Väike-Pakri
Väike-Pakri ehk Lilla Rågö on saar Soome lahe lääneosas Pakri poolsaarest 3 kilomeetrit läänes. Mandrist eraldab saart Kurkse väin. Saare pindala on 13,5 km².[1] Saar on pindalalt naabersaarest Suur-Pakrist veidi suurem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.
| Väike-Pakri | |
|---|---|
 Väike-Pakri kiriku vare (2011) | |
| Ümbritseb | Soome laht |
| Saarestik | Pakri saared |
| Koordinaadid | 59° 20′ 22″ N, 23° 58′ 47″ E |
| Pindala | 13,5 km²[1] |
| Pikkus | 6,2 km |
| Laius | 3 km |
| Rannajoone pikkus | 20,58 km |
| Kõrgeim koht |
Väike-Pakri pank (17 m) |
| Elanikke | |
 | |
 | |
NimiRedigeeri
Saare rootsikeelne nimi Rågö tähendab 'rukkisaart'. Selgusetu on, miks pindalalt suuremat saart on väiksemaks nimetatud.
LoodusRedigeeri
Saar kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu.
Saare põhjaosas olev Väike-Pakri pank on kuni 11 meetri kõrgune. Saare keskosas on kuni 17 meetri kõrgune kõrgendik. Saare idarannikut ilmestab Väike-Pakri paerand. Saarel on looduskaitsealune Väike-Pakri rändrahn.
Saare põhjaosas on Pakri saarte ainus soo (Väike-Pakri soo), kus on arvestatav turbakihi paksus (60 cm); soo pindala on alla 10 hektari.[3] Saare lõunaosas asuvad lähestikku kaks järve: Storträske ja kinnikasvanud Lihlträske.
Saarel kasvavad haruldased liigid ümaralehine tömptipp, kolmis-seligeeria, kaljuskapaania, kurdsammal, arktika pungsammal, soohiilakas ja nõmmnelk.
Saarel esineb rannaniite ja kasvab lehtmetsa. Mets katab kolmandiku saarest. Valdavalt on tegu soovikumetsadega, kus kasvavad hall lepp, harilik saar, sookask, harilik haab, harilik toomingas ja magesõstar.
Varasemad rannaniidud on roostunud.
AjaluguRedigeeri
Pakri saari on ajaloos esmamainitud 1283 kui Taani kuningas Erik V Klipping kinnitas Padise kloostri valdused. Saarele asusid elama rannarootslased, kuid saar kuulus edaspidi Keila mõisale. 1628 ostis saare Padise mõisnik Thomas von Ramm.
Saarel kujunes kaks küla: Suurküla ja Väikeküla. Mais 1940 pidid saare elanikud saarelt ära kolima ja saar muudeti Nõukogude armee polügooniks. Saarele rajati sõjaväelinnak. Saar tagastati Eesti Vabariigile mais 1994.
Väike-Pakri Suurkülas on uuesti üles ehitatud mitmeid hooneid. Saarel on loomad ning elektrit toodetakse väikese tuulegeneraatoriga.
Saare taasasustas 2004. aastal püsielanikuna Mati-Erki Nyman.[4]
2011 oli saarele registreeritud 8 ja 2017. aastal 5 elanikku.
Suurküla 1930. aastatel
Lagunenud vahitorn saare põhjaosas
,_V%C3%A4ike_Pakrisaar_(Lilla_R%C3%A5g%C3%B6)_SLS_443_5_-_1934.jpg)
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Väike-Pakri Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
- ↑ Püsielanikud on 22 saarel. Statistikaamet, 23. oktoober 2017.
- ↑ .Väike-Pakri saare põhjaosa soo Eesti looduse infosüsteemis (vaadatud 02.05.2013)
- ↑ Istun nagu tavaliselt üksinda. Õhtuleht, 23. detsember 2006.
KirjandusRedigeeri
- Andres Tõnisson (2006): “Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava” 2007-2016.
