehniline analüüs. Magistritöö- Eesti Maaülikool