Rannarootslased

"Eestirootslane" suunab siia. Ajakirja kohta vaata artiklit Eestirootslane (ajakiri).

Rannarootslased (harvem ka eestirootslased, rootsi keeles estlandssvenskar, endanimetus ka aibofolket) olid Eestis keskajast kuni 1944. aastani elanud rootsi keele eestirootsi murret (rannarootsi keel) kõnelevad inimesed. Vähemal määral tarvitatakse sõna tänapäeval Eestis ja Rootsis elavate rannarootslaste järeltulijate kohta.

Rannarootslaste asualad 1930. aastate rootsi kaardil

Rannarootsi asustusalad, oma kõnepruugis Aiboland, paiknesid peamiselt Lääne-Eestis ja saartel. Kuni 20. sajandi alguseni olid täiesti rootsikeelsed alad Ruhnu, Vormsi, Osmussaar ja Pakri saared. Noarootsi poolsaarel, valdavas osas endisest Noarootsi vallast, Naissaarel ja Vihterpalus oli selleks ajaks tekkinud rootsi-eesti segaasustus.

Eestis elab hinnanguliselt 200–500 eestirootslast või nende järeltulijat.[1][2]

Ajalugu muuda

Rootslaste Eestisse asumise aja kohta on välja pakutud mitu varianti. Näiteks Carl Russwurm on arvanud, et rootslaste sisseränd toimus pärast Sigtuna hävitamist eestlaste poolt (1187), kui rootsi sõjamehed asusid Eesti rannikule kaitse-eelpostina. Soomerootsi keeleteadlane Tor Karsten on pidanud selleks juba palju varasemat aega. Paul Johansen on aga ühe leitud üriku põhjal välja pakkunud vahemiku 1270–1294, kuna 1271. aastal olevat praegust Haabneeme küla nimetatud rootsipärase nimega Aponäs.[3]

Ruhnu saarel ja Saaremaal elanud rootslased olevat pärinenud Ojamaalt ning põhjapoolsed Uusimaalt Soomest.[3] Kersleti (Kärrslätt) küla Vormsi saarel olevat oma nime saanud selle järgi, et küla esmaasukad pärinesid Kyrkslättist Soomest.

1855. aastal ilmus Tallinnas ajaloolase, etnograafi ja folkloristi Carl Russwurmi suurteos "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus" (saksakeelses originaalis Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö; eestikeelne tõlge anti välja 2015). See mahukas kaheköiteline raamat kirjeldab rannarootslaste ajalugu ja tollast eluolu.[4][5]

Eesti Vabariigi esimeses põhiseaduses[6] (1920) kindlustati eestirootslastele jt vähemusrahvustele emakeele õpetus ning lubati piirkondades, kus rootslased moodustasid elanikkonna enamuse, kohalikes omavalitsustes kasutada asjaajamise keelena ka rootsi keelt. Samuti oli Eesti põhiseaduse järgi kolmel vähemusrahvuste rühmal (saksa, vene ja rootsi rahvusest kodanikel) õigus pöörduda riiklikesse asutustesse "kirjalikult oma keeli".

1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis kokku 1 107 059 inimest, millest eestirootslased moodustasid ligikaudu 0,7% ehk 7850 inimest.[7]

1925. aastal anti Eesti rootslastele kultuuromavalitsuse õigus, kuid nad ei kasutanud seda. Üheks põhjuseks, miks rannarootslased kultuuromavalitsuse loomiseni ei jõudnud, peetakse asjaolu, et nende kompaktne asustus võimaldas lahendada rahvuskultuurilisi probleeme kohaliku omavalitsuse tasemel.[8]

Enne teise maailmasõja lõppu evakueerus valdav enamus rannarootslastest (ja võimaluse korral ka mitmed mujal Eestis elanud rootsi päritolu inimesed) neutraalsesse Rootsi. Rannarootslaste evakueerimine toimus organiseeritult juba alates 1943. aastast ja selleks oli neile antud ametlik luba Saksa okupatsioonivõimude poolt. Viimane rannarootslaste Eestist lahkumise laine toimus koos kümnete tuhandete eestlastest paadipõgenikega nn suure põgenemise ajal sissetungivate Nõukogude Liidu vägede eest 1944. aasta hilissuvel ja sügisel.

Pärast seda, kui suurem osa eestirootslastest sõja ajal Rootsi ümber asus, jäi Eestisse elama ligikaudu 1000 eestirootslast. Omakeelsete haridusasutuste puudumise, segaabielude ja rannikualade Nõukogude Liidu "piiritsoonideks" muutmise tõttu sellest arvust tugevama rahvusliku identiteedi säilimiseks ei piisanud. Ka Rootsis jäi peamiselt Eestis sündinute vananemise ja suremise tõttu eestirootslaste ühistegevus soiku. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal eestirootslaste huvi oma päritolu suhtes taastus ja rahvusrühma tegevus aktiveerus.[9][10]

2007. aastal loodi kultuurautonoomia alusel Rootsi Vähemusrahvuse Kultuurinõukogu Eestis (praeguse nimega Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus). 2009. aastast antakse välja kultuuriomavalitsuse kakskeelset ajakirja Eestirootslane.[11]

Rootsikeelsed kohanimed muuda

  Pikemalt artiklis Eesti rootsikeelsed kohanimed

Tänapäeval kehtivad Eestis endistes rannarootsi asustuspiirkondades nii eesti- kui ka rootsikeelsed kohanimed. Sealjuures puuduvad näiteks Vormsi saare küladel eestikeelsed nimevasted.

Vormsi on rootsi keeles – Ormsö; Noarootsi poolsaar (endine saar) – Nuckö; Riguldi (küla) - Rickul; Osmussaar – Odensholm; Ruhnu saar – Runö; Pakri saared - Rågöarna; Vihterpalu (küla) - Vippal; Naissaar - Nargö; Saaremaa - Ösel; Hiiumaa - Dagö.

Galerii muuda

Eestirootsi päritolu inimesi muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Eestirootslane". Vaadatud 25.03.2024.
  2. Eestirootslased. Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse koduleht. Vaadatud 26.03.2024.
  3. 3,0 3,1 Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis, lk 124
  4. E-kataloog ESTER. 08.02.2016.
  5. Russwurmi suurteos eestirootslastest nägi eestikeelsena trükivalgust. Lääne Elu, 05.11.2015.
  6. Elektrooniline Riigi Teataja (Eesti Vabariigi Põhiseadus). Vaadatud 26.03.2024.
  7. 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk II. Üleriikline kokkuvõte. Riigi Statistika Keskbüroo, 1924
  8. Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia | Kultuuriministeerium. Vaadatud 12.12.2018.
  9. Ajaloost. Vaadatud 25.03.2024.
  10. Eestirootslased. Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse koduleht. Vaadatud 26.03.2024.
  11. "Eestirootslane". Vaadatud 25.03.2024.

Kirjandus muuda

  • Carl Russwurm. Eibofolke, oder, Die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö. Reval, Lepizig 1855. [1]
  • Sven Danell, Kuldrannake : [mälestusi rannarootslastest]. Ilmamaa, Tartu 1999, 2022. ISBN 9985878752
  • Olev Remsu, Haapsalu tragöödia I, Virgela 2000
  • Olev Remsu, Haapsalu tragöödia II, Lääne Elu (järjejutt), 2004
  • Olev Remsu, Haapsalu tragöödia III, Virgela 2000

Välislingid muuda