Väike-Pakri
Väike-Pakri ehk Lilla Rågö on saar Soome lahe lääneosas Pakri poolsaarest 3 kilomeetrit läänes. Mandrist eraldab saart Kurkse väin. Saare pindala on 13,5 km².[1] Saare pindala on naabersaar Suur-Pakrist veidi suurem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.
| Väike-Pakri | |
|---|---|
 Väike-Pakri kiriku vare (2011) | |
| Ümbritseb | Soome laht |
| Saarestik | Pakri saared |
| Koordinaadid | 59° 20′ 22″ N, 23° 58′ 47″ E |
| Pindala | 13,5 km²[1] |
| Pikkus | 6,2 km |
| Laius | 3 km |
| Rannajoone pikkus | 20,58 km |
| Kõrgeim koht |
Väike-Pakri pank (17 m) |
| Elanikke | |
 | |
 | |
Nimi Redigeeri
Saare rootsikeelne nimi Rågö tähendab 'rukkisaart'. Selgusetu on, miks pindalalt suuremat saart on väiksemaks nimetatud.
Loodus Redigeeri
Saar kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu.
Saare põhjaosas on kuni 11 meetri kõrgune Väike-Pakri pank. Saare keskosas on kuni 17 meetri kõrgune kõrgendik. Saare idarannikut ilmestab Väike-Pakri paerand. Saarel on looduskaitsealune Väike-Pakri rändrahn.
Saare põhjaosas on Pakri saarte ainus soo (Väike-Pakri soo), kus on arvestatav turbakihi paksus (60 cm); soo pindala on alla 10 hektari.[3] Saare lõunaosas asuvad lähestikku kaks järve: Storträske ja kinnikasvanud Lihlträske.
Saarel kasvavad haruldased liigid ümaralehine tömptipp, kolmis-seligeeria, kaljuskapaania, kurdsammal, arktika pungsammal, soohiilakas ja nõmmnelk.
Saarel esineb rannaniite ja kasvab lehtmetsa. Mets katab kolmandiku saarest. Valdavas enamikus on soovikumetsad, kus kasvavad hall lepp, harilik saar, sookask, harilik haab, harilik toomingas ja magesõstar.
Varasemad rannaniidud on roostunud.
Ajalugu Redigeeri
Pakri saari on esmamainitud 1283. aastal kui Taani kuningas Erik V Klipping kinnitas Padise kloostri valdused. Saarele asusid elama rannarootslased, kuid saar kuulus edaspidi Keila mõisale. 1628. aastal ostis saare Padise mõisnik Thomas von Ramm.
Saarel kujunes kaks küla: Suurküla ja Väikeküla. Mais 1940 pidid saare elanikud saarelt ära kolima ja saar muudeti Nõukogude armee polügooniks. Saarele rajati sõjaväelinnak. Saar on tagastatud Eesti Vabariigile mais 1994.
Väike-Pakri Suurkülas on mitu hoonet uuesti üles ehitatud. Saarel on loomad. Elektrit toodetakse väikse tuulegeneraatoriga.
Saare on uuesti asustanud 2004. aastal esimese püsielanikuna Mati-Erki Nyman.[4]
2011. aastal oli saarele registreeritud kaheksa ja 2017. aastal viis elanikku.
-
Suurküla 1930. aastatel
-
Lagunenud NSV Liidu piirivalve vahitorn saare põhjaosas
,_V%C3%A4ike_Pakrisaar_(Lilla_R%C3%A5g%C3%B6)_SLS_443_5_-_1934.jpg)
Vaata ka Redigeeri
Viited Redigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Väike-Pakri Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
- ↑ Püsielanikud on 22 saarel. Statistikaamet, 23. oktoober 2017.
- ↑ .Väike-Pakri saare põhjaosa soo Eesti looduse infosüsteemis (vaadatud 02.05.2013)
- ↑ Istun nagu tavaliselt üksinda. Õhtuleht, 23. detsember 2006.
Kirjandus Redigeeri
- Andres Tõnisson (2006): “Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava” 2007-2016.
Välislingid Redigeeri
Väike-Pakri – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis